läbi valla!
Ebemed edesvedajale,
Takud taganttõukajale –
Linad liulaskijale!
Sest kui vastlapäeval liugu lastakse, kasvavad järgmisel suvel ka linad. Mida pikem liug, seda pikem lina ja tema kiud. Sellest teadis küll ka Mann ja sellep ta juba hommikust saadik ootas ja ikka jälle küsis, et millal tuleb liug.
Öeldi, et õhtupoole. Ja päälegi lubas ema, et tema ehk õhtueel sõidab Kaeramaale, võtab kaasa ka Liisu ja Manni, ja Juhan tuleb kutsariks, rakendab Päitsu ree ette.
Nii lõkendas Manni lootus ja ootus. Päitsusõit! Ja Kaeramaale tädi, tädimehe ja Maali kodu, kus veel palju teisi Kaeramaa-omi. Teisi Kaeramaa-omi ei olnud Mann küll veel näinud, aga kuulnud oli ta nendest, teadis, et Kaeramaa-äia nimi on Märt, ning et ta on A ja O sääl. Toob ise aidast ja annab välja jahud, lihad, tangud ja kõik, mis tarvis leivaks ja keeduks. Istub söögiajal laua otsas ja lõikab leiba kõigile. „Nüüd on Märdil kaks miniat,“ oli Manni kõrv kuulnud ja tähele pannud, „Aga kui nooremad pojad ka hakkavad naist võtma, siis ei saa Kaeramaa-omad enam muidu, kui peavad omale küla ehitama.“
Kõigi nende teadmiste tõttu Mann väga ootas seda päitsusõitu ja tahtis Kaeramaad näha. Eriti Kaeramaa-äia ennast! Et kuidas see on, kui see äi A ja O? Ja kas sääl tädi-Maaliga üheskoos ka joosta ja mängida saab nagu kodus – Manni oma kodus nimelt.
Aga enne Kaeramaa-sõitu oli ju liulaskmine ka Laanekivi oma liumäel. Kogu tagatare-õu – tagakambri akna alt alates ühest künkaküürust teise, vinderdi-vänderdi – ikka alamale, kuni kaasikusse, jõekaldale, kaldalt alla ja suure hooga põiki üle jõegi! Kõik kokku andis Laanekivi üksühise liumäe. „Juba kakssada aastat, sestsaadik kui laas ja padrik järk-järgult siit taganesid ja Laanekivi talu ühes oma õue, põldude ja niitudega ikka rohkem maad hakkas võtma – juba sestsaadik on Laanekivi lapsed, suured ja väikesed, vastlapäeval siit mäest alla liusõitu sõitnud ja liu-laulu laulnud,“ kõneles Mihkel-lellenaine oodates, kuna Pärtel ja Juhan rehealuse taga väravast välja vedasid laiahõlmadega ree, aisad tal eest ära võtsid ja ise mõlemad pukki asusid. Regi tuli rahvast täis mäelt ja sauna juurest, ka lellenaine Annus veski juurest, isegi Liis võeti teiste keskele.
Aga Manni ei võetud. Jälle, et väike!
See maksis Mannile peaaegu pisaraid! Kõik teised Laanekivi lapsed sõidavad ja laulavad vastlapäeval juba ligi kakssada aastat Laanekivi tagatare-mäest alla – ja Manni ei võeta kaasa! Kakssada aastat! Lapse mõttele, mis alles väetike, oli selle sõna mõiste kättesaamatu – see ainult kohas ta hingekeses ja andis ebamääraselt aimata nagu mingit suurt, kaugele hämarasse kaduvat mahtu kuskil Laanekivi seljataga… Hämarasse kaduv, tagasi tulemata maht, kuhu palju-palju inimesi ja Laanekivi lapsi läinud ja kadunud… Kuid seda enam või just sellepärast tahtis Mann seda mäge nüüd sõita – otsekui järgi sõita teistele… Kuid, nagu ikka, kästi ka seekord jälle ootama jääda:
„Küll tuleval aastal, kui suuremaks saad, sõidad kaasa,“ öeldi lapsele, kelle silmi pisarad kippusid.
Ja ema võttis Manni oma käekõrvale: „Mina ka ei sõida, jään sinuga, ning äi jääb. Ja isa ei ole üldse siingi. Vaatame meie, kuidas nad sagivad ja sõidavad, kes neist üle ree serva uperpalli lumme lendab ja lumiseks saab!“
See muidugi andis Manni mõtetele ja meeleolule uue suuna ning ühes emaga vaatas ta, kuis regi kõigi liuliste hõiskel ja kilkeil ning laululajatusil kihutas minekut. Kihutas alla keldri mäest ja järgnevast kallakust! Mööda hanelaudast ja juba saunastki! Läbi koplivärava ja kallakust alla, viuhti, üle jõeaugu! Ning veel suure hooga põiki üle jõe – peaaegu kuni teise kaldasse!
Lumme ei veerenud keegi. Aga jõe pääl, kus reelt maha tuldi, sagiti ja joosti ümber ree ja kõnekära oli kõva.
„Nagu sipelgad ümber rikutud pesa!“ arvas ema ja „Ei tiädä, mess ädä neil siäl one – käräväd nagu sada veneläss!“ kõneles äi.
