21 maailmakuulsat heliloojat. Laura Grünberg

elas. Just siin kirjutas ta oma päikesepaistelise Teise sümfoonia D-duur, tulvil energiat ja dünaamikat. Ja siin ahvatles teda ka esmakordselt mõte enesetapust. “Lootuse terveneda – olgu või osaliseltki –, mille ma siia kaasa võtsin, pean unustama igaveseks. Sarnaselt puudelt langevatele ja kõdunevatele sügislehtedele on närbunud ka mu lootus…”

      Tõeliselt gigantse tahtejõupingutuse varal sai Beethoven oma pessimismist jagu. Nende ränkade piinlemisaastate kestel toimus otsustav murrang: kriisipäevadel tema peas küpsenud Kolmas sümfoonia Es-duur alustas tema loomingus uut ajajärku, mida märgistas senisest veel vägevam fantaasialend.

      Teine loomeperiood kestis ligi kümme aastat: III-st (1804) kuni VIII (1812) sümfooniani. See oli tormiline ajajärk. Revolutsioonilisest Prantsusmaast sai Bonaparte’i Prantsusmaa. Napoleon alustas vallutussõdu. Just sel ajal tugevnes Beethoveni muusikas heroilis-dramaatiline temaatika. See iseloomustab tema III (Eroica) ja V c-moll sümfooniat, avamängu “Egmont” ja Viiendat klaverikontserti, “Appasionatat” ja ooperit “Fidelio”. Võitlusega kättevõidetud vabadus, eluheitluste dramatism, titaanlike saavutuste heroism, masside stiihiline läbimurre – need on Beethoveni küpse loomingu peamised teemad.

      Säärased monumentaalsed ideed, eluvõitluse dialektikas ilmnev konfliktsus ja dramatism, filosoofiliste mõtiskluste sügavus nõudsid mastaapseid orkestraalseid väljendusvahendeid ning kõige rikkalikumaid dünaamilisi ja tämbrilisi väljendusvõimalusi.

      Lakooniliselt ja samas iga kord uudselt ilmneb heroiline alge Beethoveni orkestriavamängudes. Kõige kontsentreeritumal kujul tuleb tema armastatud “pimedusest valguse poole”-kontseptsioon – võitluse kaudu dramatismi võidutsevate vabadusfanfaarideni – esile kuulsas avamängus “Egmont” (1810), mis on kirjutatud Goethe samanimelisele tragöödiale. Sama kontseptsiooni on veelgi edasi arendatud avamängus “Leonore”, mis oli mõeldud sissejuhatuseks ooperile “Fidelio” ja mida autor kolm korda ümber töötas. Kontserdilavadel on kõige rohkem mängitud “Leonoret” nr 3 (1806). Tugeva tahtejõulise isiksuse tragöödia joonistub välja 1807. aastal Heinrich Josef von Collini draamale “Coriolanus” kirjutatud avamängus.

      III sümfoonia Es-duur Eroica alustas uut ajajärku 19. sajandi sümfoonilises muusikas. Eelkõige erines see kõigist eelnevaist seda laadi teostest oma mastaapide poolest. See grandioosne sümfoonia ületas kõiki seniajani kirjutatud sümfooniaid mitte üksnes oma ulatuse, vaid ka teemade paljususe, episoodide mitmekesisuse, keeruliste seoste ja mis peamine – väljendatud ideede suurejoonelisusega. Beethoveni teos vaimustab oma mõtete ja tunnete, võimsate puhangute ja tahteimpulsside küllusega. Sümfoonia kujundite maailm on ammendamatu ja samas on muusika nii sisutihe, et selle keel näib meile lakooniline.