ta, nagu viiks ta oma pead pakule. Ainuski silmapilk veel elada! Veel seda jumala ilma näha! Ise kordas ta kuuldavalt: “Mis teha, mis teha?” Aga kui ta laululehe oli kangapakkude alt välja võtnud, tuli tal äkki päästev mõte: läheb ja ütleb Andresele, et nagu laul talle salaja toodud, samuti on ta ka salaja viidud – teda pole enam kusagil. Ise tegi aga paberilehe laiemalt lahti, et oleks õhem, ja pistis ta siis suure ja raske liharaiumise paku alla, mis seisis aida nurgas. Tulgu Andres ja otsigu, kui tahab! Omal hakkas tal äkki nii hea meel, et peaaegu kippus naer peale.
“Noh, kus on?” küsis Andres, kui Mari kambri astus.
“Ei ole,” vastas Mari.
“Kus ta siis on?”
“Ei tea kus! Ära võetud.”
“Sa valetad!” karjus Andres. “Too paber välja, ehk muidu…”
“Usu, Andres, tõepoolest ei ole,” kinnitas Mari ja jutustas siis, kuidas ta laulu ühel päeval kiriku lauluraamatu vahelt leidnud ja tema kangarullide alla peitnud, kust ta sama saladuslikult kadunud, nagu ta esteks ilmunudki.
Andres kuulas ja jäi peaaegu uskuma. Aga siis tuli tal uus mõte.
“Millal sa selle laulu leidsid?” küsis ta.
“Mitte ammu, mõne päeva eest,” vastas Mari ebamääraselt.
“Sa lugesid teda?”
“Vaatasin, heitsin silmad peale, oli hirmus segaselt kirjutud,” vastas Mari.
“Soo,” ütles nüüd Andres, “või sina peitsid seda laulu ja ei lugend. See on vale. Ütle, mis seal oli kirjutud.”
“Ei mäleta änam.”
“Tuleta meelde, loe ette, ma tahan ka kuulda.”
“Peast ei mäleta,” ajas Mari vastu.
“Pead mäletama ja mäletadki, kui nii kaua oled teda lugenud. Kust sul muidu korraga need mured, perenaise mured tulid, ainult lorilaulu lugemisest. Noh, hakka peale,” käskis Andres karmilt. Ja kui Mari vaikis, küsis ta ähvardavalt, nagu räägiks ta väikese lapsega: “Noh, kas tuleb juba? Saad sa juba kord hakkama, ma ootan.”
“Ma ei mõista ju peast,” lausus Mari paluvalt.
“Küll mina su mõistma panen,” vastas Andres kurjalt, otse õelalt. Hääles ja toonis kõlas halastamatus ja julmus. Ta võttis varnast rihma, pani selle kahekorra, võttis parema käega rihmaotsast kinni, astus Mari ette ja küsis: “Kas loed või mitte? Ei või jaa?”
“Ei loe!” karjus Mari nüüd nuttes vastu. “Niisukest lori ja roppust ei loe ma sinule ega lastele ette, löö või maha, kui tahad!”
Andrese käsi tõusis kahekordse rihmaga lae alla, aga enne kui ta jõudis langeda, pistsid kõik lapsed, olgu Krõõda või Mari omad, nagu ühest suust lõugama ja jooksid Mari ümber kokku, nagu tahaksid nad teda ähvardavate hoopide eest kaitsta. Väike Annugi roomas oma kasuema juurde, nagu oleks ka teda siin vaja. Ja Mari nagu ei pannudki enam Andrest ega tema kavatsust tähele, vaid ta kummardus laste poole, kus tal esimesena ei tea miks pihku puutus peremehe ainus poeg.
Mari selg oli küll parajasti vimmas, et pole muud kui läigita rihmaga küürule, aga ometi ei löönud Andres. Seisis muidu niisama naise ees, nagu vaataks ta tema askeldust lastega, laskis siis käe langeda, viskas rihma uuesti varna ja läks ära tagukambri.
Imelikult mõjus see Marisse. Ta tundis, temal oleks kergem olnud, kui Andres oleks löönud. Nüüd oli millegipärast raskem. Ja ta isegi ei teadnud, miks ta üles tõusis, aita läks, raiepaku alt paberi võttis ja selle tagukambri Andrese kätte viis – sõna lausumata.
“Kust sa ta nüüd välja võtsid?” küsis Andres, ja kui Mari midagi ei vastanud, ainult nuttis, lisas ta juurde: “Et sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga.”
“Mitte sellepärast, vaid et sa mind laste ees ei löönd,” ütles Mari nuuksudes ja läks eeskambri laste juurde.