Ja kui siis reepää kodu poole pöörati, liulised ühes summas ta ümber asusid, ühed eest vedades, teised tagant tõugates, ja üles mäele jõudsid, siis – teiste jutu ja vadina keskel – oli Anul nutuvõru suu ümber ja ta hoidis oma jalga! Kopli väravas oli jalg väravaposti või post jalga riivanud – sukk kõveriti kistud ja säär vist marrastatud!
„Ei puudunud palju, oleksin jalast ilma jäänud!“ kaebas Anu.
„Mis mehed te olete, kui ei hoia rege! Ei mõista mööda sõidetud teed sõita!“ laitis isa, kes ka sinna oli tulnud.
Pärtel oli tõsine nagu kunagi täismees. Juhan aga hakkas kohe suuresti seletama:
„Lell, ära seda ütle! Regi meil sõitis nagu nöörist mööda teed! Aga kes hilbutab oma jalgu üle ree serva, siis on ime, et jalg tal veel alles jäi! Kõige rohkem marrastatud on ju küll sukasäär… Meie jõe pääl ometi kohe vaatasime… Ja kui tädi paneb veel jalale rohtu, on haige homme terve. Eks ole tõsi, Anu?“
„Jah, kui rohtu saab,“ arvas ka Anu ja tõusis ta tuju. „Mina juba kohe siinsamas mäe otsas pelgasin, kui regi hakkas minema… Tahtsin kohe öelda, et kullakupukesed, pidage kinni, ma lähen enne parem maha… Ja eks jalg ilma minu teadmata liigatas vist ka maha hüppama… Kuid juba vuhatasimegi läbi värava ja minu jalg lõi tuld!“
Sedasi sai Anu õnnetusest teistele veel naljagi, ja ruttas Juhan küsima:
„Noh, eks lähme siis jälle. Kihutame ja laulame veel üks laul mäest alla! Põrutame kõigi oma jalgadega seda väravaposti! Sina, Anu, oma marrastatud sukaga võid ju keset rege istuda…“
Aga ei tahetud seekord enam sõita. Anu marrastatud sukk ja jalg olid liutuju sekskorraks ometegi lühendanud.
Vastu õhtut läks sõit Kaeramaale. Päitsusõit. Neljakesti – ema, Juhan, Liis ja Mann.
Mõistlikult sõitis punapäits. Ta oli tark sõitma – nagu hobune. Juhani väljaõpetatud. Aisa küljes helises kell, ja vastu õhtueha, mööda lumitatud heinamaad, läbi võsastiku ja ühest künkast üles, teisest alla, viis tee Kaeramaa poole.
Ning juba nad sõitsidki Kaeramaa lahtisest laitest sisse, võtsid neid vastu koerad suure haukumisega, ning tuldi tarest välja vaatama, keda külalist koerad nii vastu võtavad.
Oli uhke asi külalisena suurte inimeste seltsis lauas istuda ja juttu kuulata või ka mitte kuulata – selle järgi, millest kõneldi. Sest ega suurte inimeste jutt Manni iga kord ei huvitanud. Ja tädi Maaliga üheskoos mängida ja joosta – seda Kearamaal seekord küll ei saanud! Sest on ju sama lugu, kui oled auvõõras, ega siis kõigiti nii lõbus polegi. Ainult au on…
Kaeramaa-äi istus laua otsas ja lõikas leiba külalistele, pani ise nendele ette, kuna Kai-tädi ja üks teine tädi teised toidud lauale tõid. Ise nad ei söönud külalistega kaasa, aga juttu ajasid kõik: tädid, tädimees ja kõik need mitu Kaeramaa lelle kõnelesid ka ning kuulasid külajuttu. Kõige rohkem kõneles aga Kaeramaa-äi ise ning Mannil seda tähele pannes varstigi oli selge, kuidas see A ja O nimi äiale väga hakkab.
Pääle selle olid Kaeramaa-äial ka pikavõitu juuksed, mis langesid veidi üle kõrva, sellest leidis Mann, et äi on nagu koolmeister, nagu Vanaküla Vidrik. Koolmeistritel kõigil vist on pikemad juuksed kui teistel, sest et nad nii targad on ja auväärsed oma ametis, mõistavad palju lugeda ja laulda, mängivad orelit nagu Mats-vanalell Alajõel, õpetavad lapsi ja karistavad neid, kes ei õpi!
Mann elu-iial ei saanud küll teada, kas Kaeramaa Märt oli kõigiti nii tark nagu koolmeister, kas mõistis nii palju lugemist, laulmist ja kas ka kirjutamist? Sest ainult ühe korra pärastpoole nägi ta veel seda äia.
Aga tol korral vastlaõhtul Kaeramaa-äi muu seas jutustas Laanekivi lastele lookese hundist, mis Mannile elavalt meelde jäi.
„Jah, lapsed, vanast oli siin meil küll hunte,“ kõneles ta. „Öeldi, et nad üle Peipsi Venemaalt tulnud. Ei võinud nende eest kuskil julge olla. Isegi majade ümber luusis neid. Nii ükskord minu poisikese põlves talve õhtul