hakanud. Aga varsti rahustusid kõik, sest toodi teade, et kontvõõrad lähevad väljamäest alla.
Ainult Mari ei leidnud ega leidnud rahu. Mitmendat korda küsis ta juba Andreselt, miks ta poiste peale nii vihaseks sai. Aga Andres põikles vastusest kõrvale.
“Rumalaid laule laulis Lullu, sellepärast,” ütles Andres. “Niisukesed sead! Tulevad kaanivad ja puugivad end su oma laua ääres täis ja siis veel su oma nina all laulma!”
“Aga mis ta siis laulis, et sa nii vihastad?” päris Mari.
“See põle naiste asi niisukeste laulude järele pärida,” ajas Andres vastu.
“Seal oli minust ja sinust?” usutas Mari pelgavas uudishimus.
“Minust muidugi, kellest siis muust,” ütles Andres.
“Aga minust ja Jussist? Oli seal Jussist ka? Eks! Ütle, Andres.”
“Meist kolmest kõigist,” vastas Andres viimaks.
“Seda ma arvasin kohe et, ega sa muidu,” lausus Mari väriseval südamel. “Ma kartsin esteks, et lööd Lullu maha. Aga mis ta laulis?”
“Kes seda siis sõna-sõnalt jõuab meeles pidada. Nende möga või kedagi. Ainult ärgu tulgu minu oma nina alla,” seletas Andres.
Aga Mari ei leidnud neist sõnadest lohutust. Haiglases uudishimus ajas ta veel peale pulmigi Lullu laulu jälgi, et ometi teada saada, mis sellega õieti on. Mõni teab, kui kaua Mari oma uudishimu käes oleks vaevelnud, kui poleks midagi ootamatut sündinud: ühel hommikul leidis ta aidast kirstukapist lauluraamatu vahelt paberilehe ja lehelt otsitud laulu – mõnikümmend salmi pikk, igas salmis neli rida.
Juba esimesi ridu lugedes lõid Mari põlved värisema. Kirstuservast pidi ta kinni hoidma, et mitte kukkuda. Toibudes läks ta nagu varas aidauksele vaatama, et keegi ei tuleks, ja siis hakkas ta lugema, veerima, sest kirjast oli raske aru saada. Ise aga vilksis teise silmaga ikka toa poole, nagu kardaks ta sealtpoolt seda, kes ta kuriteolt tabaks.
Kui Maril viimaks laul lõpuni loetud, tundis ta enda keha üleni nõres veel. Aga sellest hoolimata hakkas ta uuesti otsast peale, korrates üksikuid salme, kuni nad meelde jäid; kuni hakkas kõrvus kumisema kogu laul, mis algupoole seadsam, kuna aga lõpp nii “rasvaseks” muutus, et Mari üksindagi ei söandanud teda hästi lugeda. See “rasvane” lõpp pidi olema küll peale Andrese ja Mari pulmi kirjutatud, sest temas räägiti mitte niipalju Andresest ja Marist kui Andresest ja Pearust, nimelt viimase rukkisse ja rukkihakkidesse viimisest, nagu oleks Andres teda eksikombel nooreks neiuks pidanud.
Alguses käis laul nõnda.
Ui-tui-tude rulla
Paasi Andres kutsus pulma,
Põlnud temal änam Krõeta,
Kellega end mõeta.
Sauna-Mari punus sukapaela,
Riputas tema tuppa naela,
Tegi ilusa ja pika,
Nagu mõni edev plika.
Aga rangjalg Sauna-Jussi,
Mängis Marile vingerpussi,
Võttis naelast sukapaela,
Tahtis panna ta omal kaela.
Mari ütles siis: “Armas Jussi,
Tahad mängi mul vingerpussi,
Võta anerasv voki otsast,
Lauda tagant leiad kuuse metsast.
Anerasv on meardeks hea,
Juss, mu kallis, seda tea,
Silmuse viib kinni hästi,
Pane sukapael või ristirästi.”
