rääkida. Ja kui ma lõpetasin, siis jäin ma anuvalt onu Vootele otsa vaatama, pilgus üksainus palve: tee nüüd ometi midagi ja päästa mind vastutuse vaevast!
“See on ju täiesti tobe lugu,” ütles onu Vootele.
“Ma ju räägin, et Leemet on täiesti tobe!” kiitis Salme talle järele. “Kuidas ta võis mingisuguse jäleda täi pühasse järve ujuma lasta?”
“Järv on järv,” vastas onu Vootele. “Igaüks võib seal ujuda. Ma ei saa aru, miks peaks sellepärast hunte hukkama. Ülgas on hulluks läinud.”
“Ta on ju hiietark,” poetas ema vahele, pühkides pisaraid, kuid oli näha, et onu Vootele ilmumine on talle turgutavalt mõjunud. Ta nuuskas nina, tõusis ja hakkas onule liha lõikama. “Ehk lepib ta üheainsa hundiga?” pakkus ema. “Minu arust peaks sellest järvehaldja lepitamiseks piisama küll, ühe hundi sees on väga palju verd.”
“Missuguse järvehaldja?” küsis onu Vootele. “Oled sa elu sees mõnda haldjat näinud?”
“No see on ju selline komme,” seletas ema. “Tead küll. Vana tava. Ikka tuuakse haldjatele ohvreid. Milleks see hiietark siis muidu olemas on?”
“Ma pole seda tegelikult kunagi päris täpselt mõistnud,” ütles onu Vootele. “Aga hea küll, on olemas kombeid ja tavasid, mis inimesi ühendavad, ning vahel on päris kena seista hiies ja vaadata, kuidas Ülgas seal oma kõrsi põletab ning midagi laulab. Aga tappa lihtsalt niisama terve kari hunte – see on ju selge rumalus. Veri reostab järve palju rohkem kui üks õnnetu täi. Ma tulen ise sinuga kaasa, Leemet, ja räägin Ülgasega.”
“Ühe hundi võite ju igaks juhuks kaasa võtta,” pakkus ema.
“Mitte ainsatki,” vastas onu. “Las lesivad laudas. Ja hakkame nüüd sööma ning lõpetame kurvastamise. Ma näen, et teil on isegi öökullimune!”
“Sa võid need saada,” ütlesin mina, vaadates onu lausa armunult. Süda oli korraga nii kerge, justkui oleks minu seest suur kivi välja lõigatud, ja ma tundsin end korraga meeletult näljasena, sest tekkinud õõnsus tuli ju täita. Kuid oma öökullimunad olin rõõmuga valmis onule kinkima, sest tema oli mu kangelane. Onu tänas mind naeratades.
“Mina söön ühe, sina teise,” ütles ta. “Tore näha, et teile hakkavad jälle inimeste näod pähe tulema. Kui ma sisse astusin, siis ma mõtlesin, et juhtunud on midagi õige hullu.”
“Ma ehmusin tõesti hirmsasti ära, kui kuulsin, et pean kõik oma hundid ohverdama,” kõneles ema. Ta oli jälle rahulik nagu alati ning kandis sahvrist aina uusi põdralihakäntsakaid lauale, ehkki onu Vootele juba ammu tõrjuvalt kätega vehkis. “Nüüd on kõik korras. Mine jah, ja räägi Ülgasega. Mis ta mässab sedasi!”
“Küll ma räägin,” lubas onu. Mina imesin õnnelikult oma öökullimuna ja Salme paistis samuti kaunis rahulolev, kuna viimased sündmused olid Mõmmi vähemalt mõneks ajaks ema mõtteist minema peletanud.
Veidi enne keskööd asusime onu Vootelega teele. Temaga koos tundsin ma ennast igati kindlalt ega kartnud Ülgast enam põrmugi. Mis ta saab mulle teha, kui onu Vootele mind kaitseb? Ohverdagu haldjale oma pikk nina, kui just tahab midagi noaga lõikuda!
Järve ääres oli pime ja vesi läikis tumedalt. Tundus, nagu oleks veepind keset suve kattunud kummalise musta jääga, ning võis vabalt uskuda, et selle kihi all elab verejanuline haldjas. Mul hakkas veidi kõhe ja ma oleksin hea meelega onu Vootelel käest kinni võtnud, kuid häbenesin, sest olin enda meelest juba suur poiss. Seisin siis lihtsalt onule nii lähedale kui sain ning nuusutasin rahustuseks tema lõhna.
“Ülgas!” hüüdis onu. “Oled sa siin?”
“Jah, ma olen siin,” kostis hiietarga hääl. “Väga hea, et sa poisiga kaasa tulid, Vootele. Sa aitad mind ohverdamisel ja hoiad hundi jalgu kinni. Sa juba kindlasti kuulsid, millise kohutava pühaduserüvetamisega sinu õepoeg hakkama sai.”
