ja virna asemele tekkisid peagi mingisugused ehitised. Aga need olid ikka nii keerulised, et Liisi ja Maret seal taevast ega maast aru ei saanud, vahtisid nad läbi aia niipalju kui vahtisid, ninad lössis vastu roikaid.
Iseasi, kui võimalik oleks olnud üle aia ronida ja siis vaadata, aga see oli keelatud vitsahirmuga. Nõnda tuli leppida aia vahelt piilumisega ja Joosepi ning Karla seletustega. Nemad mängisid nimelt Türki ja Venet, pidasid sõda. Priidu-onu käinud seal sõjas ja tema teab, kuidas seal kõik olnud. Tema sõnade järele on poisid ehitanud kindlused, teinud mäed ja kõik. See laastuosm seal ning kuusekooreosm teisal pole muud midagi kui puht kindlused, kus mürtsuvad mustad pakuotsad kahuritena poiste eneste suu läbi.
Ainult ühest on kahju: materjalist tuleb puudus kätte, nagu sõjas kunagi. Laaste ja kuusekoori on vähe kindlusteks, saepuru vähe lumemägedeks, pakuotsi vähe “suurestükkideks”. Sest mis sa paraku mürtsutad, kui Türgil on ainult üks ja Venel kaks suurtükki. Oleks saepuru ja kõike muud materjali tarbeks, küllap siis Joosep ja Karla Liisile ja Maretile näitaksid, mis nad mõistavad ja kuidas õieti sõditakse. Nad ehitaksid niisugused kindlused, et hakka kas või ise neid kividega vinnima, ikkagi ei lähe nad puruks. Nad ehitaksid niisugused lumemäed, et ei jõuaks kepigagi neist üle hüpata, hea, kui käpuli maas suudad otsagi ronida.
Aga polnud parata: Liisi ja Maret ei võinud niipalju kanda, kui Oru Joosep ja Karla teisel poole aeda nõudsid, sest neil endal läks seda kallist materjali ka tarvis. Pealegi oleks liig suur kandmine isa tähelepanu äratanud ja selle eest pidi hoiduma, maksku mis maksab. Sest ema noomis lapsi alatasa.
“Ärge nüüd isa pahandage ega tüüdake, tal põle aega ja sellepärast on ta kuri. Isa teeb uut tuba ja reiaalust, näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järele läheb nagu kerisele. Lihatünnil käiks nagu vargad kallal. Sellepärast olge head lapsed, muidu saan mina, ja saate ka teie.”
Ja Maril oli õigus. Seda võis juba sellest näha, et tänavu oli esimene kevade, kus Vargamäe Eesperes peale hariliku sulase kaubeldi ka suiline. Pealegi oli veel Sauna-Madis vahetpidamata pererakkes, sest tema oskas kirvega sama hästi raiuda kui labidaga kaevata. Tema peretöö oli seda loomulikum, et ta peale Jussi surma hakkas jällegi Eespere saunikuks, saates lehma siia karja, tehes siin omale kartuleid maha ja kõõpides siin niitude servi ning raba ääri.
Saunatädi, kes Andresele kuidagi ei võinud andeks anda, et ta Mari perenaiseks teinud, ja kes Mari vihkas, et see perenaiseks läinud, pidi viimaks leppima ühe kui teisega. Isegi nahatäis, mis ta Mari ja Andrese pärast vanamehelt saanud, ununes pikkamisi. Lullu lorilaul oli küll väga ilus, nii et ilusam üks laul enam ei sünnigi, aga Mari ja Andrese peale ei hakanud nähtavasti ka Laulu-Lullu hammas mitte. Polnud ühtegi mürki, mis oleks neile küllalt kange. Tahes või tahtmata peab saunatädi uskuma, et tema vanamehel on õigus, öeldes.
“Ei hakka Mäe Andrese peale ühegi hammas. Vaata, ostab teine ehk veel Lullule kõrtsis pool kortlit ja ütleb, et söö parem heinu ja krõbista klaasi, sinu laulust põle niikuinii suurt asja.”
Mariga oleks ehk muidu hakkama saadud, seda usub saunatädi, aga nüüd on ta ju Andrese tiiva all, kasvatab seal oma Jukut ja Katat ning muretseb uusi lapsi majja juurde. Käib ja talitab teine nagu perenaine kunagi, pole liig kitsi ega midagi, annab ikka ennem peotäie rohkem kui vähem. Seda kõike teab saunatädi ja sellepärast vuristas ta kogu minevase talve Marile kedrata või lõgistas sukavardaid.
Nõnda olid Andrese ja Mari asjad ja keegi ei arvanud, et nad oleksid halvad. Tööd jatkus siin paljudele kätele, eriti aga Andresele ja Marile. Teised võisid ikka veel vahetevahel hinge tagasi tõmmata, nemad ei kunagi. Kirikuteelgi mõtle aina koduste asjade peale; vaevalt saad argipäeva mured peletada üks kord aastas altari ees, kui õpetaja ütleb: “Võtke ja sööge, see on minu ihu ja veri…” Aga ikkagi veel ei suudeta kõike, mis vaja.