Uuh kuuradi, Jussi juuradi,
Rangjalgadi, kenuskaeladi!
Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus,
Sest et Mari vahet Andres jõlkus.
Jussist põlnud küll Maril kahju,
Aga sukapaela viskas ahju.
Mari nuttis oma sukapaela,
Jussi-roju pand ta oma kaela.
Mari viis oma Jussi maha,
Kella eest ei maksnud raha.
Kiriksaks ta välja visand,
Putku pannud ta eest köstriisand.
Aga Andres laulis ise haual;
Mari tantsis Jussi kirstulaual,
Et ei tõuseks kirstust poodud Jussi
Ega paitaks Mari t…
Kirstukaane all Jussi lesis,
Laulujörinast ta hirmus väsis,
Mõtles: sukapaela otsas parem,
Seal veel Mari oli pisut arem.
Nii sai mulda Jussi-roju,
Rõõmsalt sörgiti siis koju.
Kahju ainult – sest põlnd kasu,
Keegi ei ju maksnud tasu.
Sauna-Mari oli kena naine,
Eest ja takka ta üsna kaine.
Saunast alt ta Mäele tüüris,
Tagukambri ta välja üüris.
Pearu saksakambris kõndis sokkis,
Suures toas tema Andrest nokkis.
Mari pärast nad seal läksid kokku,
Nagu kaks kanget sarvis sokku.
Eite, taati nad mängsid kõrtsis,
Pearu peal ja Andres lörtsis.
Aga Mari sest kasvas kõhtu,
Olgu hommikul või hilja õhtu.
Mõtles Andres siis: mis on lahti?
Mil saand Pearu küll, mädand, mahti?
Miks läeb Sauna-Mari mul sohiks,
Pearu tegin ma ju üsna kohiks?
Vahtis Marit ta siis eest ja takka,
Ronis tema järel sängi, lakka.
Aga tee sa mis iial tahad,
Maril ponduvad kõhunahad.
Andres ütles siis: “Põle viga,
Minul paisub ju iga siga.”
Mari aga tõstis põrgukära,
Karjus Andresele: “Võta ära!”
Põlnud muud siis kui pulmad taga,
Et kõik oleks jälle tumm ja vaga,
Muidu tulevad ju varrud kaela,
Pista pea kas või sukapaela…
Mari luges ja luges, ta ei saanud kuidagi lõpetada. Ja imelik, laulutegija vastu polnud tal mingit viha, ta tundis ainult nagu meeletut hirmu.
Jälle hakkas tal väga kahju, et enne pulmi üksinda õpetaja juurde ei läinud ning temale oma südant tühjaks ei puistanud. Võib olla, kui õpetaja oleks öelnud, et Maril selles asjas nii väga suurt süüdi ei olegi ja et sellegi, mis tal on, annab jumal talle andeks, kui ta aga tõsisest südamest kahetseb, siis poleks see laul ehk Marisse sugugi nii valusalt kinni hakanud. Aga nüüd oli ta ilgete sõnade vastu kaitseta. Need puresid tema südant ja õõnestasid rinda, sünnitades seletamata piina. Ainuke lohutus, mis Mari endale leidis, oli see, et kui ta veel praegu Jussi pärast nõnda kannatab, siis ei võinud ta ju tema vastu nõnda olla, nagu laulusõna ütleb. Tema, Mari, peab laulust parem olema.
Üks oli Maril kohe selge: Andresele ei näita ta seda laulu mitte ega lausu tast temale sõnagi. Aga millegipärast ei saanud ta ka tema põletamisega hakkama, vaid tahtis iseendale mälestuseks hoida, et ei kustuks kahetsus. Aga kuhu ta panna, kuhu peita, et ta ei puutuks ei Andrese enda ega kellegi teise näppu.
Aga kui ta laulule hakkas peidupaika otsima,