see tuba, kus ma ärkasin. „Mõnikord sa magad siin,“ ütleb ta, „kui sa tahad. Aga tavaliselt sulle ei meeldi üksi ärgata. Sa lähed paanikasse, kui sa ei saa aru, kus sa oled.“ Ma noogutan. Tunnen end nagu tulevane üürnik, kellele uut korterit näidatakse. Nagu võimalik korterikaaslane. „Lähme alla.“
Lähen tema järel alla. Ta näitab mulle elutuba: pruun diivan ja sellega sobivad toolid, seinale kinnitatud lame ekraan, mille ta ütleb olevat televiisori, söögituba ja köök. Miski ei tule tuttav ette. Ma ei tunne midagi, isegi siis mitte, kui näen puhvetkapil raamitud fotot meist kahest. „Taga on aed,“ ütleb ta ja ma vaatan läbi köögi klaasukse välja. Väljas hakkab valgeks minema, öötaevas on muutumas heledamaks, ja ma näen suure puu siluetti ning väikese aia tagaosas kuuri, kuid muud mitte. Saan aru, et ma ei tea isegi seda, kus maailma otsas me oleme.
„Kus me oleme?“ küsin ma.
Ta seisab mu selja taga. Näen meie mõlema peegeldust klaasil. Mina. Minu abikaasa. Keskealised.
„Põhja-Londonis,“ vastab ta. „Crouch Endis.“
Astun sammu tagasi. Hakkan paanikasse minema. „Jeerum,“ ütlen ma. „Ma ei tea sedagi, kus kurat ma elan…“
Ta võtab mul käest kinni. „Ära muretse. Sinuga saab kõik korda.“ Keeran ringi, ootan, et ta ütleks, kuidas, kuidas minuga kõik korda saab, aga ta ei ütle. „Kas ma teen sulle kohvi?“
Hetkeks ma panen seda pahaks, kuid ütlen siis: „Jah. Jah, palun.“ Ta täidab kannu veega. „Mustalt, palun,“ ütlen ma. „Ilma suhkruta.“
„Ma tean,“ ütleb ta ja naeratab. „Kas sa röstsaia tahad?“
Vastan jaatavalt. Ta teab minust ilmselt nii palju, aga mul on ikka tunne, nagu oleks see üheöösuhtele järgnenud hommik: hommikusöök koos võõraga tema majas, plaanitsemine, kui ruttu oleks viisakas põgeneda, koju tagasi minna.
Aga selles ongi erinevus. Väidetavalt on see minu kodu.
„Ma pean istuma,“ ütlen ma. Ta vaatab mulle otsa.
„Mine istu elutuppa,“ ütleb ta. „Ma toon kohe.“
Lähen köögist ära.
Mõne hetke pärast tuleb Ben mulle järele. Ta annab mulle albumi. „Siin on mõned mälestused,“ ütleb ta. „Äkki aitab.“ Võtan selle tema käest vastu. Albumil on plastkaaned, mis peaksid meenutama kulunud nahka, aga ei meenuta, ja selle ümber on lohakalt seotud punane lehv. „Ma tulen kohe tagasi,“ ütleb ta ja lahkub toast.
Istun diivanile. Album mu süles on raske. Seda vaadata tundub nagu kellegi ellu piiluda. Meenutan endale, et kõik seal sees käib minu kohta, et selle andis mulle mu abikaasa.
Seon lehvi lahti ja avan albumi huupi. Foto minust ja Benist, me näeme palju nooremad välja.
Löön albumi kinni. Silun kätega albumiselga, sirvin lehti. Ma teen seda ilmselt iga päev.
Ma ei suuda seda ette kujutada. Olen kindel, et juhtunud on kohutav viga, aga ometi ei saa see nii olla. Tõendid on siin: ülakorruse peegel, kortsud kätel, mis mu süles olevat albumit silitavad. Ma ei ole see inimene, kelleks end hommikul ärgates pidasin.
Aga kes see oli? mõtlen ma. Millal ma olin see inimene, kes ärkas võõras voodis ja mõtles vaid põgenemisele? Panen silmad kinni. Mul on hõljumise tunne. Piirituse tunne. Mul on oht kaotsi minna.
Ma pean end kuhugi ankurdama. Panen silmad kinni ja püüan millelegi keskenduda – ükskõik millele kindlale. Ma ei leia midagi. Nii palju aastaid minu elust, mõtlen ma. Puudu.
See album ütleks mulle, kes ma olen, aga ma ei taha seda lahti lüüa. Veel mitte. Ma tahan siin natuke aega istuda, kogu minevik tühi. Kahevahel – võimaluste ja faktide vahel. Ma kardan oma minevikku avastada. Mida ma olen ja mida ma ei ole saavutanud.
Ben tuleb tagasi ja asetab kandiku minu ette. Röstsai, kaks tassi kohvi, piimakann. „Kas kõik on korras?“ küsib ta. Ma noogutan.
