soovijad pühasse hiide ära ning ohvrikivid aurasid soojast verest, mis haldjate ning metsaema auks valati. Siis poleks keegi julgenud oma hiietargaga sel kombel rääkida nagu sina, talle vastu haukuda ning tema käske naeruks panna. Ma ei imesta enam, et su õepoeg mitte midagi pühaks ei pea ja inimahvidega sehkendab. Eks ta ole ju sinu õpilane! Miks te ometi külasse ei koli, omasuguste ebardite juurde? Teie õige koht on seal!”
“Ma ei taha külasse minna,” vastas onu. Ta ei tõstnud häält, vaid jäi täiesti rahulikuks. “Mulle meeldib metsas, see on minu kodu. Ainult et sina ei meeldi mulle, Ülgas, õnneks on aga mets suur ja me ei pruugi kohtuda.”
“Aga kui sa oled õige eestlane, siis pead sa ju käima pühas hiies!” pilkas Ülgas. “Seal kohtad sa mind tahes-tahtmata!”
“No ma järelikult ei käi enam pühas hiies,” ütles onu. “Seal polegi kuigi huvitav. Ja kui sina tahad mind edaspidi valeks eestlaseks pidada, eks siis pea. Mul pole sellest sooja ega külma.”
“Haldjad karistavad sind!” karjus Ülgas.
“Ära räägi lolli juttu, Ülgas!” naeris onu. “Sa tead ka ise, et see on jama. Või kui sa seda ei tea, siis oled sa tõesti nõrgamõistuslik. Head ööd!”
Ta pöördus, et minema hakata.
“Kas sa lähed hunte tooma?” hüüdis Ülgas.
“Ärme hakka jälle algusest peale,” ütles onu. “Ma ei jaksa sinuga rohkem vaielda. Ma lähen koju. Kui sa just pead täna öösel hunte tapma, eks püüa neid siis metsast. Seal hulgub ringi piisavalt peremeheta loomi. Head jahti!”
“Nendest pole abi!” vastas Ülgas. “Mul on vaja just selle poisi hunte, sest tema solvas haldjat. Sa pead nad tooma!”
“Ma ei too. Mine koju, Ülgas, ja joo rahustavat teed.”
“Siis võtan ma sinu verd!” kähistas hiietark korraga jubedal häälel ning viskus onu poole. Aga onu oli kiirem ja põikas eest. Järgmisel hetkel röögatas Ülgas läbilõikavalt ja pillas noa, sest onu oli talle hambad käsivarde vajutanud ning sülitas nüüd murule tükikese verist liha.
“Said, mis tahtsid,” sisistas ta ja ma ei tundnud sel hetkel oma rahulikku ja leebet onu ära, sest tema silmades põles hullumeelne punane tuluke ja ta näojooned olid moondunud kohutavas raevus. “Kahju, et ma pole pärinud oma isa mürgikihvu, sest muidu sa homset päeva ei näeks. Hoia minust eemale, Ülgas, ja jäta ka poiss rahule, kui sa ei taha, et ma su väikesteks tükkideks rebin!”
Ülgas ei vastnud, ta oli vajunud murule, silitas halisedes oma kätt ning silmitses onu Vootelet hirmunult.
Veidi aega valitses vaikus. Tuluke onu silmis kustus aeglaselt. Ta läks järve äärde ning pesi suu hiietarga verest puhtaks.
“Mine ja puhka paar päeva oma hiies, siis tule siia tagasi ja sa näed, et järv loksub endises paigas ning kõik on rahulik ja kena,” ütles ta siis lepitavalt. “See järv pole kunagi üle kallaste tõusnud. Ära karda nii paaniliselt neid haldjaid! Nad ei tee sul jalataldugi märjaks, kui sa just ise mõnda lompi ei roni.”
Ülgas ei kostnud sellepeale musta ega valget. Me jätsime ta järvekaldale konutama ning asusime kodu poole teele. Onu Vootele ei rääkinud sõnagi, tundus, et tal on minu ees veidi piinlik. Ma polnud tõepoolest varem kunagi näinud, et ta sel kombel enesevalitsuse kaotaks. Minu nähes oli onus ärganud hunt. Aga ta ei pidanuks selle pärast häbenema. Ma tundsin tema üle uhkust. Milline onu mul ikkagi on! Hiietark oli tema raevu ees kokku vajunud nagu pehkinud känd.
Ma võtsin onul käest kinni. Ta pigistas sõbralikult mu kämmalt. Oli hea ja kindel läbi öise metsa kodu poole sammuda.
9
Järgmisel päeval saime kuulda palju huvitavat. Sõber Pärtel tuli meile ning kõneles, et Ülgas oli tema vanematele pikalt ja laialt seletanud, kuidas minu onu Vootele oleks oma kangekaelsuse ning ülbusega terve metsa peaaegu hukutanud. Järvahaldjas oli olnud maruvihane, kui ta nõutud hundiverest ilma jäi. Ta olevat musta härja kujul järvest välja tulnud ning tema kannul tõusnud ka järvevesi, kohisev ja ähvardav nagu mingi hiiglaslik, maa-alusest urust välja roomav pilv. Aga siis oli Ülgas näidanud üles tõelist kangelaslikkust ja hämmastavat tarkust. Mingite imenippide abil läks tal korda haldjat siiski rahustada ning hundivere asemel loopis ta järve hoopis tuhat nirki. Sellega oli haldjas lepitatud ning vahepeal hirmsasse ohtu sattunud elu metsas võis jätkuda.
