.

ütleb Mari viimaks ja tema hääl on tõsine ning emalik. “Sina oled suurem ja targem, sellepärast räägin sinuga. Oru Joosepil on õigus, mina olen teie võõrasema, aga ega te siis sellepärast pea niisukesi asju minu salaja tegema. Nagu tänagi. Mõtelge ometi, mis oleks, kui isa teid seal oleks näind või kui mina isale ütleks.”

      “Ema, ä’ä isale ütle,” paluvad lapsed.

      “Hea küll,” ütleb Mari, “aga siis ei tohi teie ühtigi minu salaja teha, kas lubate seda?”

      “Lubame,” vastavad lapsed.

      “Talgute ajal nisuleiba ka ei võta?”

      “Ei, me küsime sinu käest.”

      “Ja kui teisepere poisid teile odrakaraskit toovad, siis ütlete?”

      “Siis ütleme,” lubab Liisi.

      “Toome sulle ka,” lubab Maret.

      “Teate, lapsed, mis siis on, kui te nõnda teete?” küsis Mari, ja kui lapsed ootama jäid, et mis nüüd tuleb, ütles ta: “Siis olen ma teie vastu nõnda hea, nagu oleks ma teie pärisema. Mina tahan teid ikka isa kurjuse eest kaitsta, nagu oleks te minu omad lapsed, ja Jukut ning Katat ei taha ma sugugi rohkem armastada kui teid, Annit ja Annut. Olete nõus?”

      Lapsed ei saanud räägitud sõnust mitte väga palju aru, aga toon mõjus neisse nõnda, et nad pugesid Marile lähemale.

      “Siis me võime nüüd saepuru ja laastu edasi kanda?” küsis Liisi.

      “Muidugi,” vastas Mari, “aga ärge liiga palju kandke, ütelge Oru Joosepile ja Karlale, et väga palju ei või, meil läheb omal ka saepuru ja laastu tarvis.”

      “Aga, ema,” küsis Maret, “kas nad toovad meile saepuru kätte, kui nende isa uusi kambreid hakkab ehitama?”

      “Kas nad lubasid?” küsis Mari.

      “Lubasid.”

      “Siis nad toovad,” vastas Mari. “Aga lähme nüüd tuppa, väljas on külm, tunnete, näe, maa pealt kõik kahutand.”

      “Isale sa ei ütle?” küsib Maret.

      “Ei, mu laps,” vastab Mari.

      “Mitte ilmaski?” pärib Liisi.

      “Mitte ilmaski, kui olete head lapsed ja änam ühtigi minu salaja ei tee,” seletab Mari.

      “Meie oleme head lapsed,” kinnitavad mõlemad.

      Tuppa minnes olid kõik kolm ühesuguselt õnnelikud, et olid isekeskis kinnitanud suure ja saladusliku lepingu, mis sihitud peaaegu isa vastu. Nõnda oleks võinud tänane õhtu olla Liisi ja Mareti elus üks ilusamaid. Aga Mari rikkus selle sedavõrd, et lapsed peaaegu kippusid uskuma – neil pole emaga mingit saladuslikku lepingut. Põhjus niisuguseks arvamiseks oli küllalt kaaluv: ema tahtis nimelt nende jalad enne magamaminemist sooja vee ja seebiga puhtaks pesta.

      “Kured teevad muidu nairid peale,” kinnitas Mari lastele.

      Aga jalgade pesemine oli hirmus tüütu ja piinav talitus, nii piinav, et Maret sängis teki all Liisilt küsis.

      “Kas pärisema oleks me jalgu pesnud, kui nii valus on?”

      Liisi kindlasti seda ei teadnud, aga ta kaldus arvamisele, et ei oleks, kui nii valus on.

      Muidugi, õhtune jalgade pesemine polnud naljaasi. Varasemast kevadest saadik tõmbasid suuremad ja väiksemad põngerjad alatasa paljajalu ümber, esteks ainult õues, niipea kui seal hakkas maapinda nägema, hiljem ka põldudel, mis varem lumest vabanesid, päterdades kas või poolest säärest lumevees ja külmas poris. Hakkasid jalad seal külmetama, siis lõigati kevadise tuule ja päikese käes tahedal põllul ümber, kuni sääred kuivad ja päkad palavad. Nüüd võis uuesti vette ja porri minna, sest seal oli palju huvitavam kui tahedal maal. Nõnda aina vaheldumisi, kuni mitte ainult labajalad, vaid ka pahkluud ja sääremarjad muutusid lõhkenud kuusekoore taoliseks. Siin ja seal ilmusid kärisenud naha pragudesse verepisarad. Aga kes võis neist hoolida, kui lõõtsus kevadine tuul üle Vargamäe, kui helendas päike sinitaevas lumivalgete pilvede keskel, kui karjusid kured ja lõõritas lõokene. Keegi ei näinud neid verepisaraid jalgel enne kui õhtul pestes ja ploomirasvaga sisse määrides. Rasvatükki paisteti aeg-ajalt tule ääres, ja kui ta pealt sulama tõmbus, siis võiti jalale ja hõõruti seal sisse: tehti kure nairimaa ära, et seal midagi ei kasvaks. Aga kurg oskas ikka nõnda külvata, et nairid kasvasid, sest temal olid abimeheks kevadine tuul, päike, veeojad ja lauljad linnud. Nõnda pidi laste jalgu iga õhtu pesema ja määrima, ja nagu päeval olid kõik õue- ja põllunurgad naeru ja kilkamist täis, samuti kostis õhtuti igal pool tubades laste nutt, olgu Vargamäel, Hundipalul, Kingul, Raval või isegi peenel Kassiarul, sest ka sealsed lapsed armastasid kevadist tuult ja pori, päikest ja lindude laulu.

