hoolimata tundsin ma end selle mehega turvaliselt. Ma sain aru, et ta on hea, mõistev ja kannatlik. Olgu mu olukord milline tahes, võinuks ka hullemini minna.
„Miks?“ küsisin mina.
Ta ei öelnud midagi. Ta vaatas mind, näol valulik ilme. Valu ja pettumus.
„Kuidas see juhtus, Ben?“ küsisin mina. „Kuidas ma selliseks sain?“
Tundsin, kuidas ta pingule tõmbus. „Oled sa kindel, et teada tahad?“ küsis ta.
Vaatasin väikest tüdrukut, kes taamal jalgrattaga sõitis. Ma teadsin, et see ei saa olla esimene kord, mil ma seda küsimust esitan, esimene kord, kui ta peab seda mulle selgitama. Võimalik, et ma küsin seda iga päev.
„Jah,“ ütlesin ma. Sain aru, et seekord on teistmoodi. Seekord kirjutan ma üles, mis ta mulle räägib.
Ta hingas sügavalt sisse. „Oli detsember. Jäiselt külm. Sa olid päeval tööl. Olid koduteel, see oli lühikese jalutuskäigu kaugusel. Tunnistajaid ei olnud. Me ei tea, kas sa ületasid siis teed või kas sulle otsa sõitnud auto sõitis kõnniteele, aga igatahes pidid sa üle kapoti lendama. Sa said väga rängalt viga. Mõlemad jalaluud olid katki. Käeluu ja rangluu ka.“
Ta jäi vait. Ma kuulsin linna nõrka tukset. Liiklus, lennuk pea kohal, tuule sosin puudes. Ben pigistas mu kätt.
„Öeldi, et ilmselt lendasid sa, pea ees, tee peale maha, seepärast kaotasidki mälu.“
Ma panin silmad kinni. Ma ei mäletanud õnnetusest midagi ja ei tundnud seepärast viha ega isegi erutust. Selle asemel täitis mind vaikne kahetsus. Tühjus. Lainetus mälujärve pinnal.
Ta pigistas mu kätt, ma panin oma käe tema oma peale ja tundsin külma ja kõva abielusõrmust käe all. „Sul vedas, et ellu jäid,“ ütles ta.
Läksin üle kere külmaks. „Mis juhist sai?“
„Ta ei jäänud seisma. Ta põgenes. Me ei tea, kes sulle otsa sõitis.“
„Aga kes sellist asja teeks?“ küsisin mina. „Kes sõidaks inimesele otsa ja siis lihtsalt sõidaks edasi?“
Ta ei öelnud midagi. Ma ei tea, mida ma olin oodanud. Mõtlesin sellele, mida ma olin lugenud oma kohtumisest doktor Nashiga. Neuroloogiline kahjustus, oli ta mulle öelnud. Strukturaalne või keemiline. Hormonaalne tasakaalutus. Ma oletasin, et see oli mõeldud haigusseisundina. Midagi, mis oli lihtsalt juhtunud, juhuslikult. Lihtsalt õnnetus.
Aga see oli midagi hullemat; seda oli mulle teinud keegi teine, see oli vältimatu. Kui ma oleksin sel õhtul tulnud teist teed või kui mulle otsa sõitnud juht oleks tulnud teist teed, siis oleksin ma endiselt normaalne. Ma võiksin nüüdseks juba vanaemagi olla.
„Miks?“ küsisin ma. „Miks?“
See ei olnud küsimus, millele ta vastata saanuks, seepärast ei öelnud Ben midagi. Me istusime mõnda aega vaikides ja hoidsime käest kinni. Läks hämaraks. Linn säras tuledes, hooned valgustatud. Varsti on talv, mõtlesin ma. Varsti on pool novembrit möödas. Siis tuleb detsember ja siis jõulud. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas ma niikaugele jõuan. Ma ei suutnud kujutleda, kuidas ma elan iga päev täpselt sama elu.
„Kas läheme?“ küsis Ben. „Tagasi koju?“
Ma ei vastanud talle. „Kus ma olin?“ küsisin ma. „See päev, kui auto mulle otsa sõitis? Mida ma tegin?“
„Sa tulid töölt kodu poole,“ vastas ta.
„Aga mis töölt? Mida ma tegin?“
„Oh,“ ütles ta, „sul oli ajutine töökoht sekretärina. Pigem vist isikliku assistendina mingite advokaatide juures, vist.“
„Aga miks…“ alustasin ma.
„Sa pidid tööl käima, et me suudaksime majalaenu maksta,“ ütles ta. „Meil oli mõnda aega raske.“
Ma ei olnud seda mõelnud. Ma tahtsin küsida: Sa ütlesid, et mul oli doktorikraad. Miks ma sellise tööga leppisin?
