minutit hiljem, kui omlett on valmis, ilmuvad nad välja. Christian vaatab mulle otsa, kuid ta mõtted tunduvad pingsalt millegi muuga seotud olevat.
„Ma räägin nendega kell kümme,” ütleb ta Taylorile.
„Me oleme valmis,” vastab Taylor ja lahkub suurest toast.
Ma võtan kaks soojendatud taldrikut ja panen need köögiletile.
„Lõuna?”
„Paluksin küll,” ütleb Christian ja istub baaritoolile. Nüüd on kogu ta tähelepanu minul.
„Probleemid?”
„Ei.”
Ma põrnitsen teda. Ta ei räägi mulle. Ma panen toidu taldrikutele ja istun ta kõrvale, leppides sellega, et ta hoiab mind teadmatuses.
„Maitsev,” pomiseb Christian pärast esimest suutäit tunnustavalt. „Kas sa veini soovid?”
„Ei, aitäh.” Ma pean sinu kõrval pea selge hoidma, Grey.
Toit maitseb tõesti hästi, ehkki ma pole näljane. Aga ma söön, teades et Christian hakkab mulle muidu etteheiteid tegema. Lõpuks katkestab Christian meie vaiksed mõtisklused ja paneb mängima selle klassikalise muusikapala, mida ma enne kuulasin.
„Mis see on?” küsin ma.
„Canteloube’i „Auvergne’i laulud”. See on „Bailero”.”
„See on ilus. Mis keeles see on?
„Vana-prantsuse – oksitaani keeles.”
Mulle tuleb meelde laitmatu prantsuse keel, mida ta rääkis oma vanemate õhtusöögil …
„Sa oskad prantsuse keelt, kas sa sellest ka aru saad?”
„Mõnest sõnast jah.” Christian naeratab, silmanähtavalt pingest vabanedes. „Mu emal oli mantra: pill, võõrkeel, võitluskunst. Elliot oskab hispaania keelt; Mia ja mina oskame prantsuse keelt. Elliot mängib kitarri, mina klaverit ja Mia tšellot.”
„Oo. Ja võitluskunstid?”
„Elliot teeb judot. Mia lõi kaheteistaastaselt jalaga vastu maad ja keeldus.” Ta muigab selle mälestuse peale.
„Ma soovin, et ka minu ema oleks pannud mind midagi taolist õppima.”
„Doktor Grace on lausa kohutav, kui küsimus on ta laste oskustes ja saavutustes.”
„Ta on sinu üle kindlasti uhke. Mina küll oleksin.”
Sünge vari liigub üle Christiani näo ja ta paistab end kohmetult tundvat. Ta jälgib mind valvsalt, nagu oleks võõral territooriumil.
„Kas sa oled otsustanud, mis sa õhtul selga paned? Või ma pean minema ja sulle midagi muud hankima?” Ta toon on äkitselt järsk.
Ohoo! Ta tundub olevat pahane. Miks? Mida ma valesti ütlesin?
„Ee … veel mitte. Kas sina valisid kõik need riided?”
„Ei, Anastasia, mina seda ei teinud. Ma andsin nimekirja ja su mõõdud isiklikule ostuassistendile Neiman Marcuses. Need peaksid sobima. Ja lihtsalt et sa teaksid, ma tellisin tänaõhtuks lisaturvamehed, ja ka järgnevateks päevadeks. Kuna Leila on ettearvamatu ja Seattle’i tänavatelt pole teda võimalik üles leida, on see minu arvates arukas ettevaatusabinõu. Ma ei taha, et sa ilma saatjata välja läheksid. Nõus?”
Ma pilgutan silmi. „Nõus.” Mis juhtus ma-pean-sind-kohe-saama Greyga?
„Tore. Ma saan nendega kokku. See ei kesta kaua.”
„Nad on siin?”
„Jah.”
Kus?
Christian võtab oma taldriku ja paneb kraanikaussi ning lahkub toast. Mida paganat see tähendas? Ta on nagu mitu erinevat inimest ühes kehas. Kas see pole skisofreenia sümptom? Ma pean seda guugeldama.
