oli? Kas olid Maarja ja tema jälle ninapidi koos – jutul?“
Äi vaatas ja naeratas – sihuke hää nägu oli tal sääljuures: „Vai mina tiädän!.. Eks näd ike vist kõnelnud kua… Nuarte inimeste asi… Paul tuli ja teretas kua minu…“
„Sina ka nende nõus?!“ kurjustas tädi.
„Mina, vanainimene, kellele minu nõu nüüd enäm vaja lähäb!.. Aga mess sel Paulil siis viga one, et sina, mu kasutütar, tämäle nõnna vassa õled? Eks ta õle tark miis ja kuolmeister, ja egä rahvas tädä ei laeda… Vaene tä ju one, rikkust täl põle – aga nuared inimesed, eks näd tii tüöd ja – ega rikkus üksi õnnelikuks tii…“
„Mis sina, väike Mann, siin vanade inimeste juttu kuulad? Kas see ka mõni laste mood!“ sähvas korraga tädi. „Sul on siin igav,“ jätkas ta siis heldemal toonil. „Mine ära mängima! Mine jookse kambri!“ Ja äi omalt poolt hakkas ka umbes sedasama ütlema…
Nii läks väike Mann – kuid oli väga solvunud! Esmalt nad ei ütelnudki – ei ütle, et lapsed ei tohi kuulata! Tädi tuleb ja teeb, nagu ei näekski, et Mann ka sääl – nagu ei tunnekski! Ja nüüd tõrelevad!
Aga vist ka Suur-Mann, Maarja, sai sel päeval tõreleda. Sest pärast, kui tädi ja veski-õde olid ära läinud, nägi ka Liiski ning küsis Juhanilt:
„Mis me küll teeme, et ta sedasi jälle ei nutaks?“
Sest Juhan oli ju suur poiss ja teadis muidu igas asjas ikka nõu. Juhan aga seekord heitis aina käega! „Oh!“ ütles ta siis, „Maarja tahab Assukvere koolmeistrile minna, aga meie-ema ei luba! Ja meie-emal on ka veski-õde nõusse võetud – nad tahavad teda rikkale panna.“
„Aga Maarja ärgu mingu!“ ägestus Liis ja lõi jalaga vastu maad. „Ärgu kuulaku! Mingu ise, kellele tahab!“
„Sul on õigus, Liis!“ mõistis Juhan ja vangutas pääd nagu vana mees. „Aga kes võib emale, meie-emale, vastu hakata! Ta käib sulle pääle, kuni mässib su ümber sõrme – on veel hüva, et lell ja tädi, teie isa ja ema, oma poolt ka ei sunni – nemad ei sunni Maarjat kellelegi minema, ütlevad, et Maarja on mõistlik tüdruk, teab ise, mis teeb, kellele läheb või ei lähe. Kuid teie-ema on ju meie-ema kõrval noor nagu laps, ta võiks ennem Maarja sõsar olla. Meie-ema siinpuhul tema nõust ei hooli.
Ja veidi järgi mõelnud, arvas Juhan veel lõpuks: „Ega ma ei ütle, et meie-ema Maarjale, oma tütrele, sellega halba soovib – ta ju tahab, et Maarjal parem oleks kui temal endal. Temal on Kaeramaal ruumi vähe – sääl on palju inimesi…“
Aga siis ühel õhtul – vist küll, kui talve selgroog juba murtud ja küünlakuu külmad minekul – oli Laanekivi tagakambris väga valge. Mitte küll nii valge nagu jõulus, kuid ometi pidulikult valge: seinal helendas nagu valge suur küünal uutmoodi sandoriini-lamp ja laual küünlajalas põles ka veel teine, päris küünal. Isa ning äi, mõlemad, olid sääl ning külalisi oli: Kaeramaa-tädi, veski-õdemees ja õde ning veel kaks külalelle, keda Mann ei tundnud. Üks neist, pikk mees pikerguse, kitsa näoga ja kitsa ninaga, sinihall kuub seljas ja läikivad nahad käiksesuus, istus oma tooliga peaaegu keset kambrit, vaheukse kohal. Sellepärast võis ka Mann teda kaugelt eeskambrist väga hästi näha. Harva mõne sõna kõneles see võõras lell teiste sekka, kuid vaatas aga sagedasti poollahtise vaheukse ja eeskambri poole. Aga ega ta küll ettekambri kuigi palju ei näinud – sest eeskambris ei olnud nii valge kui taga: kambri üsna teises otsas, kaugel akna kõrval seinal põles ainult väike lambisilm.
Aga kõik need külalised, uus sandariini-lamp nagu ka küünal tagakambri laual – need olid Maarja-Ottiilie kosjad. Ja külalell, kellel need läikivad nahad käisesuus ja kes nii vähe kõneles – tema oli peig ja tema nimi oli Aidame Jaanus. Seda kõike ütlesid Juhan ja Liis Mannile, et ta ka teaks… Hämaravõitu eeskambrist valgemasse tahakambrisse oli ju lastel hää vaadata.
Aga ettekambrisse tuli ka Kaeramaa-tädi. Tüki aja pärast ka veski-õde. Nad tulid kõnelema Maarjaga. Maarja istus eeskambri kaugel otsaakna all ja vahtis aknast välja pimeda öhe, kuhu ometi midagi näha ei võinud! Aga ise oli ta ilusas ehtes: must kalevine kampson, valge udu-kaelarätt ja hõbesõlg ning uutmoodi, musta-punastjutti seelik.
