Ei. Tohi. Magama. Jääda. S. Watson

küsis ta siis. „Kui sa mälu kaotasid, kirjutasid sa oma teist romaani. Sinu esimene romaan avaldati. See oli edukas. Ma ei ütleks, et see oli bestseller, aga kindlalt oli see edukas.“

      Sõnad hakkasid keerlema. Romaan. Edukas. Avaldatud. See oli tõsi, mu mälestus oli olnud tõeline. Ma ei teadnud, mida öelda. Mida mõelda.

      Ma jätsin hüvasti ja tulin üles seda kirjutama.

***

      Kell voodi kõrval näitab pool üksteist. Ma tean, et Ben tuleb varsti voodisse, aga ma istun ikka voodiserval ja kirjutan. Ma rääkisin temaga pärast õhtusööki. Olin terve pärastlõuna närviliselt ühest toast teise käinud ja vaadanud kõike nagu esimest korda, mõeldes, miks ta küll eemaldas nii põhjalikult tõendid isegi sellest tagasihoidlikust edust. See ei tundunud loogiline. Kas tal oli häbi? Piinlik? Kas ma olin kirjutanud temast, meie ühisest elust? Kas põhjus oli midagi hullemat? Midagi tumedat, mida ma praegu veel ei tea?

      Tema kojujõudmise ajaks olin ma otsustanud temalt otse küsida – aga kuidas? Nüüd ei tundunud see võimalik. Mulle tundus, et ma süüdistan teda valetamises.

      Alustasin ümber nurga. „Ben?“ küsisin ma. „Mis ametit ma pidasin?“ Ta tõstis pilgu ajalehelt. „Kas ma tööl käisin?“

      „Jah,“ vastas ta. „Sa töötasid mõnda aega sekretärina. Kohe pärast meie abiellumist.“

      Püüdsin häält mitte tõsta. „Päriselt? Mul on tunne, et ma kirjutasin midagi.“

      Ben pani ajalehe kokku ja pööras kogu tähelepanu mulle. „Tunne?“

      „Jah. Ma mäletan kindlalt, et armastasin lapsena raamatuid. Ja mul on õrn mälestus, et ma tahtsin kirjanikuks saada.“ Ben sirutas käe üle söögilaua ja võttis minu käest kinni. Tema silmis oli kurb pilk. Pettunud. Häbilugu, näisid need ütlevat. Halb õnn. Nüüd sa selleks enam ei saa. „Oled sa kindel?“ küsisin ma. „Mulle nagu meenub…“

      Ta segas vahele. „Christine,“ ütles ta, „palun. Sa kujutad ette…“

      Ülejäänud õhtu olin ma vait ja kuulasin üksnes mõtteid, mis mu peas kajasid. Miks ta nii teeb? Miks ta teeskleb, et ma pole kunagi sõnagi kirjutanud? Miks? Ma vaatasin teda, kui ta diivanil pikutades tukkus ja vaikselt norskas. Miks ma ei olnud talle öelnud, et ma tean, et ma olen kirjutanud raamatu? Kas ma tõesti usaldasin teda nii vähe? Ma mäletasin ju, kuidas me teineteise kaisus lebasime ja tihenevas hämaruses sosinal armastust avaldasime. Kuidas me jõudsime sellest seal selleni siin?

      Kuid siis hakkasin kujutlema, mis juhtuks, kui ma leiaksin kuskilt kapist või kõrgelt riiulilt oma raamatu. Mida see mulle ütleks peale selle, et vaata, kui madalale sa oled langenud. Vaata, mida sa suutsid, enne kui jäisel teel sõitev auto selle kõik sinult ära võttis, jättes su kasutuna maha?

      See ei oleks õnnelik hetk. Nägin, kuidas ma lähen hüsteerikasse – veel enam kui täna pärastlõunal, kui arusaam tuli vähemalt järk-järgult, käivitatuna kaua igatsetud mälestuse poolt; nägin end karjumas ja nutmas. Mõju võiks olla hävitav.

      Pole ime, et Ben tahab seda minu eest peita. Ma kujutlen teda nüüd kõiki raamatuid ära koristamas, neid taga verandal metallist grillil põletamas, enne kui langetas otsuse, mida mulle öelda. Kuidas mõelda mulle välja uus minevik, et see oleks talutav. Mida ma peaksin järelejäänud aastate jooksul uskuma.

      Aga nüüd on see läbi. Ma tean tõde. Minu enda tõde, seda, mida mulle ei räägitud, vaid mis mulle meenus. Ja nüüd on see kirjas, siin päevikus, mitte enam minu mällu talletatud, sellest hoolimata püsiv.

      Ma taipan, et see päevik, mida ma kirjutan – minu teine raamat, turgatab mulle uhkelt pähe! –, võib olla ohtlik, samuti vajalik. See pole väljamõeldis. See võib paljastada asju, mis peaksid pigem avastamata jääma. Saladusi, mis ei tohiks päevavalgele tulla.

      Aga mu pastakas liigub sellest hoolimata üle lehekülje.

      KOLMAPÄEV, 14. NOVEMBER

      Täna hommikul küsisin ma Benilt, kas tal on kunagi vuntsid olnud. Ma olin endiselt segaduses, ei suutnud otsustada, mis on tõsi ja mis mitte. Ma olin ärganud vara, ja erinevalt varasematest päevadest ei arvanud ma, et olen laps. Ma tundsin end täiskasvanuna. Seksuaalse olendina. Mind ei vaevanud mitte küsimus Miks ma mehega voodis olen?, vaid hoopis Kes ta on? ja Mida me tegime? Vannitoas vaatasin ma õudusega oma peegelpilti, kuid seda ümbritsevad fotod näisid tõde rõhutavat. Ma nägin mehe nime – Ben – ning see tundus kuidagi tuttavlik. Minu vanus, abielu – seda kõike tuletati mulle meelde, need polnud asjad, millest ma kuuleksin esimest korda. Maetud, kuid mitte sügavale.

      Doktor Nash helistas mulle peaaegu kohe, kui Ben oli tööle läinud. Ta meenutas mulle mu päevikut ja ütles, et tuleb mulle hiljem järele ja viib mu ajuskaneeringule; seejärel lugesin ma päeviku läbi. Seal oli paar asja, mida ma võisin ehk meenutada, ning terveid lõike, mille kirjutamist ma ehk mäletasin. Tundus, et mingi mälujäänuk on öö üle elanud.