ja manitseda rahule kärsitut noorust.
„Kuula! Kuula! Juba orel hüüab! Köster Tornius mängib!“ sosistati Mannile tungivalt.
Ja jäigi Mann viimaks kuulatama.
Samuti ka teised kaks jätsid kord-korralt oma seekordsed ütlemised ja eriviisid ning pühalikult läbi pooltühja kiriku, üle nende lapsukeste pääde mühasid orelihelid – köster Torniuse avamäng enne laulu algust ning õpetaja tulekut.
Väljas, eemal kiriku taga aga kohas ja laulis alles lahtine Peipsi – ainult äärtest veidi kirmetanud –, laulis ta sellel varatalve päeval pühapäevalaulu ka neile kolmele noorele Rannavere koguduse lapsele. Jutlustas ja kuulutas küll ka neile mõndagi sellest maailmast ja maailmade igavikust. Sest vesi on ürgvana, vanem kui kõik meie siin ilmas ja teab paljugi.
Kirikust koju jõudnud, Mann tagakambris endiselt võttis kaunis vaikselt osa omast varrupeost, kuulas mõnede külatädide kõnelusi nende lastest, majapidamisest ja tööst, teistest inimestest ning muist maailmaasjust. Muu seas aga kõneldi ka Mannist endast, tema esimestest ristsetest nagu ka ennustusmärkidest selle tulevase inimese tulevaks. Kiideti näiteks ka, kuis Mann-lapse tulekul ilm selge ja ilus olnud, reheööl küll tormanud, kuid laps just tormi kiuste nagu uuesti ja veel õige ellu tõusnud! Kuis ta püha ristimise nii kodus kui ka õpetaja õnnistamise kirikus nii ja nii kõigiti väärikalt ja vaikselt tähele pannes vastu võtnud – olgugi et tal lühike aeg enne seda mõndagi ütlemist ja kärsitust olnud jne., millest kõigest vanarahvatarkuse järgi üht ja teist hääd ennustati.
II
Elust ja olust Laanekivi tares ja kambris. Manni esimesi elamusi. Mis Mann oma esimesel eluaastal kõik ära õpib ja mis ta mitte ei õpi. Kuidas talle mõndagi kiires korras õpetatakse, ja miks Jütsi ema teda ninatargaks nimetab.
Nii tilluke, kui too väike Mann ka oli, tõi ta oma olemasoluga ometi ka muutusi majja.
Nii hakati teist Manni, Liisu ja Väikse-Manni kasusõsarat nüüd Suur-Manniks, vahest isegi Maarjaks kutsuma. Aga Suur-Mann oli ka juba suur tüdruk ja leeriminek seisis tal varsti ees.
Kasuvennad Pärtel ja Juhan olid oma sõsarast Suur-Mannist natuke nooremad. Juhan aga oli nisuke mees, et oleks tahtnud ka juba palju suurem olla, kui ta oli, ja sellepärast ta kõneleski ükskord kõigi kuuldes: „Oleks väiksele Mannile parem minu nimi pandud – siis oleksin mina nüüd Suur-Juhan!“ Nii väga ja ikka tahtis ta suur olla!
Liisu aga peeti nüüd küll suuremaks kui senini. Enne Manni oli tema Laanekivil kõige väiksem olnud ja oli teda tihtigi aina lapseks hüütud – nüüd aga sai temast lapsehoidja. Sest kuna emal, vanaemal, Suur-Mannil ega kellelgi suurt aega ei olnud väikse Manni jaoks ja Väike-Mann ka igakord üsna üksi ei kärsinud olla, siis – muudkui Liis ole hää ja tark ja mõistlik, vaata oma väikse sõsu järgi, ole talle seltsiks ja kiiguta, kui ta muidu ei kärsi!
Pääle kadripäeva, kui rehed pekstud, suvilised lahkunud ja pere Laanekivil väikseks, s.t. omakeskis jäänud, algas ka lapsele ning lapsehoidjale Liisule lahedam põli, ruumi suhtes nimelt. Sest kiik viidi kambrist ära tarre, sääl oli kuiv ja küps soe, lagi kõrge ja ruumi maailm! Kambrid olid ju madalad ning aknad eeskambris, ehk küll kahekordsed, südatalvel, suure külma puhul kippusid nad seestpoolt jäätuma ja ajasid rõsa, kui köeti. Oli ju kambritel kahe pääle kokku küll ka oma ahi – nisuke savitatud ja pruun, suur ja tõsine –, aga tema kas ei kütnud hästi või aga kamber millegi pärast ei pidanud hästi sooja – igatahes kesktalvel külmal ajal ei olnud sääl hää elada – eriti kui vaheust kambri ja sooja tare vahel lahti ei hoitud. Tagakamber seisis küll leigem, sai abi suurest, paksust kambri tagumisse nurka ulatavast tareahju müürist ning müüri küljel asuvast väiksest poltidega ahjukapist: sinna nimelt suubus truup ja tõi tareahjust sooja, isegi kuuma, nii et ära pista kätt peldi külge! Sääl võis sügisaegu õunugi küpsetada! Aga ka vingu imbus säält – hoolimata paksust liivakorrast ümber peldi!