Ta istub minu kõrvale. Tal on habe aetud, jalas püksid, seljas särk ja ees lips. Ta ei näe enam välja nagu mu isa. Nüüd näeb ta välja, nagu töötaks pangas või mõnes kontoris. Pole paha, mõtlen ma ja heidan siis selle mõtte peast.
„Kas kõik päevad on sellised?“ küsin ma. Ben paneb röstsaiatüki taldrikule ja määrib sellele võid.
„Üsnagi,“ vastab ta. „Tahad ka?“ Ma raputan pead ja ta hammustab saia. „Kuni sa ärkvel oled, oled sa suuteline infot säilitama,“ ütleb ta. „Aga magades läheb suurem osa meelest. Kas kohv kõlbab?“
Vastan, et see on hea, ning ta võtab mul albumi käest. „See on nagu mälestusteraamat,“ ütleb ta ja avab selle. „Meil oli paari aasta eest tulekahju, jäime paljudest vanadest fotodest ja asjadest ilma, aga paar asja siin ikka on.“ Ta osutab esilehele. „See on sinu diplom,“ ütleb ta. „Ja siin on pilt sinust lõpuaktusel.“ Ma vaatan, kuhu ta näitab. Ma naeratan, kissitan päikese käes silmi, mul on seljas must rüü ning kuldse tutiga viltkübar. Minu selja taga on ülikonna ja lipsuga mees, kelle pea on fotoaparaadist ära pööratud.
„Oled see sina?“ küsin ma.
Ta naeratab. „Ei. Mina ei lõpetanud sinuga ühel ajal. Mina alles õppisin siis. Keemiat.“
Vaatan talle otsa. „Millal me abiellusime?“ küsin ma.
Ta pöörab pilgu minu poole ja võtab mul käest kinni. Mind üllatab tema naha karedus, ilmselt olen ma nooruse pehmusega harjunud. „Aasta pärast seda, kui sa doktorikraadi said. Me olime paar aastat käinud, aga sina – meie – me mõlemad tahtsime oodata, kuni su õpingud läbi saavad.“
See on loogiline, mõtlen ma, ehkki see on minust kuidagi väga mõistlik. Ma mõtlen, kas ma üldse tahtsin temaga abielluda.
Ta nagu loeks mu mõtteid ja ütleb: „Me olime väga armunud,“ ja lisab: „Oleme siiamaani.“
Mul ei tule pähe midagi, mida öelda. Ma naeratan. Ta rüüpab kohvi ja vaatab siis uuesti süles lebavat albumit. Ta keerab paar lehte edasi.
„Sa õppisid inglise keelt,“ ütleb ta. „Siis käisid sa pärast lõpetamist paaris kohas tööl. Niisama juhuslikud asjad. Sekretäritöö. Müügitöö. Ma ei tea, kas sa ikka teadsid, mida teha tahtsid. Mina lõpetasin bakalaureusekraadiga ja võtsin pedagoogikaõppe. See oli paar aastat raske, aga siis sain ülendust ning noh, siin me nüüd oleme.“
Ma vaatan toas ringi. See on kena ja mugav. Selgelt keskklassi kodu. Kamina kohal seinal on pilt metsamaastikuga, simsil kella kõrval portselankujukesed. Arutlen, kas mina aitasin sisustust valida.
Ben jätkab. „Ma õpetan lähedal asuvas keskkoolis. Ma olen nüüd õppealajuhataja.“ Ta ütleb seda uhkeldamata.
„Ja mina?“ küsin ma, ehkki tegelikult ma tean, mis on ainuke võimalik vastus. Ta pigistab mu kätt.
„Sina pidid töölt ära tulema. Pärast õnnetust. Sina ei tee midagi.“ Ta vist tunnetab mu pettumust. „Sul pole vajagi midagi teha. Ma teenin üsna hästi. Me saame hakkama. Meil on kõik hästi.“
Panen silmad kinni ja tõstan käe otsmikule. Seda kõike on liiga palju ja ma tahan, et ta vait jääks. Mul on tunne, et olen jõudnud taluvuspiirini – kui ta veel infot lisab, siis ma plahvatan.
Mida ma siis päevad läbi teen, tahan ma küsida, aga kardan vastust ega lausu midagi.
Ben sööb saia lõpuni ja viib kandiku kööki. Tagasi tulles on tal mantel seljas.
„Ma pean tööle minema,“ ütleb ta. Ma tõmbun pingule.
„Ära muretse,“ ütleb ta. „Sinuga ei juhtu midagi. Ma helistan sulle. Ausõna. Ära unusta, et täna on samasugune päev nagu iga teinegi. Sinuga ei juhtu midagi.“
„Aga…“ alustan ma.
„Ma pean minema,“ ütleb ta. „Anna andeks. Ma näitan enne sulle paari asja, mida sul võib vaja minna.“
Ta