Viiskümmend tumedamat varjundit. Triloogia 2. osa. E. L. James

Christian juhib mu luikede vahelt läbi tantsupõrandale, kuhu on kogunenud hulk külalisi, kes šampanjaklaase käes hoides ja vesteldes ringi liiguvad.

      Kalda ääres on tohutu telk, meiepoolne külg avatud, ning see on täis sirgete ridadena paigutatud laudu ja toole. Neid on nii palju!

      „Kui palju inimesi siia tuleb?” küsin ma Christianilt, olles hämmastunud telgi suurusest.

      „Ma arvan, et umbes kolmsada. Sa pead mu emalt küsima.” Ta naeratab mulle. „Christian!”

      Rahvasummast ilmub noor naine ja heidab talle käed kaela ümber, ning ma tunnen kohe ära, et see on Mia. Tal on seljas läikiv heleroosa täispikkuses šifoonkleit ning peas vapustav, peente detailidega Veneetsia mask. Ta näeb võrratu välja. Ja ma tunnen suurt tänutunnet kleidi eest, mille Christian mulle kinkis.

      „Ana! Oi, kallis, sa näed imeline välja!” Ta kallistab mind kiiresti. „Sa pead tulema ja mu sõpradega kohtuma. Ükski neist ei suuda uskuda, et Christianil on lõpuks kallim.”

      Ma heidan Christianile kiire paanilise pilgu, aga ta kehitab õlgu à la ma-tean-et-ta-on-võimatu-ma-pidin-temaga-aastaid-kooselama, ning ma lähen kuulekalt Miaga kaasa nelja noore naise juurde, kes kõik on kallilt riides ja laitmatult üles löödud.

      Mia tutvustab meid rutakalt. Kolm neist on armsad ja lahked, aga neljas, kelle nimeks Mia ütles vist Lily, vahib mind mõrult oma punase maski alt.

      „Me kõik muidugi mõtlesime, et Christian on gei,” ütleb ta halvustavalt, peites oma vaenulikkuse laia tehtud naeratuse taha.

      Mia põrnitseb teda.

      „Lily, käitu korralikult. Selge see, et tal on naiste suhtes suurepärane maitse. Ta ootas seda õiget, ja see lihtsalt polnud sina.”

      Lily läheb sama värvi nagu ta mask, ja mina samuti. Kohutavalt piinlik.

      „Daamid, kas ma saaksin oma kaaslase tagasi, palun?” Christian võtab mul piha ümbert kinni ja tõmbab mu enda kõrvale. Kõik neli naist punastavad, itsitavad ja nihelevad – ta särav naeratus teeb seda, mida alati. Mia vaatab mulle otsa ja pööritab silmi, ja ma hakkan tahtmatult naerma.

      „Oli meeldiv kohtuda,” ütlen ma, kui Christian mind eemale tirib.

      „Tänan,” ütlen ma Christianile hääletult huuli liigutades, kui oleme neist piisavalt eemale jõudnud.

      „Ma nägin, et Mia kõrval seisis Lily. Ta on üks hirmus tegelane.”

      „Sa meeldid talle,” pomisen ma kuivalt.

      Ta kehitab õlgu. „Noh, see tunne pole vastastikune. Tule, las ma tutvustan sind mõne inimesega.”

      Järgmine pooltund möödub tutvustamise keerises. Ma tutvun kahe Hollywoodi näitlejaga, kahe tegevdirektoriga ja mitme arstiga. Mitte kuidagi ei suuda ma nende kõigi nimesid meeles pidada.

      Christian hoiab mind enda läheduses ja ma olen talle selle eest tänulik. Ausalt öelda mind hirmutab kogu see rikkus, glamuur ja kogu ürituse suurejoonelisus. Ma pole iial varem sellises kohas olnud.

      Valgetes ülikondades teenindajad laveerivad šampanjapudelitega sujuvalt üha suurenevas külalistesummas, ning täidavad mu klaasi murettekitava regulaarsusega. Ma ei tohi liiga palju juua. Ma ei tohi liiga palju juua, kordan ma endale, ent pea hakkab pööritama, ja ma ei tea, kas see on šampanjast, salapärasest ja erutavast õhustikust, mida tekitavad maskid, või salajastest hõbekuulidest. Tuima tuikamist allpool vööd on võimatu mitte märgata.

      „Nii et te töötate Sõltumatus Kirjastuses?” küsib kiilanev härrasmees karumaskis – või kujutab see koera? „Ma olen kuulnud jutte selle ülevõtmisest.”

      Ma punastan. See on ülevõtmine mehe poolt, kellel on raha rohkem kui aru, ja ta on sõna otseses mõttes jälitaja.

      „Ma olen lihtsalt toimetaja, härra Eccles. Ma ei tea neist asjadest midagi.”

      Christian ei ütle musta ega valget ja naeratab Ecclesele süütult.

      „Daamid ja härrad!” katkestab meie vestluse tseremooniameister, kes kannab muljetavaldavat mustvalget arlekiinimaski. „Palun minge istuge oma kohtadele. Kohe serveeritakse õhtusöök.”

      Christian võtab mu käe ja me järgneme jutukõminas rahvahulgale suurde telki.

      Interjöör on vapustav. Kolm tohutut madalal rippuvat lühtrit heidavad vikerkaarevärvilisi helke elevandiluukarva telgiseintele. Siin on vähemalt kolmkümmend lauda ja need meenutavad mulle privaatset õhtusöögiruumi Heathmanis – kristallklaasid, karged valged linad laual ja toolidel, ning keskel, hõbedase kandelaabri ümber, oivaline seade heleroosadest pojengidest. Selle kõrval on peenesse siidi mässitud maiustustekorv.

      Christian uurib istumisplaani ja me läheme ruumi keskel oleva laua juurde. Mia ja Grace on juba istet võtnud ning vestlevad noormehega, keda ma ei tunne. Grace kannab helklevat piparmündirohelist õhtukleiti ja sellega sobivat Veneetsia maski. Ta on särav, ta ei närvitse mitte üks raas oma peoperenaise rollis; ja ta tervitab mind soojalt.

      „Ana, nii meeldiv on sind jälle näha! Ja sa oled nii kaunis!”

      „Ema,” tervitab Christian teda pisut kangelt ja suudleb mõlemale põsele.

      „Oi, Christian, nii ametlik!” noomib Grace teda lõbusalt.

      Grace’i vanemad, härra ja proua Trevelyan, istuvad meie juurde lauda. Nad tunduvad olevat rõõmsad ja nooruslikud, ehkki nende pronksikarva maskide tõttu ma nende ilmet päris hästi ei näe. Neil on hea meel Christianit näha.

      „Vanaema, vanaisa, palun saage tuttavaks Anastasia Steele’iga.”