Sellep ei olnud ka Laanekivi tagakambris talvel iga kord just mitte saksaelu. Ja ega ajad ja olud talus seda nii kohe parandada ei andnud. Eestkätt oli muid muresid. Muist juba vanaperemehe, vana Laanekivi Jaagu aegu, muist pärast teda oli talust kord-korralt ometi välja lennanud kaheksa talulast – kuus poega ja kaks tütart –, viimaks üheksandaks kadunud Jaagu lesk, tema kolmas naine oli ka jälle abiellunud, ja igaüks oli talust oma päranduse osa või kaasavara saanud, ükskõik, mil kujul, ja kellel mõnel oma osa muist veel kätte saamata oli jäänud – need võlad tuli ju kõigepäält tasuda. Ning siis olid tulekul ka taludeostud, teati, et mõis hakkab talusid päriseks müüma. Tuli iga kopik kokku hoida.
Nii ootasid kambrid paremaid aegu ja elamiseks etem oli talvel ikka tare. Tares oli avarust ja kõrgust, pimedust kõrgel ülalpool parsi ning valgust kahest aknast tare tagaseinas. Need aknad vaatasid tagatarre, otse jõe poole ning üle jõe Eno-omade tare poole; vaatasid veel eemalegi – suure, mustava metsa poole, kus kohal alati käis talvepäike oma madalat kaart ning veel loojenedeski akendest sisse heitis Laanekivi suurde tarre oma kullendavaid kiiri.
Kui ahi tares kütte pandi, avati ahjusuu vastas, tare esiküljes suur uks esikusse, samuti ka kõrvalküljes teine, rehealla viiv uksik. Suurest uksest tungis sisse küll palju valgust – ent ka külma otse kohinal! Millest siis ahjust tulev suur, külm suits esmalt kohkus ja „maha lõi“! Ka mitte teisestki, uksikustki, teed kohe välja ei leidnud! Kogu tare oli siis mõneks pilguks nagu suitsumeri ja ei olnud sääl kellelgi, ka Mannilgi hällis mitte just hää olla, pani korraks köhima, või aga lapsel tuli kõigi oma rättide ja vaipadega juba varemalt tükiks ajaks ära kambrisse kolida.
Kuid ega see kõik üht vähegi tublit taluinimest ei murra, nii ka Manni mitte. Ja kui esimene vihane, külm, „mahalöönud“ suits varstigi ometi märku võttis ja uksest ning uksikust õhutõmbel ära õue pages – tõusid teised, ilusad, soojad suitsupilved kord-korralt ikka kõrgemale, ülalpoole parsi, keerlesid-veerlesid uhkelt sääl ülal, kuid kadusid uksiku kohalt, lõhnaaugust, puukorstna kaudu tasa ja targu ära välja, tõusid taeva alla! Ning kui lõpuks kütmine läbi oli, esmalt suur uks ja pärast ka veel uksik suleti – algas tares uhke olemine.
Eriti õhtuti, kui kõik talitused talitatud, kõik pere koos, peerg, mõnikord kakski peergu – üks tulekäpas ja teine ahju nurga vahel – põles, ja töötati tulevalgel ning vesteti juttu ja mehed, vast kuskilt kaugemalt väljast, metsast või rannast tulnud, ka veel uudiseid tõid, siis Liisulgi, lapsehoidjal, oli ka lõbus ja vaba olla küll. Ja kui Juhan ka veel koolist oli tulnud ja jutustas Liisule kooliasju, mõnd vempu, ja askeldasid nad kahekesi mõnd mängu või vigurit – siis väike Liis oli lõbusas meeleolus, meeldis talle tareelu küll, samuti ka lapsehoidja amet ning hää meelega ta kiigutas hälli ja kuulas teiste juttu.
Päeval aga, kui suured inimesed vahest kõik ära, väljas olid ja üksnes Liis tarre jäeti, et vaadaku Manni järgi – siis tõi see talle nii mõnigi kord ka tuska ja kärsitust.
Sest kui seda last, seda Manni, veel ei olnud, oli ometi tema, Liis, see laps ja kõige väiksem majas. Võeti teda kui kunagi last ka vahest sülle jne. Ning kui väga külm ei olnud õues ega lund ei sadanud, võis ta küllalt ka väljas joosta, kelku vedada, hobuseid vaadata ja kõik.
Nüüd oli aga enamasti aina Mann see laps ja „Liis, jää nüüd ilusti tarre, kiiguta last, olge kahekesi, meie lähme laute juurde,“ jne. käis ühtelugu nii ema kui ka vanaema ja teistegi käsk. Nii juhtub kord, et Liisuke lapsehoidjana seisab tares hälli kõrval tüdimeeli ja laulab pooltänitades:
„Äiu, äiu,
Lase kiiku käia!
Kelle need tillu jalad on?
Need on Manni omad jalad…“ jne.
ja laulu saateks annab ta hällile aina hoogu, et laps ometi kord ka magama jääks! Et tema, Liis, enne pimedat või ükski kord saaks kelguga ukse ees hangest alla lasta!
Kiik käib otse meeletult üles-alla! Ja Mann, kes alles praegu veel ärksalt äätanud, kaasa laulnud – vaikib nagu ehmudes! Ning