mind, suudlused muutuvad tungivamaks, tugevamaks. Ma mäletan, et me ei söönud ei kala ega joonud veini; selle asemel jäime pärast armatsemist nii kauaks voodisse, kui saime, jalad ühte põimunud, minu pea tema rinnal, tema käsi mu juukseid silitamas, seemnevedelik mu kõhul kuivamas. Me vaikisime. Õnnetunne ümbritses meid nagu pilv.
„Ma armastan sind,“ ütles ta. Ta sosistas, nagu poleks neid sõnu kunagi varem öelnud, ja need kõlasidki uuelt, ehkki ta oli neid ilmselt palju kordi lausunud. Keelatud ja ohtlik.
Ma vaatasin üles tema poole, tema lõua habemetüügast, huulte liha ja nina piirjooni nende kohal. „Mina armastan sind ka,“ vastasin ma, sosistades seda vastu tema rinda, otsekui oleksid sõnad haprad. Ta surus mu keha enda vastu ning suudles mind õrnalt. Mu pealage, mu kulmu. Ma panin silmad kinni ja ta suudles mu lauge, neid vaevu huultega puudutades. Tundsin end turvaliselt, koduselt. Mul oli tunne, nagu oleks siin tema keha vastas ainuke koht, kuhu ma kuulusin. Ainuke koht, kus ma olin iial tahtnud olla. Me lebasime mõnda aega vaikides, hoidsime teineteist kaisus, meie nahk kasvas ühte, meie hingamine sünkroniseerus. Mul oli tunne, nagu võimaldaks vaikus sellel hetkel kesta igavesti, millest ikka veel siiski ei piisaks.
Ben purustas nõiduse. „Ma pean minema,“ ütles ta, ma tegin silmad lahti ja võtsin tal käest kinni. See oli soe. Pehme. Ma tõstsin selle suu juurde ja suudlesin seda. Klaasi ja mulla maitse. „Juba?“ küsisin ma.
Ta suudles mind uuesti. „Jah. Kell on rohkem, kui sa arvad. Ma jään rongist maha.“
Tundsin oma keha vajumas. Eraldumine tundus mõeldamatu. Talumatu. „Jää natuke kauemaks,“ ütlesin ma. „Mine järgmisega.“
Ta naeris. „Ma ei saa, Chris,“ ütles ta. „Sa ju tead.“
Ma suudlesin teda uuesti. „Ma tean,“ vastasin ma. „Ma tean.“
Kui ta oli läinud, käisin ma duši all. Ma ei kiirustanud, seebitasin end aeglaselt, tunnetasin vett nahal, nagu oleks see midagi uut. Piserdasin end magamistoas parfüümiga ning panin selga öösärgi ja hommikumantli ning läksin siis alla söögituppa.
Oli pime. Ma panin tule põlema. Minu ees laual oli kirjutusmasin, tühi paber sees, ja selle kõrval õhuke paberivirn, esikülg allapoole. Ma istusin masina taha. Hakkasin tippima. Teine peatükk.
Siis ma peatusin. Mul ei tulnud pähe, mida edasi kirjutada, kuidas alustadagi. Ma ohkasin, toetasin sõrmed klahvidele. Need tundusid mu käte all nii loomulikud, jahedad ja siledad, sõrmeotste järgi seatud. Ma panin silmad kinni ja hakkasin uuesti tippima.
Mu sõrmed tantsisid automaatselt üle klahvide, peaaegu ilma mõtlemata. Kui silmad lahti tegin, olin kirjutanud üheainsa lause.
Lizzy ei teadnud, mida ta oli teinud ja kuidas seda olematuks teha.
Vaatasin lauset. Kirja saanud. Seal, paberil.
Jamps, mõtlesin ma. Olin vihane. Teadsin, et saaksin ka paremini. Varem olin saanud, kaks suve varem, kui sõnad olid minust välja lennanud, puistates mu lugu leheküljele nagu konfette. Aga nüüd? Nüüd oli midagi valesti. Keel oli muutunud raskeks ja jäigaks. Kõvaks.
Võtsin pliiatsi ja tõmbasin lause maha. Tundus pisut parem, kui see oli välja võetud, aga nüüd polnud mul jälle midagi; polnud, kust alustada.
Tõusin püsti ja süütasin Beni poolt lauale jäetud pakist ühe sigareti. Tõmbasin suitsu sügavalt kopsu, hoidsin seda seal, hingasin välja. Hetkeks soovisin, et see oleks kanep, mõtlesin, kust seda järgmiseks korraks saada. Valasin endale juua – puhast viina viskiklaasi – ning võtsin lonksu. Sellest peab piisama. Kirjutamiskramp, mõtlesin ma. Kuidas minust küll selline kuradima klišee sai?
Eelmine kord. Kuidas ma eelmine kord sellega toime tulin? Läksin söögitoa seina ääres oleva raamaturiiuli juurde ning võtsin ülemiselt riiulilt raamatu, endal suits suus tolknemas. Siin peab ometi mõni vihje olema.
Panin viinaklaasi käest ning keerasin raamatut käte vahel. Toetasin sõrmed kaanele, nagu oleks raamat midagi habrast, silitasin õrnalt üle pealkirja. „Varajastele ärkajatele“, kõlas see. Christine Lucas. Ma avasin raamatu ja lehitsesin seda.
