üldse tüli. Ma juba tegin valmis.“
„Ei, tänan teid,“ vastasin mina. Köögi kujundus oli kalk. Karmijooneline. Kõik oli nikeldatud ja valge, tööpind näis olevat betoonist valatud. Ainsaks värvilaiguks oli kausitäis laime. „Me peaksime vist minema hakkama,“ ütlesin mina.
„Aga muidugi,“ vastas Amanda. Tema õhuline tõhusus paistis kaduvat, seda asendas pettunud ilme. Tundsin end süüdlaslikult: ta oli ilmselgelt lootnud, et tema kodu külastamine parandab mind imepäraselt. „Kas ma saaksin klaasi vett?“ küsisin ma.
Ta lõi kohe näost särama. „Muidugi!“ ütles ta. „Ma annan kohe!“ Ta ulatas mulle vett ning klaasi tema käest vastu võttes ma nägingi seda.
Amanda ja doktor Nash kadusid mõlemad. Ma olin üksi. Nägin tööpinnal toorest kala, see oli märg ja sätendas ovaalsel liual. Ma kuulsin häält. Mehe häält. See on Beni hääl, mõtlesin ma, aga kuidagi noorem. „Valget veini või punast?“ küsis ta, ma pöörasin ringi ja nägin teda kööki tulemas. See oli sama köök, kus ma praegu koos doktor Nashi ja Amandaga seisin, aga seinad olid teist värvi. Benil oli mõlemas käes pudel veini ning see oli seesama Ben, kuid saledam, juustes oli vähem halli ning tal olid vuntsid. Ta oli alasti ja ta peenis oli pooleldi erekteerunud ja hüples koomiliselt, kui ta kõndis. Tema nahk oli sile, käsivarre- ja rinnalihaste kohal pingul, ning ma tundsin teravat ihasööstu. Ma nägin end ahhetamas, ehkki ma naersin.
„Vist valget?“ ütles tema ja naeris koos minuga, siis pani ta mõlemad pudelid lauale ja tuli sinna, kus mina seisin. Käsivarred põimusid ümber minu, siis panin ma silmad kinni ja mu suu avanes otsekui tahtmatult ning ma suudlesin teda ja tema suudles mind, ma tundsin, kuidas peenis vastu mu häbet surus, ning mu käsi liikus selle poole. Ning isegi sel ajal, kui ma teda suudlesin, mõtlesin ma: ma pean meeles pidama, mis tunne see on. Ma pean selle kaustikusse kirjutama. Sellest ma tahangi kirjutada.
Ma vajusin mehe poole, surusin oma keha tema vastu ja tema käed hakkasid mu kleiti rebima ja lukku kobama. „Jäta!“ ütlesin ma, „ära…“, kuid ehkki ma ütlesin ei ja nõudsin, et ta lõpetaks, oli mul tunne, et ma tahtsin teda rohkem, kui ma olen iial kedagi tahtnud. „Üles,“ ütlesin ma, „ruttu!“ Ning siis me läksime köögist ära, rebisime minnes rõivaid seljast ning jõudsime halli vaiba ja sinisemustrilise tapeediga magamistuppa, ja kogu selle aja mõtlesin mina: jah, sellest ma peaksingi oma järgmise romaani kirjutama, seda tunnet ma tahangi tabada.
Ma tuikusin. Puruneva klaasi heli, nägemus hajus. Otsekui oleks filmirull lõpuni kerinud ning ekraanil olevad kujutised vahetunud väreleva valguse ning tolmukübemete varjudega. Ma lõin silmad lahti.
Ma olin ikka veel köögis, aga nüüd seisis minu ees doktor Nash, Amanda veidi eemal, ja nad mõlemad vaatasid mind murelikult. Sain aru, et olin klaasi maha pillanud.
„Christine,“ ütles doktor Nash, „Christine. Kuidas sul on?“
Ma ei vastanud. Ma ei teadnud, mida tunda. See oli minu teada esimene kord, kui mulle oli meenunud minu abikaasa.
Panin silmad kinni ja püüdsin nägemust tagasi tuua. Püüdsin näha kala, veini, oma abikaasat, vuntsidega, alasti, hüpleva peenisega, aga midagi ei tulnud. Mälestus oli läinud, hajunud, nagu poleks seda olnudki, nagu see oleks oleviku poolt minema kõrvetatud.
„Jah,“ ütlesin mina, „kõik on korras. Ma…“
„Mis lahti?“ küsis Amanda. „On teiega kõik korras?“
„Mulle meenus midagi,“ vastasin ma. Nägin, kuidas Amanda käed suu peale surus, tema näole ilmus rõõm.
„Päriselt?“ küsis ta. „See on suurepärane. Mida? Mis teile meenus?“
„Ma palun,“ ütles doktor Nash. Ta astus ette ja võttis mul käsivarrest. Klaasikillud krudisesid tal jalge all.
„Minu abikaasa,“ ütlesin ma. „Siin. Mulle meenus minu abikaasa…“
Amanda rõõm hajus. Ja see on kõik? näis ta küsivat.
„Doktor Nash,“ ütlesin ma, „ma mäletasin Beni!“ Hakkasin värisema.
