hüüdis Pearu ja virutas katariina letile. “Pane kõrvale!” käskis ta Andrest.
See võttis oma rahakoti ja otsis sealt sajalise välja. Silmapilk virutas Pearu esimesele katariinale teise peale. Andres tegi sedasama ja nüüd oli tema oma sajaste tagavara läbi. Pearu mürtsutas kolmanda sajalise letile, ja kui Andresel kohe polnud panna, ütles Pearu.
“Oled könn mehe kõrval, tunnistajaks terve kõrts.”
“Pea ikka, pea,” vastas Andres rahulikult, “mul peab kusagil veel tagavaraväge olema.”
“Tule välja, kui mees oled!” karjus Pearu.
Andres pusis ja otsis ning mehed ümberkaudu naersid, sest suurem hulk arvas, et Andres teeb Pearuga muidu nalja. Lõpuks aga võttis Andres ometi taskust rahakoti, tegi selle lahti, otsis sealt sajalise ja pani ta kolmandaks teiste sajaliste juurde letile. Pearu tõmbas rahakotist neljanda sajalise: sedasama tegi ka Andres. Nüüd läks asi juba põnevaks niihästi ärplejail enestel kui ka pealtvaatajail. Pearu silmad välkusid juba valgelt: temal oli veel üksainus sajaline tagavaraks. Andres aga ei teadnudki, kui palju tema kotis veel raha on, sest kott polnud ju oma.
“Tule aga lagedale, mis sa kõmmeldad seal!” hüüdis ta Pearule, kui see oma viimase sajalise letilevirutamisega viivitas. “Püksid sõeluvad juba püüli? Kevadel lähed magasiaita?”
Pearu pani viienda katariina virna otsa. Viienda virutas ka Andres ja ütles.
“Tule veel, kui mees oled!”
Nüüd pani Pearu juba kahekümneviielise.
“Könn!” karjus Andres ja virutas kuuenda sajalise teiste peale.
Pearu pani veel kaks kahekümneviielist.
“Könn!” karjus Andres veel kord ja pani seitsmenda sajalise.
Pearu otsis kümnelisi.
“Könn!” karjus Andres kolmat korda ja pani kaheksanda sajalise.
Kogu kõrts aina rõkatas imestusest, ainult Hundipalu Tiit ja mõned teised naersid heasüdamliselt.
Pearu oli löödud. Ta hakkas oma raha letilt korjama. Andres suurustas. Aga sel silmapilgul avanesid saksakambri uksed ja uksele ilmus Kassiaru Jaska –, kahe koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ja vilja ostja –, kes laskis oma naist emandaks hüüda ja kunagi perega ühes lauas ei söönud. Ta oli Pearuga suur sõber ja alles täna hiljuti istusid nad üheskoos saksakambris.
Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis ainult saksakambri lävel – paljajalu, iga varba vahel krabisev tuliuus katariina. Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis topitud.
Kui kõik olid küllalt Kassiaru imetlenud, astus see pikkamisi ja pühalikult saksakambri lävelt letikambri. Mehed andsid talle aupaklikult teed. Valitses surmlik vaikus. Mõned olid omal piibunosudki suust võtnud, nagu mõtleksid kirikusse astuda või nagu tahaks kirik korraks ka kõrtsi tulla vaatama, mis siin tehakse.
Kassiaru Jaska astus pikkamisi suuretoa läveni, nagu tahaks ta ka sinna minna ennast näitama, aga ometi ei läinud ta sinna, kas suure pori pärast põrandal või mõnel muul põhjusel, kes seda teab. Suuretoa lävel pöördus Jaska ümber ja läks saksakambri poole tagasi – särgiväel, jalgu mööda põrandat vedades ja kätega imelikult vehkides, et uusi paberrahasid võimalikult kuuldavalt krabisema panna.
Veel tükk aega peale seda, kus Kassiaru Jaska saksakambri kadus, valitses kõrtsi suurestoas ja letikambris vaikus. Keegi ei pannud enam Vargamäe mehi tähele. Nemad olid mõlemad löödud ja seisid nagu kaks tõsist könni leti ees.
Pearu pistis oma raha kotti, jättis välja ainult kümnerublalise paberi, süütas selle lambil põlema ning pani siis piibule tuld, popsides teist seni, kui kõik raha põlenud. Siis läks ta Jaska järele saksakambri ja tegi seda niisuguse näoga, nagu oleks ta üksipäinis kõrtsis: kõik muu on tuhk ja tolm, mille peale ei maksa aevastadagi.