Andres mõtles naisele otsa vaadata, aga ta nägi teda ainult selja tagant ja ta vahtis talle veel siis järele, kui enam midagi näha polnud. Viimaks tegi ta paberi lahti ja luges, luges hoolega, nagu oleks see mõni uus palveraamat. Ja kui himu lugemisest otsa sai, kiskus ta paberi pisikesteks tükkideks. Siis läks ta eeskambri ja küsis Marilt.
“Miks sa teda mulle kohe ei näidand, kui leidsid?”
“Kartsin, ei julend,” vastas Mari silmi pühkides. “Mõtlesin, ei tea, mis teed?”
“Aga miks sa siis nüüd esteks vastu ajasid?” päris Andres edasi.
“Kartsin veel rohkem kui enne. Seal on minu kohta nii hullust sees.” Mari sõnad lämbusid pisaraisse.
“Oled ikka ka,” ütles Andres. “Selle rumala lorilaulu pärast teed sa nõnda. Oleks sa kohe näidand, põleks midagi olnd, isegi naerda oleks saand.”
Nõnda seks korraks lõppeski. Aga Mari süda ei saanud rahu. Õhtul asemel, nagu lepituseks, jutustas ta Andresele kõik kuni peensusteni.
kuidas ja kuhu ta laulu peitnud ja kuidas ta tema täna lihapaku alla pistnud. Aga Andresele ei meeldinud nähtavasti Mari enesepaljastus, sest ta ütles.
“Sa teed neid asju nõnda, nagu oleks sa ikka alles Sauna-Mari. Iga tühise asja pärast vaevad oma südant ja mängid minu ees peitust. Krõõt nõnda ei teind.”
Need olid rasked sõnad ja Maril olid nad rasked unustada. Sest tegi mis ta tegi, rääkis mis ta rääkis, ikka mõtles ta iseenda kui Sauna-Mari peale ja püüdis arvata, kuidas oleks küll praegusel korral talitanud Krõõt. Enese alaväärtust tundes käis ta nagu ennegi nukral meelel Vargamäel ümber, nagu oleks tal siin perenaisena tõesti raskem elada kui teenijana või saunanaisena.
XXIV
Ometi polnud ka saunanaise põli Vargamäel kerge. Seda võis saunatädi elust iga päev tundma õppida. Tippis teine kärmesti ja kärmesti sauna ümber, ja kui mahti sai, lippas siin-seal ümber ning kandis keelt, sest see oli ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõelikult huvi pakkus ja erkusid kõditas. Lõksutas teine Marist, Jussist ja Andresest, kuni jutulõnga otsad sattusid kõik viimase kätte. Aga kui see oli Mariga oma asjad õiendanud, nõudis ta saunatädi ülesse ja andis talle niisuguse peapesu, et see ei osanud kolmegi lugeda. Aga sellestki polnud Andresel küll, sest kui saunatädi hakkas nutetud silmadega perest alla minema, ütles talle peremees.
“Saada Madis ülesse.”
“Ah Madis või? Mis siis temast?” küsis eit.
“Põle sinu asi,” vastas Andres, “kässi ta ainult üles tulla.”
“Ega peremees ometi selle minu asja pärast?” küsis eit hirmul.
“Mis siis muud?” küsis Andres kurjalt vastu.
Nüüd hakkas saunatädi suure häälega nutma, nii et nutt hakkas pere lastessegi.
“Pai peremees,” palus eit, “tee muud mis teed, pane päivi juurde, kui arvad, aga ära ütle minu vanamehele. Kui tema sellest kuulda saab, peksab ta mu vaeseomaks, lööb maha hoopis ja minu elu tuleb siis sinu hinge peale.”
“Tulgu!” vastas Andres kalgilt. “Jussi olen ma sinu rääkimise järel muidugi juba poonud, eks ma või siis ka sinu hinge võtta, üks hing ees või taga, sest põle ühti.”
Ei aidanud palved ega pisarad, eit pidi alla minema ja vanamehe üles saatma.
Väljas kohtas tädi Marit, keda ta tänini igal parajal silmapilgul ja paigal oli lõhnanud, temast kui mehetapjast ja abielurikkujast kõigil kõrvad täis puhunud, aga nüüd pidi ta teda ometi ise oma suuga paluma. Ehk jõuaks tema Andresesse pehmendavalt ja lepitavalt mõjuda, mille tagajärjel ka tema vanamees pärast leplikumalt perest alla tagasi tuleks.
“Ega ma siis halba põle reakind, muidu niisama,” nuttis tädi Mari ees. “Sa ehk oled ka pahaks pand selle Jussi pärast, aga mina põle ei sinust ega temast midagi halba. Olen vahel ainult moka otsast suud mööda nimetanud, et