Juba mineval sügisel oleks pidanud aias marjapõõsad ümber kaevama ja neile rammu peale panema, aga jäi tegemata, sest polnud mahti, külm ja lumi tuli enne. Kevadel ei võinud muidugi selle peale mõeldagi, siis olid teised, suuremad mured, mis aja röövisid. Aia puhastamisekski ei leidunud vaba silmapilku. Viimaks võttis Andres pühapäeva õhtupoolikul reha kätte, arvates, et aiaharimine pole ju päris argipäeva töö, vaid umbes nagu ligimese aitamine või lamba august väljatõmbamine, mis vanas seaduseski lubatud.
Samuti oli lugu põllul, heinamaal ja karjamaal. Igal pool kipub ajast nappus kätte. Ei jõua seda teostada, mis kavatsetud ja mis oleks tarvis.
Põllul algas Andres salakividega – need kõige enne välja. Aga mõne aasta pärast pani ta imelikku asja tähele: põllulapil, mille ta oma teada salakividest puhastanud, nii et sahatera pärast pidi võima mureta olla, raksati äkki sellel tükk otsast ära. Mis see siis on? Kust see nüüd tuli? Käis sahk tänavu sügavamalt maa sees? Ei, sahk oli endises hambas. Ajavad ehk kivid maapõhjast pinnale, nagu oleksid nad kalad sogases vees, kes tulevad üles hingama, lõuad laiali peas? Või on Vargamägi mõne koletise lõualuu, kuhu tekivad aina uued ja uued hambad? Näib, nagu oleks see ja teine. Puhastad ja puhastad põldu, aga väljavõetute asemele ilmuvad uued ja suuremad. Kui mõelda, et kogu selle kõrge Vargamäe sisemus kubiseb suuremaist ja väiksemaist raudkividest ja et kõik need kivid kipuvad maapinnale päiksevalgusele, nagu oleks neil ühist Vargamäe lastega, siis läheb ta meel raskeks ja süda langeb ära. Kui maapõhjast kerkivad aina uued salakivid, millal pääseb siis nende kallale, mis seisavad halli hundikarjana lausa maa peal ja ootavad, Andres tunneb, et ootavad. Ta ei mõtlegi sagedasti enam lagedast põllust, vaid aina kividest, mis kuuluksid nagu Vargamäe karja hulka ja mis sigivad ja kasvavad nagu loomadki laudas, ainult pole vaja nende eest hoolitseda. Nemad sigivad ja kasvavad puht jumala armust. Hoova ja purusta neid niipalju kui tahad, ikka seisab hall kari endiselt keset põldu, nagu tipiks keegi kiusupunn iga äraveetu asemele uue.
Paremat pauku pole ka karjamaal ja heinamaal. Kaevad ja kaevad sinna kraave, aga enne kui järgmine valmis saab, hakkab eelmine juba ummistuma, nagu käiksid põllukivid öösel salaja kraavikallastel kõndimas, neid sisse tallamas. On mingisugune salaside nende hallide kivide ja musta soomuda vahel, mõlemad töötavad üheskoos ühise eesmärgi poole – Andresele vastu. Põllul kui ka soos hakka aina uuesti otsast peale. Nõnda hommikust õhtuni, kevadest sügiseni, hällist hauani, põlvest põlve. Aga sellest ei tohi mõelda, seda arutada, sest mõtlemine teeb nukraks ja enneaegu vanaks. Seda tunneb Vargamäe Andres. Parem juba rühmeldada. Nõnda kasvab küll kühm selga, aga seda on kergem kanda kui nukraid mõtteid.
XXVII
Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg, kellele pandi nimeks Ants.
“Ongi hea, et see asi tänavu kätte tuli,” ütles isa poja sündimisel, “sest kui kartulid sama head kasvavad, kui pealsed on, siis peab tuleval kevadel uued aidad ehitama.”
“Ma mõtlesin ikka, et karjalautade kord tuleb enne kätte,” ütles Mari. “Saaks ometi kord kindlad uksed ette, loomad oleksid varjatud.”
“Ega neid keegi sealt võtma tule,” arvas Andres.
“Võtma mitte, aga…”
Mari ei lõpetanud, sest ta teadis, et Andres teda nõndagi mõistab.
“Sa mõtled ikka seda asja,” lausus Andres.
“Näh, jällegi leidsin niisukese rasvatüki ja karvatordi laudast,” ütles Mari.
“Ä’ä ole nii ebausklik,” manitses Andres. “Las nad kannavad ja teevad, mis loomadel sellest on.”
“Aga miks see õhviti tulnud mullikas ära suri? Tuulest või? Misuke lehm tast oleks saand, aga põle muud, kui aja auku. Närbib, närbib, kuni sirutab sõrad välja.”
“Kes teab, mis haigus tal oli,” arvas Andres. “Haigus…” kostis Mari. “Küllap see haigus oli tal suust sisse läind. Kes kurja teab, mis nad loomale kurku ajasid, ei muidu. Näe, Punik seisis terve minevase talve hernesveel, iga karva otsas tilk, kui hommikul lauta lähed. Õhtuks taheneb ära, teisel hommikul seesama. Nõnda vaevavad looma. Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, misukesed lukud ja latid seal ees. Perenaine ise käib terve