Kaeramaa-tädi ja veski-õde kutsusid ja sundisid, Maarja tulgu ometi tagakambrisse! Maarja aga ei tahtnud – mitte ei tahtnud tagakambrisse minna! Tõusis küll akna alt istumast ja pimeda öhe vahtimast, kuid seisis vaid kokkupigistatud huulil ja vahtis enese ette.
„Ära ole rumal!“ noomis Kaeramaa-tädi poolehääli, tõstes ja väristades sääljuures oma pääd. Kaeramaa-tädi alati, kui ta midagi väga tähtsat ütles või tahtis ütelda, väristas pääd – küll õige veidi, kuid ometi seegi kord nii märksa, et Manngi eemalt seda küll märkas ja tädi sõnade tõsidust mõistis. Ning kogu tädi sääljuures oma pääd veel kõrgemale tõstes paistis Manni silmis veel kõrgem kui muidu! Ja kõik ta piklik nägu ja heleruuged kulmud paistsid nii validalt ja käskivalt kõrgel, et arusaadav, kui Maarja talle vastu rääkida ei julgenud. Samuti ka veski-õde sel õhtul paistis pidupühalik ja tõsine. Seda enam, et tal oli seljas tema musta-punastkirja pihaga-kleit, must siidpaelaga võrk pääs ning kaelas üle rinna alla rippuvad must-läikivad helmed. Sedasi ehtes, paistis veski-õde ikka väga pidupühalik. Ja ka tema kõneles Maarjale suudmööda vist midagi väga tõsist.
Maarja aga – ta jooksis ära kapi taha! – laskus kummuli oma sängi ja nuttis!
Kuid siis Kaeramaa-tädi jällegi ei tahtnud, et Juhan ja Liis ja Mann kuuleksid, mis ta Maarjale nüüd ütleb. Sest ta käskis neid nüüd tarre minna, emale appi teevett keetma ja talitama, mis vaja. Nad ju küll olid ära, hoopis kambri teises otsas, istusid näiliselt üsna enda ette lambi valgel ja vagusi laua ümber, nokitses Juhan noaga midagi, ja Liis ka ei vaadanud tädide poolegi… Kirjutas krihvliga aina numbreid või mida oma tahvlile ja ümises tasakesi mingit mänguviisi… Ainult Mannil küll ei paistnud muud ametit ega huvi, kui et surmtõsiselt aina vaatas ja nägi, kui halb oli Maarjal, kes ei tahtnud tagakambrisse minna, ja teda sunniti!
Kuna aga nüüd sai käsk, et mingu lapsed ära tarre, pilgutas Juhan Liisule ja Mannile silma, laskis näpuga laksu ja ütles:
„Tulge!“
Ema talitas tares üksipäi. Laste tarre tulles ei kõnelenud ta nendega kuigi palju, ja oli tal murelik nägu. Siiski varsti juhatas ta ka Liisule ja Juhanile mingi väikse ülesande teda aitama. Ema talitades mõistis oma lapsed ikka kohe töhe panna – olgu, kas ta nad nimelt kutsus või et nad juhtumisi lähedal olid.
Nii läks ka nüüd kõik talitus nagu nöörist, peagi oli õhtusöök valmis, ema pani toidud ahju kõrvale keedukoldele sooja seisma, käis veel paar korda kambri ja tare vahet ning – kadus viimaks üsna ära kambri, ei tulnudki enam tarre.
Sedasi jäid need kolm üksi, istusid ahjupatsal, küdes ahi veel veidi ja andis omajagu valgust, susises ahjusuus teekatel ning seisis patsal tulepaistel valge, suur Laanekivi vanaäiade teekann. Suur, peaaegu nagu teekatla sõsar seisis ta sääl ja oli ka juba täidetud. Aga tal oli mõra sees ja traatvits ümber, sest et ta nii vana oli! Ja ega lapsed, Manni taolised, teda naljalt puutuda ei tohtinud! Ning ega teda igapäev väljagi ei toodud – nüüd külaliste ja kosjade puhul valendas ta aga ahjupaistel oma täies suuruses, ja suure huviga vaatles teda Mann.
Sest seda Laanekivi vana-vanaäia, kes selle kannu vanasti oli ostnud, teda ei olnud ju ammu-ammu enam olemas, samuti ka mitte vana-vanaämma, kes seda kannu oli hoidnud, nagu ka Manni ema teda nüüd hoidis.
Nii istusid nad kolm tares patsal, mõtiskles igaüks, mis ta mõtiskles, hõõgasid ahjusöed ja heitsid valgust ahjuesisele. Kõrvalpool aga valitses hämarus ning kaugel tagaseinas ja tarenurgas süngas tihe pimedus…
„Nüüd siis kihlavad meie-ema ja veski-õde minu sõsara ära Vahime Jaanusele,“ algas Juhan vanamehe toonil, ja ninasõõrmed liikusid tal väga tõsiselt.
„Kuidas nad kihlavad?“ Küsisid Liis ja Mann mõlemad.
„Nüüd praegu eeskambris manitsevad, sunnivad ja meelitavad nad teda,