      Järgmise päeva lõunal olid Liisi ja Maret jällegi omal aiaaugul. Täna oli juba asi julgem, sest kartma pidi ainult isa, mitte ema. Ja isagi polnud enam nii väga kardetav, sest ema lubas neid ju isa vastu kaitsta.

      Oru poistest ilmus ainult Karla, kes teatas, et Joosep ei tule, pole võimalik. Karlale siis ütlesidki Liisi ja Maret, et kui nad veel mõne korra toovad, siis enam mitte, sest neil enestel läheb ju ka saepuru tarvis.

      “Mis te temaga teete?” küsis Karla uudishimulikult.

      “Ema ütles, et läheb tarvis,” vastas Liisi.

      “Siis ema teab juba?” küsis Karla.

      “Juba teab ja ei ütle midagi,” seletas Maret.

      “Kas isa ka teab?”

      “Isa ei tea.”

      “Aga kui ema ütleb.”

      “Ema ei ütle,” kinnitasid Liisi ja Maret nagu ühest suust. “Aga meie ütleme temale kõik,” seletas Liisi üksinda edasi, “ja tema on meie vastu hea, nagu meie pärisema kohe. Seda ütle ka Joosepile, et ta teaks, ja kui ema veel ütleb, et meie ema põle pärisema, siis võid ka tema öelda, et ka tema teaks. Nüüd on ema päriselt meie ema ja armastab meid niisama nagu Jukut ja Katat, kui oleme head lapsed ja räägime temale kõik ilusti ära.”

      “Ja meie räägime kõik,” kinnitas Maret. “Rääkisimegi juba teie odrakaraskist ja rukkitalgute nisuleivast ja kõik.”

      “Aga meie ei räägi kõik,” ütles Karla.

      “Miks teie ei räägi?” küsis Liisi.

      “Meie oleme ju poisid, ega me tüdrukud ole,” vastas Karla.

      “Miks siis poisid ei räägi?” küsis Liisi.

      “Seda mina ei tea,” vastas Karla. “Joosep, tema teab ja ütleb nõnda.”

      Nõnda seisid nad kolmekesi suure elusaladuse ees ja nad ei osanud muud teha, kui vahtisid vastastikku läbi aiaroigaste: kaks paari siniseid silmi ühel ja üks paar teisel pool aeda.

      “Kas te meile änam sugugi saepuru ei too?” küsis Karla viimaks.

      “Ei, änam ei too, meil läheb omal ka tarvis,” vastas Liisi asjalikult, “aga kui sa tahad, siis toome kuusekoori, päeva poolt tulevad teised nagu kasukad pealt ära, libedad ja siledad. Tahad, me toome neid?”

      Oh jaa! Miks ei! Karla oli nõus. Küllap neil kuusekoorigi tarvis läheb, mis nagu kasukad pealt ära tulevad.

      “Ja tead,” rääkis Liisi edasi, “meie vana tuba, mis nüüd ära lõhuti, on puht kervega tehtud, ilma saeta. Isa rääkis ja teised rääkisid ka, kõik imestasid. Niisukest tuba põle nüüd änam kuskilgi, ainult meil oli. Ükski ei tea, kui vana ta oli ja kes ta nõnda teind, mõistad, ainult kervega. Tahad, me toome teile sellest vanast toast mõne tüki, paar pakuotsa ehk kedagi muud. Tead, kõik on must nii et kiiskab, seest pruun, läbi mis läbi, suitsu töö, kõva nii et kõliseb, põle tänini mädand ega mädane eluilmaski.”

      Ka neid vana toa tükke oli Karlal vaja, pealegi veel, mida rohkem, seda parem, sest küll nemad juba Joosepiga teavad, mis nad neist teevad. Liisi ja Maret kandku aga kõik siia, mis nad kätte saavad,