vastu… Sest kui Mann vast omapäi läks sinna aita ja ei mõistnud seda natuke rasket ja veidi kummar-küürus ust küllalt targalt kohelda – uks vihastas, kukkus kinni, ja vangis pimedas aidas oli Mann! Sellep õppis Mann temaga ettevaatust ja uuris välja, kuidas teda õigesti kohelda. Aga ta oli ja jäi ühele arvamisele emaga, kes ükskord ütles, et „kõrtsiaida uks on nagu Tormu Tõnis, äkine!“ Tormu Tõnis, nimelt – kui tuli õhtul töölt ja supp laual oli alles nii kuum, et põletas tõttava Tõnise suud – viskas Tõnis lusika kolksatades lauale ja tahtis söömatult koju joosta! Muidugi ei tohtinud supp ka liiga jahedaks jahtunud olla, sest siis vihastas Tõnis veel rohkem.
Sellel uksel või üldse kogu aidal teadis Mann metsas Otimäe taga vana kumpani olevat. Viinakojatiik, mille kaldal lokkavad lepad ja pajud, pesitsevad ja pladistavad pardid kevadel tema rohus ja ludas, ainult keskel vilgub tema põhjas veel vähe vett ning kadunud on viinakoda ja tema vaskkatel! Mann oma kujutelmas laskis nad kadunud olla tiigi vette ning vetealuse muda ja liiva sügava põhja – nagu kukub kivi sinna ja enam kätte ei saa!
Aga kadumata ja ikka alles on Otimägi, kus vanasti otid-karud elasid! Hää, et mets nendest nüüd tühi – Mannil ja kõigil teistel inimestel on nüüd julgem sinna minna. Siiski või üht ainustki üsna elavat ja kurja karu tahaks Mann kord küll näha… Pildis karud ei ela… Aga kui käsi silma ette panna ja mõtiskella, võib pildis nähtud karu ka elusaks saada ja suureks-suureks kasvada! Kõik mets ja mägi on Manni mõtiskelus siis karumöirgu täis! Aga see karu ja tema müra sööb siis tagaväljalt metsa äärest kõik kaera! Sööb kõik mesilaste meed metsas, ja ei julge enam Mann ega keegi inimene sinna poolegi minna!
Kuid peab abi nõutama selle hirmu ja õu vastu! Mann kutsub esile ka suured vanapõlve koerad – Purka, Pika ja Paka ja teised kõik, kes vanast karjalastele abiks olid ja karja huntide vastu kaitsesid. Need ajavad karu ja kõik tema kurjuse metsast minema! Ja siis lähevad nad kõik üheskoos koju – Mann peaaegu lubaks kaasa tulla ka karudki ja hundid, kui nad enam ei kisu…
Mõnikord tahtis Mann säärastest seiklustest ka teistelegi jutelda ja kuulutada – ja küsitella paljugi…
Vahest ka kuulatigi veidi, naerdi ja vastati ka mõnda… Aga enamasti ei olnud ju suurtel inimestel kuigi palju aega Manni jaoks, ka Liisul mitte. Sest ta oli ju suurem ja targem Mannist ja eelistas suurte inimeste targemat juttu.
Nii tuli Mannil oma kujutelmi, mõttekesi ja küsitlusi suurelt osalt üsna üksi korraldada ja lahendada. Ja sedasi sel sügispoolel leidis ta muu seas korraga, et tema usk „roguonusse“, selle olemasolusse saunalakas oli kangesti kahanemas või üsna haihtumas. Ei mäletanud tüdrukukene küll, kas teda selle roguonuga kunagi otseteed oli kollitatud – tulnud kutsuda roguonu. Aga kuulnud temast oli Mann igatahes, oli ta fantaasia sellele kollile kaunis kindla kuju loonud ning nii mõnigi kord oli ta salakartuses ainiti üles saunalaka poole vaadanud.
Nüüd aga end suuremana ja targemana tundes oleks ta mõne sõnaseadjana võinud umbes öelda, et:
Mann kui oli väiksekene,
Umbes põlvekõrgune
Või ka natukene kõrgem –
Elas-oli roguonu,
Roguonu kotiga!
Elas-oli saunalakas,
Oli koll ja pani kotti
Lapsi, kes vast vallatud,
Kes ei olnud kukupaid.
Kuid ta kollitas ka muid,
Kes vaid teda uskusid
Ja kes talle ette jäid.
Mann tad, onu, küll ei näin’d –
Lakast maha ta ei käind –
Üldse, teda sääl ju poln’d!
