eluajal oli “Loomine” tohutult menukas ja lisas Haydni kuulsusele veelgi rohkem aupaistet. Ent kõlas siiski ka kriitilisi hääli. Oratooriumi naiivne kujundlikkus šokeeris eelkõige filosoofe ja esteete, kes pooldasid “ülevamat” muusikat.
Vene muusikakriitik ja helilooja Aleksander Serov kirjutas “Loomisest” vaimustatult: “Milline giganditöö on see oratoorium! Seal on muide üks aaria, mis kujutab lindude loomist – loodushelisid jäljendava muusika tõeline tippsaavutus –, ja seejuures milline energia, milline lihtsus, milline naiivne graatsia! Kaheldamatult on sellele raske võrdset leida.”
Siiski võib “Aastaaegade” oratooriumi pidada “Loomisest” tähenduslikumaks teoseks. Mõlema oratooriumi teksti oli kirjutanud van Sviten. “Aastaajad” on oma helikeelelt mitmekesisem ja sügavalt inimlik mitte üksnes sisult, vaid ka vormilt. See on terviklik filosoofia, looduspiltide ja Haydni patriarhaalse talupoegliku moraali entsüklopeedia, mis ülistab tööd, loodusearmastust, maaelu võlusid ja naiivset hingepuhtust. Lisaks lubas selle oratooriumi sisu luua Haydnil terviklikult äärmiselt kooskõlalise ja lõpetatud, harmoonilise muusikalise kontseptsiooni.
“Aastaaegade” mahuka partituuri kirjapanemine ei olnud raugastuvale Haydnile kerge, nõudes temalt rohkesti närvipinget ja unetuid öid. Töö lõpetamise eel piinasid teda peavalud ja painavad muusikakatked.
“Londoni sümfooniad” ja kaks oratooriumi kujunesid Haydni heliloomingu tipuks. Pärast oratooriume ei kirjutanud ta praktiliselt enam midagi. Elu oli olnud liialt pingeline. Tema jaks oli raugemas. Viimased eluaastad veetis helilooja väikeses majakeses Viini äärelinnas. Selles vaikses ja üksildases kodus pakkusid talle vaheldust vaid tema talendi austajate külaskäigud. Vestlused puudutasid minevikku. Eriti meeldis Haydnile meenutada oma noorust – rasket, töörohket, ent tulvil julgeid, avastuslikke otsinguid.
Haydn suri 1809. aastal ja maeti Viini. Hiljem korraldati tema põrmu ümbermatmine Eisenstadti, kus ta oli veetnud nii suure osa oma elust.
WOLFGANG AMADEUS MOZART
1756–1791
WOLFGANG AMADEUS MOZARTI TEOSEID
Ooperid –Idomeneo (1781)
“Haaremirööv” (1782)
“Teatridirektor” (1786)
“Figaro pulm” (1786)
“Don Giovanni” (1787)
Cosi fan tutte (“Nii teevad kõik”, 1790)
“Võluflööt” (1791)
Sümfooniad – 35. sümfoonia “Haffner” (1782)
36. sümfoonia “Linz” (1783)
38. sümfoonia “Praha” (1786)
39. sümfoonia Es-duur (1788)
40. sümfoonia g-moll (1788)
41. sümfoonia C-duur (“Jupiter”, 1788)
Klaverikontserdid – 20. -22. klaverikontsert (1785)
26. klaverikontsert (1788)
27. klaverikontsert (1791)
Missa c-moll (1783)
Klaverisonaat c-moll (1784)
“Reekviem” (1791)
Pjotr Tšaikovski on kirjutanud ühes omapäevikus: “Minu sügava veendumuse kohaselt on Mozart kõrgeim punkt, kulminatsioon, mille ilu muusikasfääris on saavutanud. Mitte keegi teine ei ole pannud mind niimoodi nutma ning värisema vaimustusest ja oma läheduse tunnetamisest millegagi, mida me nimetame ideaaliks, nagu tema. Mozartis armastan ma kõike, sest armastame me ju kõike inimeses, kellele kuulub meie tõeline armastus. Eelkõige käib see aga “Don Giovanni” kohta, kuna tänu sellele sain ma teada, mis on muusika.”
Anton Rubinstein oma raamatus “Muusika ja selle esindajad” on aga hüüatanud: “Igavene päikesepaiste muusikas, sinu nimi on Mozart!”
Kui lähtuda Goethe väitest, et inimkonna suurkujud võlgnevad oma ande ja intellekti eelkõige emale, siis Mozarti puhul ei pidanud see küll paika, kuna Maria Anna Mozart ei küündinud mitte üheski suhtes üle oma soo andekuse keskmise taseme. Ainsa ereda iseloomujoonena, mille poeg oli temalt pärinud, võiks nimetada eht-salzburglikku kiindumust jämekoomikasse.
