tähtjas paik, kuhu lapsehoidja nii tulist ja tuhat lippab. Peab järele vaatama, mis on uut kavatsetud, uut tehtud. Issand jumal! Kui ometi aega oleks koplis istuda, Atu meisterdatud loomi karjatada, lehmi lüpsta, sõnne sarvipidi kokku lasta, hobuseid jooksutada ja talveks neile heina teha! Aga enne kui veel õieti saad tööle hakatagi, kostab juba hüüdmine, kord-korralt ikka kõvemini, ikka käskivamalt ja kurjemalt. Ei aita muud, kui jäta kogu töö ja toimetus jumala hooleks ja katsu, et jällegi saad lapse juurde.
See on hirmus, kui vähe on kõigil arusaamist kopli Vargamäe rõõmudest ja muredest. Ükski ei pane neid mikski. Kõik arvavad, et nende asjad on hoopis tähtsamad – et nende asjad on ainukesed tõsised ja tähtsad asjad. Aga Liisi ja Maret lohutuvad sellega, et ükskord saavad ka nemad suureks, ja siis teevad nad, mis süda kutsub; mängivad kas või päevad otsa, kogu suve koplis Vargamäed ja ei lase endid kellegist segada, mingu päris Vargamäe kas või tükkideks. Nad teevad siis kopli suure, suure Vargamäe, võtavad poole koplit tema alla, teevad talle tugeva aia ümber – muidugi ühes Karja-Atuga –, nii et sead, lambad ega veised enam sinna tallama ei pääse, ja istutavad siis sinna päris juurtega puud, ainult väikesed peavad need olema, palju väiksemad kui harilikud puud.
Aga nüüd pole parata, peab minema, kui ema hüüab, ehk küll süda sees aina valutab. Ööselgi vahel on Liisil ja Maretil rind täis kuuma tuska oma kopli Vargamäe pärast, nagu oleks see neil tõelikult olemas. Sellepärast on nii raske jännata tüütavalt piriseja Innuga.
Mari isegi tundis, et Indrekuga oli raskem kui teiste lastega. Andres ja Kata väsisid õhtuks sedavõrd, et nad jäid magama, nagu oleks neile rondiga pähe löödud, suuremaist lastest rääkimata. Nõnda lamasid nad hommikuni, kus silmaluugid avanesid uuteks askeldusteks.
Indrekul oleks nagu linnu-uni. Öö jooksul ärkab ta mitu korda ja äratab ka Mari, sest temalgi oleks nagu linnu-uni. Vaevalt saab laps ennast liigutada, ilma et ema seda kohe ei kuuleks. Ometi peab hommikul õigel ajal jalul olema, sest kari ootab väljalaskmist, majatöö tegemist. Ja kui olekski veel endine töö! Aga Vargamäel töö aina kasvab. Krõõdal oli kolm last kaelas, neljas juba tappis ta. Maril on neid seitse karjatada ja kasida. Ainuke õnn, et kahest vanemast hakkab juba abi saama, lühendavad emal nii mõnegi jalatäie.
Õhtuti tunneb Mari mõnikord, et luud-liikmed polekski nagu tema luud-liikmed. Ainult hommikul peab nad tahes või tahtmata omaks tunnustama, nad asemelt kokku korjama ja uuesti ikkesse panema – käima aida ja lauda, keldri ja kaevu, kartuli ja kapsaaia vahet.
Töö on kasvanud ka Andresel, kuigi ligi kümneaastane rähklemine jõudu pole kasvatanud, ennem kahandanud. Peremehe piht oleks nagu pisut juba vimma tõmbunud. Kui Krõõt hauast võiks tõusta ja vaadata, siis ütleks ta vististi, et Vargamäele tulles Andresel veel niisugust pihta ei olnud.
On kasvanud suude hulk toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. Pole muud kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu, muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki ühte kui teist, on seda teinud kogu aeg Vargamäel.
Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või unistuse teostuseks, nüüd teeb ta seda juba nagu mõnda harjumust või paratamata tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.
Kasvab põllu- ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, muretseb ta aga neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele, olgu põllul või heinamaal. Nõnda vahetpidamata ja lõpmata. Kasvata kõik kas või kümne- ja sajakordseks, ikka keerled endises nõiaringis. Niipea kui puutud käega maamulda, avanevad arvamata võimalused, ainult tööd, tööd, muidu ei sünni midagi.
Andres ei suuda kõike teha, mis Vargamäe temalt loomulikult nõuab, seda mõistab ta ligi kümneaastase rähklemise järele. Vaevalt suudaks seda noor Andreski, kui ta astuks vana Andrese jälgedesse. Ühte tahaks ta ometi: muuta sood loomakandvaks. Tänini pole ta veel sinnamaalegi saanud, sest ikka alles ronivad lehmad tümas ja kisuvad oma jalgu mudast, nagu hoiaks mõni soovaim neil kümne küünega sõrgadest kinni.