Ma teen taldriku tühjaks, pesen nõud kähku ära ja lähen tagasi oma magamistuppa, võttes kaasa ka ANASTASIA ROSE STEELE’i toimiku. Võtan garderoobist välja kolm pikka õhtukleiti. Milline neist?
SEAN END MUGAVALT VOODILE ja sätin oma Maci, iPadi ja BlackBerry käepärast. Tehnoloogia on mind vallutanud. Salvestan Christiani muusikavaliku iPadist ka Mac’i, avan siis Google’i ja surfan netis.
LAMAN RISTI ÜLE VOODI, lugedes üht veebilehte, kui tuleb Christian.
„Mida sa teed?” küsib ta leebelt.
Ma pabistan natuke, kuidas ta reageerib, kui näeb, mida ma uurin – isiksuse mitmesuse häire sümptomid.
Ta sirutab end minu kõrval välja ja ta lõbustatud pilk peatub veebilehel.
„Kas sa oled sellel lehel asja pärast?” küsib ta muretult.
Tõsine Christian on kadunud – mänguline Christian on tagasi. Kuidas, põrgu päralt, suudan ma sammu pidada?
„Uurimus. Raske isiksus.” Läkitan talle ilmetu pilgu. Ta huuled kerkivad tagasihoitud naeratuses. „Raske isiksus?”
„Mu isiklik lemmikprojekt.”
„Mina olen nüüd siis lemmikprojekt? Kõrvalharrastus. Võibolla teaduslik eksperiment. Mina arvasin, et ma olen kõik. Preili Steele, te haavasite mind.”
„Kuidas sa tead, et see oled sina?”
„Umbropsu pakkusin.” Ta muigab.
„Sa oled tõepoolest ainus segane ja muutliku loomuga kontrollifriik, keda ma lähedaselt tunnen.”
„Mina arvasin, et ma olen ainus inimene, keda sa lähedaselt tunned.” Ta kergitab kulmu.
Ma punastan. „Jah. Seda ka.”
„Kas sa oled juba mingitele järeldustele jõudnud?”
Ma pööran ringi ja vaatan talle otsa. Ta on külili mu kõrval, keha välja sirutatud, pea küünarnukile toetumas, ilme leebe ja lõbustatud.
„Ma arvan, et sa vajad korralikku teraapiat.”
Ta ajab end istukile ja seab mu juuksesalgu õrnalt kõrva taha.
„Ma arvan, et ma vajan sind. Võta!” Ta ulatab mulle huulepulga.
Ma kortsutan hämmeldunult kulmu. See on erepunane, üldse mitte minu värv.
„Sa tahad, et ma seda kasutaksin?” piiksun ma.
Ta hakkab naerma. „Ei, Anastasia, kui sa ei taha, siis mitte. Ma pole kindel, kas see on sinu värv,” lõpetab ta kuivalt.
Ta tõuseb voodis istukile, jalad ristis, ja tõmbab särgi üle pea. Oh taevas. „Mulle meeldib su kaardi-idee.”
Ma vahin teda tuimalt. Kaardi?
„Need kohad, kuhu ei tohi minna,” ütleb ta selgituseks.
„Oh. Ma tegin nalja.”
„Mina mitte.”
„Sa tahad, et ma sinu peale jooni tõmbaksin? Huulepulgaga?”
„See tuleb pestes ära. Kunagi.”
See tähendab, et võiksin teda puudutada. Väike imestav naeratus mängleb mu huultel.
„Aga midagi püsivamat, nagu näiteks Sharpie3?”
„Ma võin lasta tätoveeringu teha.” Ta silmad on naerused.
Christian Grey tätokaga? Rikkuda ta ilusat keha, kui see on juba niigi armidega rikutud? Mitte mingil juhul!
„Ei tätoveeringule!” Ma naeran, et peita oma kohkumust.
„Sellisel juhul huulepulk.” Ta muigab.
Ma panen Mac’i kinni ja tõstan eemale. See võib tore olla.
„Tule.” Ta sirutab mulle käe. „Istu mu peale.”
Ma lükkan plätud jalast ja ronin talle istuli otsa. Ta on