„Aga miks ma sekretärina töötasin?“ küsisin mina.
„See oli ainuke töö, mis sa said. Rasked ajad.“
Ma meenutasin tunnet, mis mul oli varem olnud. „Kas ma kirjutasin?“ küsisin mina. „Raamatuid?“
Ta raputas pead. „Ei.“
See oli siis mööduv kavatsus. Või äkki ma olin katsetanud, aga läbi kukkunud. Pöördusin tema poole, et küsida, aga hetk hiljem käis vali kõmakas. Ma vaatasin ehmunult ringi; kaugel taevas olid sädemed, mis sadasid alla linnale.
„Mis see oli?“ küsisin ma.
„Ilutulestik,“ ütles Ben. „Varsti on Tulede öö.“
Hetk hiljem valgustas taevast uus rakett ja kostis uus kõmakas.
„Tuleb vist tulevärk,“ ütles ta. „Kas vaatame?“
Ma noogutasin. Sellest ei saanud midagi halba tulla, ja ehkki osa minust tahtis koju kiirustada ja kõik Beni poolt räägitu üles kirjutada, tahtis teine osa minust kohale jääda lootuses, et ta räägib ehk veel midagi. „Jah,“ vastasin ma. „Vaatame.“
Ta naeratas laialt ja pani mulle käe ümber õlgade. Taevas oli hetke pime, siis kostis pragin ja sisin ning vaikne vile, mille saatel tilluke tuluke kõrgele lendas. See jäi sinna üheks aeglaseks hetkeks rippuma ning plahvatas siis oranžis säras ja kajava pauguga. See oli ilus.
„Tavaliselt me käime peamist ilutulestikku vaatamas,“ ütles Ben. „Seda suurt ja organiseeritud asja. Aga ma unustasin, et see on täna.“ Ta silitas oma lõuaga mu kaela. „Kas nii sobib?“
„Jah,“ vastasin ma. Ma heitsin pilgu üle linna, vaatasin värvilisi plahvatusi selle kohal õhus ja veiklevat valgust. „Siin on hea. Nüüd me näeme kõiki tulevärke.“
Ta ohkas. Meie hingeõhk heljus auruna meie ees, need segunesid omavahel ja me istusime vaikides, vaadates, kuidas taevas puhkes värvis ja valguses. Linna aedadest tõusis suitsu, need särasid vägivaldselt: punaselt ja oranžilt, siniselt ja lillalt, õhtune õhk muutus suitsuseks, see omandas tule lõhna, mis oli kuiv ja metalne. Ma niisutasin keelega huuli, tundsin väävli maitset ning siis tabas mind veel üks mälestus.
See oli nõelterav. Helid olid liiga valjud, värvid liiga heledad. Ma tundsin end mitte pealtvaatajana, vaid sündmuste keskel olijana. Mul oli tunne, et langen tahapoole. Haarasin Beni käest.
Ma nägin ennast koos ühe tüdrukuga. Tal on punased juuksed, me seisame katusel ja vaatame ilutulestikku. Ma kuulen meie jalge all olevast toast kostva muusika rütmi, tunnen külma tuult, mis toob meieni kirbet suitsu. Mul on soe, ehkki seljas on vaid õhuke kleit, ma sumisen alkoholist ja kanepisigaretist, mis mul endiselt sõrmede vahel on. Ma tunnen kruusa talla all ning mulle meenub, et võtsin kingad jalast ja jätsin need alla selle tüdruku magamistuppa. Ma vaatan teda, ta pöördub minu poole ning ma tunnen end tõeliselt elavana ning hirmus õnnelikuna.
„Chrissy,“ ütleb ta ja võtab sigareti enda kätte, „kas sa marki tahad?“
Ma ei tea, mida ta silmas peab, ja nii ma talle ütlengi.
Ta naerab. „No tead küll!“ ütleb ta. „Marki. Trippi. Hapet. Ma olen täitsa kindel, et Nige tõi seda. Ta ütles, et toob.“
„Ma ei tea,“ ütlen ma.
„Proovi! See on lahe!“
Ma naeran, võtan sigareti tagasi ja tõmban kopsutäie, otsekui tõestuseks, et ma ei ole igav. Me oleme lubanud, et meie pole kunagi igavad.
„Ma ei usu,“ ütlen ma. „See pole minu rida. Ma jään parem selle juurde. Ja õlle juurde. Sobib?“
„Ju vist,“ ütleb tema ja vaatab üle rinnatise alla. Ta on vist pettunud, ehkki ta pole mu peale pahane, ja ma mõtlen, et kas tema võtab seda ikka. Ilma minuta.
Ma kahtlen selles. Mul pole kunagi temasugust sõbrannat olnud. Sellist, kes teab