Helilooja Saksa linnast Augsburgist pärinev isa Leopold Mozart oli viiuldaja, organist, muusikaõpetaja ja helilooja. Tema koostatud viiuliõpik “Viiulikool” oli tuntud Austriast ja Saksamaalt kaugemalgi, sealhulgas Venemaal. Isa Leopold töötas algul õukonnamuusiku ja kammerteenrina Salzburgi krahvi Thurn-Valsassina juures, seejärel aga (18. sajandi 40-ndate aastate alguses) ühines viiuldajana Salzburgi peapiiskopi õueorkestriga.
Mozartite seitsmest lapsest jäi elama üksnes kaks: 30. juulil 1751 sündinud tütar Anna Maria, keda kodus Nannerliks kutsuti, ja poeg Wolfgang Amadeus, kes nägi ilmavalgust 27. jaanuaril 1756. Poja sünnitamine oleks tema emale peaaegu elu maksnud, ta jäi veel kauaks põduraks, nii et see sundis kartma tema elu pärast.
Tütar ilmutas nii kaheldamatut muusikalist andekust, et isa pani ta juba õige varakult klaverit õppima. Tol ajal ligi kolmeaastasele vennale avaldas see tugevat mõju. Pisipoiss istus samuti klaveri taha ja võis kaua lõbustada end tertside otsimisega. Need leidnud, kordas ta oma lemmikhelisid suurima rõõmuga.
Ta jättis meelde ka katkeid muusikapaladest, mida ta kuulnud oli. Poiss oli nelja-aastane, kui isa hakkas talle klaviiril õpetama mõningaid menuette ja teisi palasid, nagu oleks see lõbus mäng. Varsti oskas laps mängida neid täiuslikult puhtalt ja täpseimas rütmis. Üsna peatselt hakkas ta juba üritama midagi ise luua. Viieaastane Wolfgang komponeeris lühikesi muusikapalasid, mida ta isale ette mängis, paludes need noodipaberile üles kirjutada.
Kuueaastaseks saanud, suutis väike muusik mängida juba keerukaid virtuoosseid muusikateoseid. Vanematel ei tulnud teda kunagi klaviiri taha sundida. Vastupidi, nad pidid teda hoopis keelitama vähem harjutama, et laps end üle ei väsitaks.
Samaaegselt oli poiss isegi isa jaoks märkamatult omandanud viiuli- ja orelimänguoskuse. Nii isa ise kui ka tema sõbrad ei suutnud lakata imestamast lapse arengu nii uskumatu kiiruse üle.
Leopold Mozart ei tahtnud, et poja elu kujuneks sama raskeks ja ühekülgseks kui tema enda oma. Elas ju Mozartite perekond, vaatamata perekonnapea aastatepikkusele rängale töörügamisele, võrdlemisi tagasihoidlikult, sageli nappis neil isegi raha võlgade tasumiseks. Ahistavalt mõjus Leopold Mozartile ka tema sõltuv seisund õukonnamuusikuna, seetõttu sünnitas poja nii varakult ilmnenud andekus temas lootuse korraldada tema elu teisel viisil – et see kujuneks huvitavamaks ja majanduslikult kindlustatumaks. Isa otsustas poisile ja tema andekale õele kontsertturnee korraldada. Kuueaastane muusik suundus maailma vallutama!
Mozartid reisisid kõigepealt Münchenisse ja Viini ning siis järgnesid juba Euroopa suurlinnad – Pariis, London. Londonis tutvus Wolfgang lähemalt tuntud muusiku Johann Gottfried Bachiga – suure helilooja Johann Sebastian Bachi noorima pojaga. Vaatamata nende vanusevahele vestles Bach temaga pikalt muusikast, tutvustas oma teoseid ja nii nende kaasaegsete kui ka möödaniku suurte meistrite loomingut, nad mängisid Mozartiga neljal käel klaverit; peale selle mõlemad ka improviseerisid.
Mozartid jäid Londonisse rohkem kui aastaks, selle aja jooksul andsid lapsed hulgaliselt kontserte nii suurele publikule kui ka kuningapalees. Kuid sellega polnud nende triumf veel lõppenud. Saanud kutse Hollandisse sõita, reisisid Mozartid Haagi, Amsterdami ja teistesse linnadesse. Hollandis veedeti üheksa kuud. Noor Wolfgang kirjutas selle aja jooksul palju uusi teoseid; nende hulgas oli üks sümfoonia, kuus sonaati klavessiinile ja viiulile, kogu klavessiinikapritšosid.
Tema kontserdikava hämmastas oma mitmekesisuse ja keerulisusega. Väike virtuoos mängis klavessiinil nii üksinda kui ka koos õega neljal käel. Sama keerukaid palasid esitas ta viiulil