„Väga hea,“ ütles doktor Nash. „Tore! See on suurepärane!“
Nad talutasid mu kahekesi elutuppa. Ma istusin diivanile. Amanda ulatas mulle tassi kuuma teed ning taldriku küpsisega. Amanda ei saa aru, mõtlesin ma. Ta ei saagi saada. Mulle meenus Ben. Mina noorena. Meie kaks, koos. Ma tean, et me olime armunud. Ma ei pea enam vaid tema juttu usaldama. See on tähtis. Palju tähtsam, kui tema suudaks iial aru saada.
Olin terve kodutee elevil. Mind elustas närviline energia. Vaatasin välismaailma, seda imelikku, salapärast ja tundmatut maailma ning ei näinud seda mitte kui ähvardust, vaid kui võimalust. Doktor Nash ütles, et tema meelest hakkame kuhugi jõudma. Ta paistis olevat erutatud. See on hea, korrutas ta. See on hea. Ma ei teadnud, kas see on hea mulle või talle, tema karjäärile. Ta ütles, et tahaks korraldada ajuskaneeringu, ning mina nõustusin peaaegu mõtlemata. Ta andis mulle ka mobiiltelefoni ja ütles, et see oli varem tema pruudi oma. See oli teistsugune kui Beni antud. See oli väiksem ning korpus käis lahti, selle all olid klahvid ja ekraan. Varutelefon, ütles ta. Sa saad mulle igal ajal helistada. Igal ajal, kui midagi olulist on. Ja hoia see enda ligidal. Ma helistan sulle, et sulle päevikut meelde tuletada. See oli mitu tundi tagasi. Ma saan nüüd aru, et ta andis selle mulle, et ta saaks mulle helistada ilma Beni teadmata. Ta oli seda isegi öelnud. Ükspäev ma helistasin ja Ben vastas. See võib ebameeldivaks minna. See siin teeb asjad lihtsamaks. Võtsin telefoni küsimusi esitamata vastu.
Mulle meenus Ben. Mulle meenus, et ma armastasin teda. Ta tuleb varsti koju. Äkki hiljem, kui me voodisse läheme, teen ma heaks eilse hülgamise. Ma tunnen, et elan. Ma olen võimalusi täis.
TEISIPÄEV, 13. NOVEMBER
On pärastlõuna. Varsti tuleb Ben töölt koju. Ma istun ja mul on ees päevik. Üks mees, doktor Nash, helistas mulle lõuna ajal ja ütles, kust seda leida. Ma istusin elutoas, kui ta helistas, ja ma ei uskunud esmalt, et ta teab, kes ma olen. Vaata kappi kingakarpi, ütles ta viimaks. Sa leiad sealt kaustiku. Ma ei uskunud teda, aga ta ei lõpetanud enne kõnet, kui ma vaatasin, ja tal oli õigus. Seal oli minu päevik, tualettpaberisse mähitud. Ma tõstsin selle välja, nagu oleks see midagi õrna, ja kui olin doktor Nashiga hüvasti jätnud, põlvitasin kapi ette ja lugesin selle läbi. Iga viimase kui sõna.
Ma olin närvis, ehkki ma ei tea, miks. Päevik tundus keelatud, ohtlik, ehkki see tuli ilmselt vaid vaevast, mida ma olin selle peitmiseks näinud. Vaatasin korduvalt üles, et kella kontrollida, panin selle isegi kiirelt kinni ja tagasi tualettpaberisse, kui maja eest kostis auto häält. Aga nüüd olen ma rahulik. Ma kirjutan seda magamistoas ärklis. Siin on mul kuidagi tuttavlik olla, otsekui istuksin ma siin tihti. Ma näen siit tänavat, ühel pool kuni kõrgete puude reani, mille tagant paistab park, ja teisel pool majaderida ning teist, tihedama liiklusega tänavat. Ma sain aru, et ehkki ma võin tahta seda päevikut Beni eest salajas hoida, ei juhtuks midagi hullu, kui ta selle üles leiaks. Ta on minu abikaasa. Ma võin teda usaldada.
Loen uuesti elevusest, mida ma eile koduteel tundsin. See on kadunud. Nüüd olen ma rahul. Vaikne. Autod mööduvad. Mõnikord jalutab keegi mööda: vilistav mees, noor ema, kes last parki viib, ja siis pärast tagasi toob. Kauge lennuk, mis maanduma valmistub, paistab peaaegu paigal seisvat.
Majad teisel pool tänavat on tühjad ja tänav vaikne, kui välja arvata vilistav mees ning rahulolematu koera haukumine. Hommikune sagimine, sulguvate uste sümfoonia, meloodilised hüvastijätud ja käivituvad mootorid on kadunud. Mul on tunne, et olen maailmas üksinda.
Hakkab sadama. Mu näo ees langevad aknale suured piisad, jäävad hetkeks rippu, siis liituvad nendega teisedki ning koos alustavad nad aeglast libisemist mööda klaasi alla. Panen käe vastu külma klaasi.
Mind eraldab ülejäänud maailmast nii palju.
Loen, kuidas külastasin maja, kus olin koos oma abikaasaga elanud. Kas need sõnad on tõesti kirjutatud alles eile? Need ei tundu mulle kuuluvat. Ma loen päevast, mis mulle meenus. Kuidas ma suudlesin