Ma rääkisin Pärtlilt kuuldud loo ka onu Vootelele edasi ning onu ütles, et nüüd on Ülgas tõestanud, et ta on läbinisti valelik ja võlts.
“Siiani võis ju veel arvata, et ta on kõigest lihtsameelne, kes usub tõemeeli haldjatesse ning kardab neid pahandada,” ütles ta, “aga see jutt mustast härjast ning tuhandest nirgist on ju ilmselge jamps. Kust ta öösel need tuhat nirki leidis? Isegi kõige võimsamate ussisõnade abil pole võimalik neid nii palju kohale kutsuda. Ta mõtles selle loo välja, et kuidagimoodi seletada, miks järv ikka veel vanas kohas seisab. Nüüd saab ta kelkida, et tema päästis metsa. See on puhas pettus ja seda ma ütlen, et enam ma hiide ei lähe. Ja pole sinulgi sealt midagi otsida.”
Ma olin onuga täiesti päri, sest ausalt öeldes, pärast seda, mis öösel järve kaldal juhtus, kartsin ma Ülgast nagu tuld. Mul oli siiani silme ees pilt, kuidas ta onule kallale kargas. Ma ei vältinud mitte ainult hiit, vaid katsusin üldse igal moel Ülgase teelt eemale hoida. Ja kuna ma veetsin enamasti aega ikka Intsu seltsis, kes nagu rästikud ikka, inimeste lähenemist juba kauge maa tagant kuulis ning oskas ka nimetada, kes täpselt tuleb, siis ei olnud mul raske hiietarka vältida.
Ühel päeva olime taas kolmekesi metsas – mina, Ints ja Pärtel –, kui rästik korraga kuulatama jäi ning lausus:
“Keegi tuleb.”
“Ülgas?” küsisin mina ja ajasin end kiiresti jalule, et eemale kõndida.
“Ei, Tambet.”
See ei muutnud asja. Tambet oli sama ebameeldiv kui hiietark. Kui ta varem mind lihtsalt ei sallinud, siis pärast juhtumit täiga Tambet lausa vihkas mind. Küllap oli Ülgas talle kõigest pikaltlaialt jutustanud ning otse loomulikult ei leidnud ta minu või onu Vootele kohta ainsatki head sõna. Ühe korra olin ma pärast seda Tambetit kohanud ning see oli kole. Olime koos emaga ja kui Tambet meid nägi, hakkas ta üle kere vabisema, vehkis kätega ja karjus:
“Nurjatu põngerjas! Ma teadsin, et kõik külas sündinud on seest mädad!”
“Ära karju lapse peale!” käratas ema. Tema ei kartnud Tambetit põrmugi ja armastas ikka rääkida, kuidas Tambet talle paljude aastate eest ligi tikkus. Noor Tambet tahtis minu noorele emale meelehead teha, ronis kuuse otsa ja tõi sealt alla mitu kärge metsmesilaste mett. Siis läks ta emale külla, aga häbenes mett kõigi nähes käte vahel kanda ning torkas seepärast kärjed endale vammuse alla, vastu kõhtu. Ema juurde jõudes tahtis ta maiustuse uhkelt üle anda, aga oh häda – mesi oli soojas kohas sulama hakanud, kleepunud peigmehe kõhukarvade külge ning valgunud allapoolegi, nii et seda kuue alt välja võtta polnudki võimalik. Noor Tambet läks näost punaseks ja püüdis niimoodi istuda, et keegi tema viperusest aru ei saaks, aga minu ussihammastega vanaisa märkas tema nihelemist ja käratas: “Mis sul seal on? Näita siia!” Ning kui Tambet vastu puikles ja midagi kokutas, krahmas vanaisa tal hõlmast kinni ja rebis vammuse ühe korraga lõhki, nii et paljastusid meega üle valatud kõht ja till. See oli pööraselt naljakas, ütles ema, kuidas Tambet püüdis oma meega kokku kleepunud alakeha puhastada, ähkis ja puhkis ning pidi häbist hulluks minema. Lõpuks kutsuti kohale üks karu, et see Tambeti puhtaks lakuks, aga nähes, millist kehaosa ta täpselt lakkuma peab, karu keeldus, öeldes, et ta on isane. Selle koha peal lugu enamasti katkes, kuna ema ei suutnud edasi rääkida, vaid naeris nii, et kukkus põrandale, ja kui ma hiljem pärisin, mis Tambetist ja tema mesisest nokust edasi sai, rehmas ema üksnes käega ja vastas:
“No küllap ta kuidagi ikka ennast ära kasis, vaevalt et see tal praegu enam meega koos on. Ehkki – ega mina pole vaatamas käinud.”
On selge, et juba ainuüksi sääraste mälestuste tõttu