Andres usub alles oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse suure majanduslise tõusu ajajärgul. Põllusaaduste hinnad kerkivad ja nõudmine nende järele kasvab. Viinavabrikud nõuavad aasta-aastalt ikka suurema hooga kartuleid ja need kasvavad head. Mehed, kes ei karda kartulikasvatamisega oma põldusid liiga kurnata, saavad oma kohtadest niipalju raha, et kaotavad ise aru ja ajavad ka teistel segi.
Andres on tänini kartuliga ettevaatlik olnud. Tema arvab, et kartul aina võtab põllult, aga ei anna midagi tagasi. Aga pikkamisi saab üldine rahahimu ka temast võitu.
“Kui katsuks õige mõne aasta kartulitega,” ütleb ta Marile, “saaks hulga raha, maksaks mõisavõla kinni, siis alles oleks omas talus pärismees.”
Aga need, kel taskud krabisevat paberit pungil täis, unustasid sagedasti kohavõlad ja elasid nagu mingisuguses muinasilmas. Raha pidi ju igavesti voolama, sest ikka ajas mõisnik viina ja ikka pidi põld sama hästi kartuleid kasvatama, pole muud kui vea viinakeldrisse ja võta ülalt häärbärist raha.
Meestel oleksid äkki nagu tiivad külge kasvanud, ei saanud ega saanud kuidagi kodus püsida ja tööd teha või tööväsimusest puhata. Sõideti mööda laatu ümber, sest need olid ainukesed suured pidupäevad. Vedeleti päevade ja nädalate kaupa mööda kõrtse, sest need olid ainukesed lõbupaigad. Löödi raha peale kaarte, ärbeldi rahaga.
Pühapäeviti seisis kiriku juures kõrtsiesine hilja ööni hobuseid täis. Mõnel oli heinavõrk ees, mõni könutas niisama, närides ajaviiteks lasinapuud. Aga pea igal vankril kössitas eideke, olgu noor või vana, ja ootas oma meest, kes ajas kõrtsis ühiskondlikke asju: lällas leti ääres või seisis keset põrandat, viinaklaas käes.
Kogu kõrts kõmas üldisest vaidlemisest, ärplemisest ja lõõpimisest. Suitsu tõttu, mis kibe ja vänge nagu viingi klaasis, ei küündinud silm ühest toa otsast teise. Talvel külmaga katsusid ka eided kõrtsi pugeda, aga nii mõnegi rinnad ei pidanud meeste piibusuitsule kuigi kaua vastu: eided hakkasid läkastama ja vesiste silmadega ruttasid nad õue tagasi.
Kõige suuremad pidupäevad kõrtsis olid kevad-talvel, kui mõisast kartulite eest raha kätte saadi. Hoidku jumal siis mõnda sulasemeest, saunataati või vaest peremeest kõrtsileti ääres kõrvu sattumast mõne rikkaga.
“Mis sa ka reagid, sul põle ju raha,” öeldi talle silmapilk, ning varsti tõmmati rahapung taskust ning virutati letile.
Oru Pearugi oli üks neist, kes palju kartuleid maha tegi ja mõisast palju raha sai. Parajate “semlakkidega” kokku juhtudes sõitis ta vahel päevade kaupa mööda ümberkaudseid kõrtse ümber, jõi, ärples ja riidles, kui vastasest muidu võitu ei saanud. Tema suurus ja mõju aina kasvasid ja tema kuulus pisut nagu kõrgemasse ringkondagi. Andres ei olnud tema kõrval “seltskondliselt” midagi, sest tema käis harva kõrtsis ja joomisega ei teinud ta suurt tegu. See aga oli paratamatu vaesuse märk, sest igamees pidi jooma, kui tal jätkus selleks raha.
Kui nad Andresega kõrtsileti ees kokku sattusid, läks nende vahel kohe vastastikune nöökamine ja vedamine lahti. Sõnakad mehed olid nad mõlemad ja sellepärast saadi neist palju nalja. Et Pearu kurss viimasel ajal sedavõrd tõusnud, siis hakkas ta Andresega samuti rääkima, nagu oli ta seda teinud nende naabruse algusel.
“Tahad, ma maksan su, sandi, kinni, mine Vargamäelt ära,” ütles Pearu kord Andresele.
“On sul siis nii kole palju raha?” küsis Andres.
“Ikka rohkem kui sinul, könnil,” vastas Pearu uhkelt. “Tule, paneme välja, kui mees oled.”
“Sinusuguse mehega ei maksa mul hakatagi,” lõõpis Andres vastu.
“Sina, könn!” hüüdis Pearu põlglikult. “Või minuga ei maksa hakatagi? Tule lagedale! Tule jaanipäisele jääle! Sa arvad, et kui sul on rammu rohkem, et siis ka raha.”
“Ütlesin juba, et ei maksa sinusugusega jännata, kui paremaid mehi ei ole,” kordas Andres üsna rahulikult, nagu oleks tal tõepoolest jumal teab kui raske rahapung taskus. Ometi oli tema suurustamine ainult sõjakavalus,