Pearu tuli koju alles esmaspäeva õhtuks ja siis oli seal suur kisa ja kära, nagu oleks ta terve kõrtsi ühes rahvaga Vargamäele toonud. Aga polnud seal muud rahvast kui ta oma eit lastega, kes puges lõpuks lakka pelgu, ja sulane, kes tuli Eesperesse, et siin oodata, kuni peremees magama jääb.
Järgmisel hommikul hüüdis Pearu, kui ta nii mõnedki head lonksud oli peaparanduseks võtnud.
“Vanamoor, mu kapukad!”
Naine otsis kapukad soojamüüri august ja viis nad mehele. Aga see viskas nad eidele vastu vahtimist ja karjus uuesti.
“Minu kapukad!”
Eit korjas uuesti kapukad üles ja andis mehele kätte. Nüüd sai Pearu hirmus vihaseks. Ta viskas tagukambri uksest välja niihästi eide kui ka kapukad, ise aga karjus endiselt.
“Minu kapukad, lambasihver!”
Eit arvas, et vanamees on hulluks läinud. Aga sulane tundis “rehnutti”, tema teadis, kuidas kõrtsitüdruk Kassiaru Jaskale peab kapukad kätte viima. Sellepärast küsis ta perenaiselt valge taldriku, pani kapukad sinna peale, andis taldriku perenaise kätte ja ütles.
“Anna nõnda!”
See meeldis Pearule: ta võttis kapukad vastu ja ütles eidele.
“Minu kallis vanamoor, õnnistud olgu sinu ihusugu, sest sina austad ja armastad oma vanameest, et sinu käsi hästi käib ja sina kaua elad mua peal.”
Aga juba natukese aja pärast pidi tagukambris uus häda olema, sest Pearu möirgas sängis metsalisena ja pildus lõpuks oma kalli vanamoori ühes kapukatega välja, sest see ei osanud ju vanamehele kapukaid õieti jalga tõmmata.
Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma, sest Kassiaru Jaska kaudu teadis ta, kuidas peened peremehed elavad ja kuidas neid peab teenima.
“Perenaine, pane kirikukindad kätte, mine siis,” õpetas sulane.
Ei aidanud eidel muud, kui pidi aita jooksma, sealt punasekirjud kirikulabakud võtma ja need kätte ajama. Nüüd võis ta oma kallile vanamehele jalga tõmmata kapukad, mis haisesid magusalt vene saabaste määrdetökatist ja rasvast. Ainult punasest pudelist pidi ta veel rüüpama, siis sai ta sama peeneks, nagu oli tema vanameeski. Varsti hakkavad nad nüüd oma lastega iselauas sööma, et vaja poleks enam sulase ja tüdrukuga ühel pannil või ühes silgukausis sõrmitseda ega supilusikaga samas vaagnas solistada.
Aga Oru perenaisele teeb vanamehe peenus muret, tema ei saa sellest hästi aru, sest tema on ju sauniku tütar ja temal on orjahing, nagu vanamees talle vahel ütleb. Ka ei tea ta, mida peaks ta sulasele ja tüdrukule muud lauale panema kui iseendale, oma vanamehele ja lastele. Võiks ehk ainult nõnda teha, et “perele” annaks kolmanda, iseendale võtaks teise nädala leiba, sest värsket ei raatsiks ka ise süüa, kulub palju. Aga silku peaks samuti sööma nagu peregi, ja silgusoolvesi peaks ikkagi kartulitorkeks jääma, sest ega ometi selle asemel või hakata tegema rasvaga jahukastet. Samuti pole ka ühtepuhku seapekki pannil säristada, muidu ei jatku ehk perele üheks korrakski nädalas. Piimaga on talvel muidugi suur pikk vahe, aina lõrbi haput kalja suutäiele peale rüübata.
XXVI
Jälle kulus Vargamäe Andresel üks talv, kus polnud öö ega päeva vahet: ta vedas materjali, et uut rehetuba ja reiaalust ehitada. Vara, vara hommikul mindi kodust välja, ilma et oleks hoolitud pakasest või sajust. Valgehakul jõuti metsa, pandi seal koormad peale ja alles hilja õhtul jõuti koju tagasi. Järgmisel päeval algas sama tegevus, ehk olgu siis, et heinad kodust otsa lõppesid ja neid pidi vedama. Hobuste kõrvad kippusid lonti langema, kaelad nõkku vajuma, nagu oleksid neil kurjad vereimejad ja lihaõgijad laka all. Tehti katset ka veotalgutega, aga need ei õnnestunud, sest ilm juhtus tuisune ja hobustele võis ainult pooled koormad peale panna.
