mida oleks võinud viiulimänguga saata. Aga ka väike Liis oli unest ärganud ja tõusnud ning suuril silmil, kohkununa seisis ta vaikides ja vaadates isa ja ema kõrval.
Aga veski-õde kõrval, kes maimu kätel hoidis, seisis Annuse Märdi Ann, asevaderina Kohala Joosepi naise eest. Rehe alt rutuga tulnud, oli ta külma veega oma nägu küll natuke klaarinud, küll seepigi pannud, roosa sitsijaki selga tõmmanud, ja seisis nüüd õhetavail punapalgeil ning oli ilus nagu õun – ainult näopiiril, ääri veega silutud tumejuukseid ja kõrva ääres kriimendas tal veel nõgi, sest ega see külma veega nii kergesti ära ei lähe.
Aga maimu ise, vahest aina vaevalt oma silmalaugusid liigutades, viibis vist jälle või viibis alles kõiges oma hingekese olemises veel tundmata maal: üleilmses Jumala vallas, kust need inimhinged tulevad ja kuhu nad omal ajal jälle lähevad, ta viibis alles pooleldi sääl, oli osalt alles üleilmne ja nägi nägijasilmil kõike oma ümbrust. Sest pärast, elus, kui teised talle ta ristsetest jutustasid, tundus talle kõik nii imetuttav ja selge, nagu ise nähtud.
„Maarja Roosaliia, ma ristin sind…“ luges Kooli-Vidrik ja pani kolm korda vett ning Maarja, s.t. Väike-Manni näo üle läks tuksatus: Maarja nimega oli ta rahul küll, aga Roosaliia kuuldus talle nagu liiaks. Päälegi oli isa enne ristimist koolmeistrile „Rosaalja“ öelnud ning vanaema rääkis jälle „Roosaali“, nii et see nimi oli mitmepidine ja aina kimbatuseks.
Aga ega suured inimesed tookord sellest Manni meelemõttest midagi ei aimanud ega küsinud: koolmeister jätkas ristimis-talitust ja kui ta lõpuks õnnistussõnu luges, õhkasid need sõnad nagu valgust läbi selle väikse kambri, kus pikemate meeste pääd peaaegu lakke puutusid. Uus elujuga hoovas läbi selle väikse inimhinge ning minekulävelt tagasi pöördus hingeke!
Suured inimesed aga tõstsid lõpulaulu, kadusid siis rehelised tasakesi kambrist, jätkus rehe all jälle kootide müdin ja alluv-kurvult oodati vaikses tagakambris Maarja äraminekut.
Kuid Maarja – tema uinus varsti rahulikult magama, hingas korralikult nagu kunagi üks nisuke väike inimlaps.
Ja kui ta siis hommikuvalgel ärkas – ei olnud tal surmaga enam tegugi, vaid küsis süüa! Nii et rõõmustelles hüüdis ema:
„Mann! Minu Mannike! Kullalapsuke!“
Annuse Märdi Ann, kuuldes-nähes kuis tema hädaristilaps mitte surnud, vaid üsna elus ja terve, kiitis Manni ja ütles: „Tubli tüdruk! Ei oleks kua maksnud nagu nalja päräss ja üürikeseks seie tullagi ja kõhe jälle ärä minnä.“
„Ja ega kedagi,“ jätkas Ann murrakut jättes ja oma kõnekeelt pühapäevastades. „Kes juba esimesil elutundidel pääd tõstab ja päikesele vastu naerab – sel tuleb see ilma elu läbi teha!“
Väljas kambriotsas, tagakambri akna kohal kaks sügis-raagus puukest, kaks väikest toomingat, sügistuulte kõigutusel, ent siiski hääs meeleolus ja rahuloluga noogutasid aknale ja valmistusid talveunele: tõmbasid külma eest koomale oma lootuslikud, tulevakevadised lehepungakesed. Laanekivi perenaine läinud kevadel, siis kui Manni veel ei olnud, oli nood puukesed sinna pannud – oma tuleva lapsukese ning omaenda õnne pääle. Manni surma puhul oleks saatus küll ka tema puukese surmale märkinud. Nüüd aga ootasid kasvuajad ees.
Nimepanek Mannile tolsinatsel reheööl oli küll kurbuse ja murega looritud olnud, aga aja edenedes, paari nädala pärast hakati varrude vastu valmistama. Sest see tüdruk oli nüüd terve ja tubli, kasvas priskesti ja sellep tuli tal sugulastele ja tuttavatele ennast esitella, vastuvõetud saada nende seltsi. Ning muidugi ka kirikusse, õpetaja õnnistamisele tuli tal sõita.
Veski-õde, oma isa ainukest sõsart, Mann küll juba tundis: õde oli ju tema ristiema, oli teda tol reheööl ristimisel kätel hoidnud ja käis ka muidu vahest mäel teda vaatamas. Sest õdemees Siim Kivinik ning õde elasid Laanekivi külje kõrval, elasid all-mäe, Laanekivi veskis.
