mätastel on ju mustapea, sellepärast,” seletas Sauna-Mari. “Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.”
“Aga mis siis nüüd?” küsis perenaine nõutult.
“Peame appi minema, mis muud,” vastas sauna vanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: “Kus ta on, suurel soonel või?”
“Ei, väiksel,” vastas Eedi. “Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.”
“Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,” siunas Sauna-Madis, lisas kohe aga juurde: “Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.”
Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu.
“Ei, perenaine, see pole naistetöö, lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.”
Vanker hakkas liikuma.
“Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagantjärele.
“Ei noh, kus nüüd seda,” vastas Sauna-Madis.
Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning algasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.
“Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,” tähendas Sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.
“Unustasin, mis parata,” vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. “Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.”
“Nii, nii, liiatigi kui poja ema,” oli ka Sauna-Madis nõus. “Aga näe, eks lõdisegi teine,” tähendas ta lehma kohta.
“Millest siin peale hakata?” küsis peremees arupidavalt.
Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.
“Kõigepealt lehma esimeste jalge alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,” ütles ta. “Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.”
Esimesed jalad saadi varsti hagudele, ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.
“Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,” ütles Sauna-Madis.
Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et neid hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalgele ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õitsijalu maas.
“Ega muud kui teeme talle tule ette,” ütles Sauna-Madis, “küllap ta siis varsti jalad alla võtab.”
Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.
Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga.
“Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!”
Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks ta hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.
Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks tehtud. Ta mõtles esteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsastel ja liimendaval mudal.
Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäinis leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes soendab oma luid-liikmeid! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.
Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjasmaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma: ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.
Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga.
Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga Karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.
“Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,” ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.
“Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,” arvas Sauna-Madis. “Sügisel on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on seia liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.”
“Need ei anna ju piima ega võid,” arvas perenaine.
“Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,” ütles Sauna-Madis.
“Küllap teeme silla suurest mudast läbi,” lohutas peremees, “tagapool on kõvem.”
“Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,” seletas Sauna-Madis. “Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,” lisas ta natukese aja pärast juurde.
Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt.
“Miks sa siis just selle koha ostsid?”
“Aga misukese siis?” küsis peremees vastu.
“Kas paremat ei leind?” küsis perenaine uuesti.
“Paremad olid enne mind ära ostetud või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.”
Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas.
“Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!”
“Päivi saab vaene inimene igal pool näha,” arvas Andres.
Sellega jutt lõppeski, kui nad heitsid puhkama esimest õhtut kahekesi omas uues kodus.
II
Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvunemiseks. Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda juba teinud nii mõnigi päev enne noore perenaise saabumist. Madis pidi pererahvaga kaasa minema – nagu oma inimene, kes kõike teab ja kõige kohta oskab seletust anda.
Hommikul mõtlesid uus peremees ja perenaine kõigepealt minna üleaedseid vaatama. Et aga saunarahvas