Ka Andres pani oma raha kotti ja pistis selle tasku. Võõra raha toppis ta teise kotti ja hüüdis siis valjusti.
“Hundipalu, säh, võta oma raha, anna meestele tagasi, sa tead, kelle see on!”
Ainult nüüd mõistsid kõik, et Vargamäe Andres oli lõõpinud, kuna aga Pearu tõelikult oli ärbelnud. Ja ei teatud, kellest rohkem pidada, kas Pearust, kes kümnerublasega piipu süütab, või Andresest, kes oskab nii rumalat nalja heita. Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus.
“Litsid mehed need Vargamäe omad!”
Kassiaru Jaska nime ei tihanud keegi suhu võtta. Kõrtsmikki vaikis temast, nagu oleks ta mõni puutumatu pühadus, mis pühitseb kõrtsigi jumala meelepäraliseks asutuseks.
Äkki avanes saksakambri uks ja lävele ilmus Oru Pearu. Ka tema oli nüüd vestiväel ja kapukates.
“Kõrtsmik!” hüüdis ta.
Viibimata kuulas kõrtsmik käsku ja läks saksakambri uksele.
“Anna kõrtsile toop viina!” kostis saksakambrist Kassiaru Jaska hääl.
“Minu poolt pool!” hüüdis Pearu.
Kõrtsmik läks leti taha tagasi ja teatas pühaliku näoga.
“Kassiaru isand laseb kõrtsile toop viina anda ja Oru Pearu poole.”
Nagu nõiaväel võtsid mehed piibud hambust ja pühkisid suud.
Kõrtsmik kallas klaasidesse ja mehed hakkasid rüüpama. Vähe oli neid, kes leti äärde ei läinud. Nende väheste seas olid ka kõrvenurga mehed – Vargamäe Andres ja Hundipalu Tiit.
Aga veel polnud viin otsas, kui Pearu uuesti ukselävele ilmus kõrtsmikku kutsuma. Ja kui see leti tagant jällegi saksakambri uksele ilmus, kostis seest.
“Kõrtsile toop viina!”
“Minu poolt pool!”
Veel suurema hooga hakkas kõrtsmik klaase täitma, mehed veel suurema hooga rüüpama.
Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist.
“Kõrtsile toop viina!”
“Minu poolt pool!”
Viina voolas ojana ja kisa kasvas kõrtsis iga silmapilguga.
Natukese aja pärast avanes saksatoa uks ja sealt astusid letikambri Kassiaru Jaska ja Oru Pearu, mõlemad vestiväel, käed püksitaskuis, särgirinnad lahti, kust paistis Jaskal lihav ja roosa ihu, Pearul kõhnavõitu ja karvane. Nõnda ilmusid saksakambri isandad eeskõrtsi end pisut “luhtitama”, kõndides kõrvu, silmad maas ja kõrvad kurdid ümbrusele, nagu oleksid nad ihuüksi rahvaga täidetud kõrtsis. Ainult isekeskis vahetasid nad mõne tähtsa ja tarviliku sõna, aga see puutus aina peeneid asju – hobuste paristamist, härgade ostmist, võiduajamist ja muud niisugust “rehnutipidamist”.
“Kuradi vinged mehed!” kiitsid kõik nagu ühest suust, kui Jaska ja Pearu uuesti saksakambri kadusid, kus istusid ainult suured ja peened mehed: mõisa antvärgid ja teised, nagu vallatalitaja ja peakohtumees, kelle käes võim ja õigus.
Võis olla kella pool kaheteistkümne paiku, kui kõrtsmik jällegi saksakambri nõuti. Kui ta sealt välja tuli, hüüdis ta tüdrukut, aga tuli sulane.
“Kus on Maali?” küsis kõrtsmik. “Toogu õled sisse, saksad soovivad puhkama heita.”
Neid sõnu võis kogu kõrts kuulda, nii valjusti öeldi nad.
“Kas mina ei võiks tuua?” küsis sulane.
“Kui on öeldud, et õled toogu Maali, siis toob ka Maali,” vastas kõrtsmik kurjalt. “Sina mine tee sakste hobused rakkest lahti ja anna neile härjapeaheinad ette ning kaeru niipalju, kui nad söövad.”
Muidugi ei mõelnud keegi saksatoas veel magamisele, õled lasti ainult peensuse pärast sisse tuua. Peensusena mõistis seda ka kogu kisatsev