Aga oma ristiisa Jakup-lelle ei olnud Mann küll veel näinud. Ning et teda ka varrudeks oodata ei olnud, et ta kaugel Venemaal elas, seda kuulis Mann ükspäev enne varrusid Mihkel-lellenaiselt, kes, tulnud väljast sõidust, ka varrulisi kutsumast, Laanekivi tagakambris veidi aega viitis, esmalt Manniga ja Liisuga juteldes, siis aga, nagu see tal vahest viisiks, iseenese ette hakkas sõnuma, nagu mõnikord vast kirikulaulu-raamatust või Piiblist omale midagi loetakse:
„Ei saa Jakup tulla, tema on kaugel,“ kõneles lellenaine. „Samuti nagu ka teised vennad, Otu ja Jüri, kaugel. Ja poolvennast poodnik Reinust Tartu linnas ei maksa kõneldagi. Tema, sestsaadik kui võttis Tartus omale saksa naise – meie oma valla Tamme Indreku tütre – tema ja ta emand, mõlemad Saksamaa saksad. Emand ei mõista enam maakeeltki. Kui tuleb turgu midagi ostma, vaevu veel kangutab maakeeli sõnu ja ei tunne omainimesi.“
Nii arutles Mihkel-lellenaine, Laanekivi Joosepi kadunud poolvenna lesk, kes elas ka Laanekivi mail, Laanekivi veski saunamajas, oma „lossis“, nagu ta ise vahest ütles, ja kes alati kõik asjad teadis. Tema oli käinud varrulisi kutsumas: neid, kes kaugel ei elanud, ja kuhu minna temal meeldis. Lellenaine alati pakkus oma abi, läks hää meelega, kui oli vaja kuhugi sõnumeid viia või kedagi kutsuda. Tema armastas käia, liikuda, näha inimesi ja kuulda uudiseid.
Lugenud veel üht ja teist linnas saksastunud Reinust, kes ühe ema lapsi tema kadunud Mihkliga, lellenaine mõni minut üsna vaikis, ja kuuldus aina kudumisvarraste tasast klõbinat tema nobedais kätes – mingi kudumistöö oli lellenaisel enamasti alati põlles ja kaasas – siis aga võttis lellenaise mõtiskelu korraga uue suuna:
„Oh sina, minu ainsam, minu meelevallik, Annus minu poeg! Siinsamas kambris kiikus kord sinugi häll ja peeti sinule rõõmsad varrud. Siis elas veel vana Jaak, kes pidas oma vanemaile poegadele pulmi ja asutas neid elama, koolitas nooremaid ja käsutas kõiki nagu kindral.
Lendasime välja meiegi, Mihkel ja mina, nagu lendavad välja mesilased peret heites. Ei tahtnud meie talutööd: ei ole mina loodud sigu söötma, vasikaid jootma ja suurele perele putru keetma, ööd kui päeva rühmama ja lüpsikuid küürima, seelikusaba vöö vahel – ei ole mina selleks loodud!
Ja eks me elanud Vallikul saksaelu küll: muudkui kalla aga viina ja õlut ja müüta kopikasaiu. Kuipalju seda raha meil tuli või ei tulnud ja kui palju teda läks – mis mina sellest tean! Seda teadis Mihkel. Mina ei ole selleks loodud.
Läksid nemad, kaks lihast venda, ühe ema lapsed, Mihkel ja Jaan, kahekesi Peterburi vooril suurt saama – rahasid kokku ajama!
Said ja tõid omale koolera ja surma! Nagu kaks mahalangenud puud, nagu kaks kanget palki toodi nad Narvast surnutena koju – Valliku kõrtsimees Laanekivi Mihkel ning Kaeramaa mölder Laanekivi Jaan…
Oh seda ilma elu küll! Kaob sul käte vahelt kõik sinu õnn ja vara, nagu kukub käte vahelt sauekruus pihuks ja puruks maha!
Kas oli mul, Kullakvere Aadura Sohvil häda tulla Palamaa valda – siin leseks jääma ja leinama! Ei olnud minul häda tulla! Hädalised olid mujal. Palamaa mees sõitis ja kihutas Kullakvere ja Palamaa vahet! Trampis ja kaapis tema kõrb Aadura ukse ees! Kõlisesid kellad ja kurinad – lendas päevi, enne kui sõidud kõik sõidetud, vana Laanekivi Jaagu vastuseis võidetud – ja hõigati kantslist alla Laanekivi Mihkel, Jaagu poeg, ning Aadura Sohvi, Tõnu tütar.
Sest vana Jaagu meelest olin ju udri, kes lennutab, pää laiali. Minu oma emagi – eks temagi laitnud mind ka küllalt udriks, kuis ma ei kärsinud kunagi kaua konutada voki ees ja tallata talitust tare ja lauda vahet! Sest kas see ka mõni töö! Vana Jaagu meelest olin udri, aga Mihkli meelest olin see üks ja ainuke!
Sest kes kõndis kirikuteel, nagu ei puutukski jalad maapinda! Kellel olid nii must-mustad ummiskingad ja valendav-valged sukad ning käes valged kindad! Kellel oli nii hele hääl, et kostis ülalt koorilt üle kogu kiriku! See oli Aadura Sohvi…
Noorikupõlvest lesepõlve – lilleaiast tühja kõrve. Ei saa Jumalat kohtusse kaevata ega taevataadiga vägipulka vedada! Mõni kangem inimene ehk saab, Laanekivi Mihkli vaene, nõder lesk igatahes ei jõua mägesid tõsta ega kaljusid kangutada!
Aeg on noor olla, aeg vana olla. Aeg on rõõmustella ja laulda, aeg nutta suure