Nüüd ta elab Kujutlemmas,
Metsas, sooserva-linnas.
Jah, kujutelmas laskis Mann selle roguonu priskesti edasi elada, saatis ta saunalakast minema, Otimetsa – Tõrvamäe kanti, kus vanasti tõrva aeti ja kus kõrval asetses Haudesoo – huntide eluase vanasti. Hiljuti oli Mann ühes emaga Haudesoos või õieti selle servas seenil käinud, oli näinud seda pruuni, põlenud sood, kus pikad kraavid kaugele, vist Mäetaga poole jooksid. Kus tumendas Tõrvamäe jalal Kuusik ja lokkas lepistik, nii et üsna hämar oli sääl mäe varjul ja sünge soo serval.
Sellep sinna saatiski Manni kujutelm roguonu elama ja olema! Sääl, Manni koduõuest kaugel, üsna mägede taga kaugel võis ju selle kollionu saun seista ja suitseda, võis see roguskist olevus oma sauna lakas istuda ja kas või iseennast kollitada, nii et oleks öelda võinud järgmist:
Roguonu saunalakas
Õmbleb rogukotti –
Ise on ta roguskist,
Rogunägu omal pääs,
Rogukuub tal seljas.
Roguonu, onukene,
Oled sina aga kena!
Roguonu saunalakas
Vahib suitsusõba –
Vahib, mähib, lendu ehib
Olvist välja tahib,
Roguonu, onukene,
Lenda aga, lenda enne!
Liigub-laagub suitsusõbas,
Lendab nagu laevas!
Tahab pilvi pillutada,
Kotti panna taevas!
Roguonu, onukene,
Oled sa küll hullikene!
Lenda enne, onukene,
Lenda aga ruttu!
Sinu suitsulaevukene
Haihtub pea uttu…
Viimne vine laaneladvul
Kaob tuule kaasa:
Kadunud kõik laev ja onu!
Otsaski see osa.
Nii umbes käis Manni põgus kujutelm roguonust ja tema elust. Sõnastus säärasel väiksel inimesel võis ju ebamäärasem ja katkendlisem olla – see aga ei muuda asja – sisu oma põhiolemuselt on üks.
Muidu aga elas Mann nagu kõik teisedki Laanekivi lapsed enne teda keset Laanekivi tõsielu, selle argi- ja pühapäeva, sai teda, kellel veel kindlat ametit polnud, karja ja koju, igale poole.
Sedasi aja edenedes oli mihklipäev kätte jõudnud – mitte uus, vaid endine, vana kalendri mihklipäev, mis kandus juba südasügisesse, kolm nädalat pääle pööripäeva.
Isa ja ema olid seepäev kodunt ära, Tartus mihklilaadal. Samuti ka teised suured inimesed olid kodunt ära – kes laadal, kes mujal käimas. Sest mihklipäev on pooldi püha. Kodus olid ainult äi, Juhan, Liis ning Mann.
Hää olek oli neil neljal kodus, nagu kunagi, kui on pooldi püha. Kõik kari sõi koduõue all väljal – kõik sarve- ja villakandjad, harjasloomad ja lestajalad koos. Kodu lähedal – see tundus eriti Mannile väga pühapäevalik ja ilusam ning soojem kui muidu karjas olles. Ta võis teiste juurest karjast koju joosta ja kodunt jälle tagasi karja. Kodus küdes reheahi, äi küttis, ning mõnus oli küdeva ahju paistel.
Lõuna paiku Juhan ja Liis lasid karja veidikeseks ajaks üsna õue ja Mann aitas kaasa. See kõik tegi mihklipäeva veel pühapäevasemaks.
Sest muidu, nagu kunagi sügise aegu, oli kari pikil päevil, hommikust õhtuni väljas ilma lõunavaheta. Mihklipäeval aga oli Laanekivi karjal ning karjalastel lõunavahe. Ühtemeeli läksid nad kõik tarre äia jutule. Küsisid kõrtsiaida võtit – sest isa ja ema kodunt ära olles ei olnud ka päeva ajal ühelgi aidal võtit ees – ja seletasid, et nad tahavad aidast jahu tuua ja kooki küpsetada, kuna ometi mihklipäev ju püha on.
Argipäeval käidi kõrtsiaidas tihti ja Mann muidugi oli sääl ka küllalt käinud ja tundis tema halli, jahutolmust ilmet, teadis kõigepäält pikka leivajahukasti,