Kujutis kadus. Silmad läksid lahti. Tuba, kus ma viibisin, oli igav ja hall, kuid ma hingeldasin. Alguses olin üllatunud, et ma olen kunagi suitsetanud, aga selle asemel tekkis kiirelt midagi muud. Oli see tõsi? Kas mina olin kirjutanud raamatu? Kas see avaldati? Tõusin püsti, päevik libises mul sülest. Kui nii, siis ma olin keegi olnud, mul oli olnud elu, eesmärgid ja ambitsioonid ja saavutused. Ma jooksin trepist alla.
Oli see tõsi? Ben ei olnud hommikul midagi öelnud. Ei midagi sellest, et ma olin kirjanik olnud. Olin hommikul lugenud meie käigust Parliament Hillile. Seal ütles ta mulle, et ma töötasin enne õnnetust sekretärina.
Uurisin elutoas raamatuselgi. Sõnastikud. Atlas. Meisterdamise käsiraamat. Paar romaani, kõvakaanelised, seisukorra järgi otsustades lugemata. Aga minult mitte midagi. Miski ei viidanud, et mul on üks raamat avaldatud. Keerlesin poolhullunult ringi. See peab siin olema, mõtlesin ma. Peab! Aga siis tuli mul uus mõte. Võimalik, et see nägemus pole mälestus, vaid väljamõeldis. Võib-olla leiutas mu mõistus tõelise mineviku puudumisel ise loo, mida mõelda. Äkki mu alateadvus otsustas, et ma olen kirjanik, sest seda olin ma alati tahtnud olla.
Jooksin üles tagasi. Kabineti riiulid olid täis kaustakaste ja arvuti kasutamise õpikuid ja kummaski magamistoas polnud ma hommikul maja uurides raamatuid näinud. Seisin hetke, siis nägin enda eest vaikset ja tumedat arvutit. Ma teadsin, mida teha, ehkki mitte seda, kuidas ma teadsin. Ma lülitasin arvuti sisse ja see ärkas laua all ellu, ekraan süttis hetk hiljem. Ekraani kõrval olevast kehvast kõlarist kostis muusika ning ilmus pilt. Foto minust ja Benist, mõlemad naeratamas. Üle meie nägude jooksis kast. Kasutajanimi, ütles see, ja selle all veel üks. Salasõna.
Nägemuses olin ma pimesi tippinud, mu sõrmed jooksid üle klahvide otsekui vaistlikult. Asetasin vilkuva kursori kasutajanime kasti ning hoidsin käsi klaviatuuri kohal. Oli see tõsi? Kas ma oskasin masinakirja? Langetasin sõrmed reljeefsetele tähtedele. Need liikusid vaevata, mu väikesed sõrmed otsisid klahve, kus oli nende koht, ülejäänud asetusid nende vahele.Mapaninsilmadkinnijahakkasinilmamõtlematatippima, kuulatades üksnes oma hingamist ja klahvide kerget klõbinat. Kui olin lõpetanud, siis vaatasin, mida olin teinud, mis ma olin kasti kirjutanud. Ootasin mingit jama, aga nähtu ehmatas mind.
Kiire pruun rebane hüppas üle laisa koera.
Vahtisin üksisilmi ekraani. See oli tõsi. Ma oskasin pimesi masinakirja. Äkki mu nägemus polnudki väljamõeldis, vaid mälestus.
Äkki ma olingi romaani kirjutanud.
Jooksin magamistuppa. See oli mõeldamatu. Hetkeks oli mul lausa kõikevaldav tunne, et ma lähen hulluks. Raamat näis ühtaegu olemas olevat ja mitte olevat, reaalne ja ka täiesti väljamõeldud. Ma ei mäletanud sellest midagi, ei selle süžeed ega tegelasi, isegi mitte põhjust, miks ma olin valinud sellise pealkirja, ent see tundus siiski tõeline, see otsekui tuksus minu sees nagu süda.
Ja miks Ben mulle sellest ei rääkinud? Miks ta seda nähtaval kohal ei hoidnud? Ma kujutlesin seda kuhugi majja peidetuna, tualettpaberisse mässitult, pööningule või keldrisse hoiule panduna. Miks?
Mulle koitis selgitus. Ben oli öelnud, et ma töötasin sekretärina. Äkki ma seepärast oskasingi masinakirja – äkki see oligi ainus põhjus.
Kaevasin kotist ühe telefonidest, ükskõik kumma, hoolimata õieti sellestki, kellele ma helistan. Abikaasale või arstile? Mõlemad näisid mulle võrdselt võõrad. Lõin telefoni lahti ja kerisin menüüd, kuni nägin tuttavat nime, ja vajutasin helistamisnupule.
„Doktor Nash?“ küsisin ma, kui kõnele vastati. „Siin Christine.“ Ta hakkas midagi ütlema, aga ma segasin vahele. „Kuulge – kas ma olen kunagi midagi kirjutanud?“
„Vabandust?“ küsis ta. Tundus, et ta sattus segadusse, ning hetkeks oli mul tunne, et ma olen teinud midagi hirmus valesti. Mõtlesin, kas ta üldse teab, kes ma olen, aga siis lausus ta: „Christine?“
Ma kordasin, mis ma olin öelnud. „Mulle meenus