“Kuulsin küll,” ütles onu. “Aga ma kardan, et mul ei õnnestu kellegi jalgu kinni hoida, kui mul just enda omi sügada ei tule – siin on palju sääski! Me ei hakanud hunte kaasa võtma. Sa saad ju ise ka aru, Ülgas, et nende tapmine pole just kõige targem mõte. Mis kasu sa sellest saad?”
“Sa ei võtnud hunte kaasa?” kordas hiietark ja ma nägin teda võsast välja ilmumas, pikk nuga käes. “Mida see peab tähendama? Hunte on tarvis järvehaldja lepitamiseks, sest muidu uputab ta kogu metsa.”
“Kuidas ta seda siis teeb?” küsis onu justkui pilklikult. “Kuidas suudab see väike järv terve metsa enda alla matta?”
“Kust tead sina, kui suur see järv on?” hüüdis Ülgas vihaselt. “See, mida sina oma rumalate silmadega näed, on vaid järvehaldja lossi katus! Terve maapõu on täis vett, mida ta valitseb! Kui me tema raevu ei lepita, siis tõstab ta kogu selle vee maapinnale ning siis upuvad ka kõige kõrgemad kuused.”
“Kas sa ise ka usud seda, mida sa räägid?” küsis onu. “Ülgas, ma saan aru, et on olemas vanad tavad ja kombed ning et meie rahvale on alati meeldinud uskuda, et järved ja jõed pole mitte üksnes suured veeloigud või nired, vaid samasugused elusolendid nagu me isegi. Ja et seda paremini mõista ning endale ette kujutada, on välja mõeldud kõik need haldjad, kes siis justkui peaksid vetesügavuses elama. See on ilus muinasjutt.”
“Välja mõeldud!” müristas Ülgas. “Muinasjutt! Mees, mida sa räägid?”
“Ma räägin, nagu asi on,” vastas onu. “On hoopis põnevam ja kenam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale ette kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes muidu lihtsalt koerusest oksi murraks ning puid vigastaks. Aga me ei saa nende vanade lugude pärast lolliks minna ja hakata hunte noaga tükeldama üksnes sellepärast, et mingi loom ujus ühes metsajärves. Milleks see järv siis on, kui mitte ujumiseks ja joomiseks? Kitsed ja põdrad lakuvad siit vett iga päev!”
“Kitsed ja põdrad on metsaema kaitse all ning metsaemal on leping järvehaldjaga!” ütles hiietark.
“Noh, see on jälle üks ilus muinasjutt, mida võib lastele õhtuti pajatada,” kostis onu. “Kas sa, Ülgas, oled jälle lapseks muutunud, et sa mulle tõsise näoga selliseid asju räägid?”
“Ma olen hiietark!” käratas Ülgas. “Laps oled hoopis sina, Vootele, samasugune laps nagu sinu õepoeg, kes ülbelt püha järve rahu häirib ja vanadest kommetest midagi ei tea. Ma olen kuulnud, et sa õpetad talle ussisõnu, kuid sa peaksid talle õpetama ka seda, kuidas austada haldjaid ning püha hiit. Küllap pole sul endalgi selle jaoks piisavalt teadmisi – see pole ka ime, sest väga harva näen ma sind hiies ohvreid toomas! Sa arvad, et ussisõnad on ainus tarkuse allikas, kuid sa unustad, et haldjatele ussisõnad ei mõju!”
“Tõsi ta on,” nõustus onu. “Sest muidu oleks mul kindla peale õnnestunud nendega juttu ajada.”
“Sa teed nalja!” ütles Ülgas põlglikult. “Ja näitad oma lapsearu. Haldjatega saab kõnelda üksnes hiietark, kes tunneb kõige salajasemaid kunste. Mina olen vahemees inimeste ja haldjate vahel ning kui mina ütlen, et järvehaldja lepitamiseks tuleb ohverdada kõik teie hundid, siis on sinu asi sõna kuulata. Mine ja too hundid siia!”
“Ole nüüd mõistlik, Ülgas!” ütles onu. “Sa saad ju aru, et ma pole nii loll.”
“Too hundid siia!” röögatas hiietark. Mul hakkas onu pärast hirm. Ülgasel oli peos pikk nuga ja ta nägi välja piisavalt hullumeelne, et seda onu peal proovida. Väga võimalik, et ohverdamishimu oli tema vere nii keema löönud, et ta lihtsalt pidi kellegi kõri kallale kargama. Aga onu Vootele ei paistnud hiietarka kartvat.
“Ülgas,” ütles ta. “Meid on siia metsa jäänud väga vähe. Me oleme viimased ja väga võimalik, et meiegi seast rändavad veel mitmed ära külasse. Meie aeg lõpeb varem või hiljem ja kõik sinu haldjad unustatakse peagi. Kas on siis mõtet veel neid väheseid aastaid, mis meile on jäänud, mürgitada rumala meeletusega? Ülgas, ma kardan, et sa oled viimane hiietark