Kambrite ehitamise ajal olid Oru mehed ja hobused kutsumata appi tulnud, nüüd ei tulnud nad kutsudeski – sedavõrd oli üleaedsete vahekord aastate jooksul muutunud. Polnud küll vahetpidamata lausa tüli, aga vaen hõõgus ometi nagu tuli lees tuha all. Oli vastamisi niipalju vingerpusse mängitud ja teineteist tögatud, et andeksandmisest ja unustamisest ei võinud enam juttugi olla. Kodumail hoiti teineteisest eemale, juttu juleti sõlmida ainult väljas, teiste keskel, kus polnud karta, et sõnadest võiks niipea tüli tõusta.
Seni kui Krõõt veel elas, vahetasid perenaisedki kokku puutudes teineteisega mõne sõna, kuigi mitte just sõbralikult, siis vähemalt leplikult ja vaenuta. Nüüd oli ka see kadunud. Oru perenaine kui vanem ja pealegi veel jõuka sauniku tütar pidas endast palju rohkem lugu kui uuest Eespere perenaisest, kelle ema oli ainult vaene vabadik. On ometi vaks vahet, kas oled kasvanud oma toanurgas, kuigi saunas, või oled könutanud teise ulu all, kus oled kõigi lükata ja tõmmata. Seda vaksapikkust seisusvahet ei võinudki Oru perenaine unustada.
Ainukesed, kes vargsi kokku said, olid lapsed, need armastasid üheskoos mängida. Pearu kaks vanemat poega, Joosep ja Karla, olid Andrese Liisist ja Maretist küll mõni aasta vanemad, ometi sobisid nad üksteisega väga hästi.
Kevadel, kui Eesperes ehitus algas, põlesid Oru poisid kustumata uudishimus, kõlas ju hommikust õhtuni mäelt raiumine ning meeste jutt ja naer. Paistsid ka laualõikamise pukid ja ülal kõrgel mees, kes vahetpidamata kätega üles ja alla kõigutas. Joosep ja Karla teadsid, mis see kõik tähendas. Valgeid laaste pidi ju olema terved virnad ning pukkide all sõredat saepuru rohkem kui jahu nende suures kirstus. Ning vaiku ja tema lõhna.
Poisid oleksid heameelega seda kõike oma silmaga vaatama läinud, aga ei tohtinud isa keelu pärast ega julenudki kartusest Andrese ees. Nõnda pidid Liisi ja Maret poistele appi asuma, neile kuuesabas saepuru ning laaste kandma piiriaia äärde ning seal roigaste vahelt läbi toppima teisele poole aeda. Muidugi pidi seda tegema söögi ajal, kus mehi nägemas polnud, ja kandamiga pidi nõnda minema, et haopinu, mis toa ees, seisaks vahetpidamata akna kohal varjuks, sest kui isa nende tegu näeks, saaksid nad tingimata triibulised.
Emaga saab ikkagi veel kuidagi hakkama, sest tema ise tütreid ei puutu, ütleb, pole tema omad; kardab kui võõras neile liiga teha ja sellepärast kaebab ta isale, kui tütarde kuriteod liig suureks lähevad. Aga Maril on hale ja pehme süda, nii et kui teda ilusasti paluda, pisut nutta ja teda emaks nimetada, siis annab ta ikka andeks, ei ütlegi isale, aitab pealegi veel laste tempe varjata.
Andres ei mõista lastega nalja, tema roogib nad läbi, kui asi tõsiseks läheb. Sellepärast on saepuru kandmine Oru poistele, kes niiske külma maa peal piiriaia taga kõhuli, üsna hädaohtlik töö, sest tüdrukud panevad oma nahad mängule. Kõige hullem on see, et Oru poisid on väga nõudlikud, neile ei ole kunagi küll.
“Kui meie isa hakkab uusi kambreid ehitama, küll siis toome kätte,” seletas vanem poiss Joosep.
“Millal ta hakkab?” küsib Eespere Liisi.
“Millal just, seda ei tea, aga ta hakkab,” kinnitab Joosep.
“Aga kas toote meile niisama head puru?” küsib Maret. “Niisukest valget ja kuiva? Me korjame päevapaistelt, soe kohe teine võttes. Paremat ei ole.”
“Meie toome teile ka kõige paremat, see on kindel,” ütleb Karla.
“Kuda siis muidu, ikka kõige paremat,” kinnitab ka Joosep.
“On teil laastu ka vaja?” küsib Liisi.
“Oleks küll,” vastavad poisid nagu ühest suust.
Nüüd peavad tüdrukud ka laaste piiriaia äärde kandma ja nad roigaste vahelt läbi toppima, kõik ükshaaval. Kahekesi nõnda kõrvu käies küsib Liisi äkki õelt.
“Mis sa arvad, kas nad toovad meile saepuru ja laastud kätte?”
“Ah siis, kui nende isa hakkab uusi kambreid ehitama?” küsib Maret vastu.
“Siis näh,” vastab Liisi.
“Miks nad ei too,” arvab Maret. “Kus nad siis pääsevad, nad ju lubasid.”
“Aga kas mäletad, mineval suvel viisime neile rukkitalgute ajal nisuleiba. Eks nad siis luband ka kätte tuua, kui neil rukkitalgud, aga ei toond