laulab kirglikult, pannes laulu kogu oma hinge. See läheb südamesse. Christian vaatab üles ja naeratab, viies mu mõtted muusikast eemale.
„Näed siis! Ma ütlesin sulle, et see meeldib talle,” räägib Franco innukalt.
„Sa näed väga kena välja, Ana,” ütleb Christian tunnustavalt.
„Minu töö on tehtud,” teatab Franco.
Christian tõuseb ja tuleb meie juurde. „Tänan sind, Franco.”
Franco pöördub minu poole, haarab mu ülevoolavasse karukallistusse ja suudleb mõlemale põsele. „Ära lase kellelgi teisel oma juukseid lõigata, bellissima Ana!”
Ma naeran, kuigi tema familiaarsus mõjub piinlikult. Christian saadab ta ukseni ja naaseb hetke pärast.
„Mul on hea meel, et sa need pikaks jätsid,” ütleb ta, astudes minu poole, silmad säramas. Ta võtab ühe juuksesalgu sõrmede vahele.
„Nii pehme,” pomiseb ta mulle otsa vaadates. „Kas sa oled minu peale ikka veel vihane?”
Ma noogutan ja ta naeratab.
„Mille pärast täpselt sa vihane oled?”
Ma pööritan silmi. „Kas sa tahad nimekirja?”
„Sul on nimekiri?”
„Pikk.”
„Kas me võime seda voodis arutada?”
„Ei.” Ma mossitan lapsikult.
„Siis lõuna ajal. Ma olen näljane, ja mitte söögi järele,” saadab ta minu suunas ihara naeratuse.
„Ma ei lase sul end oma sekspertiisiga pimestada.”
Ta naeratus kaob. „Mis teid konkreetselt häirib, preili Steele? Ütle välja.”
Hästi.
„Mis mind häirib? Noh, su jõhker sissetung mu privaatsusse, see, et sa viisid mu kohta, kus su endine kallim töötab ja kuhu sa vedasid ilmselt oma kõiki armukesi, et lasta neil karvu eemaldada, sa kohtlesid mind tänaval jõhkralt, nagu ma oleksin kuueaastane – ja kõige tipuks lasid sa oma Mrs Robinsonil end puudutada!” Mu hääl on tõusnud crescendo’ni.
Ta kergitab kulme, ta hea tuju on kadunud.
„On see alles nimekiri. Aga teeme selle asja veel kord selgeks – ta pole minu Mrs Robinson.”
„Ta tohib sind puudutada,” kordan ma.
Ta närib huuli. „Ta teab, kust.”
„Mida see tähendab?”
Ta tõmbab mõlema käega läbi juuste ja sulgeb korraks silmad, nagu otsides mingit jumalikku juhatust. Ta neelatab.
„Sinul ja minul pole reegleid. Mul pole kunagi olnud ilma reegliteta suhet, ja ma ei tea kunagi, kust sa mind puudutad. See ajab mind närvi. Sinu puudutused …” Ta peatub, otsides õigeid sõnu. „Need lihtsalt tähendavad rohkemat … nii palju rohkemat.”
Rohkemat? Ta vastus on täiesti ootamatu, see rabab mind, ja see lihtne, ent nii tähendusrikas sõna rohkem jääb jälle meie vahele rippuma.
Minu puudutused tähendavad … rohkemat. Ma ei saa talle enam vastu hakata, kui ta selliseid sõnu räägib. Grey silmad otsivad minu omi, jälgides mind kartlikult.
Kõhklevalt sirutan ma käe ja kartlikkus muutub ärevuseks. Christian astub tagasi ja ma lasen käe alla.
„Keelatud,” sosistab ta, näol valulik, paaniline ilme.
Ma ei saa sinna midagi parata, et olen pettunud.
„Mis tunne sul endal oleks, kui sa ei tohiks mind puudutada?”
„Kurb, midagi oleks puudu,” ütleb ta kohe. Oh, mu Viiskümmend Varjundit. Pead vangutades kingin ma talle väikese julgustava naeratuse, ja ta vabaneb pingest.
„Palun räägi mulle ükspäev täpselt ära, miks see keelatud on.”
„Ükspäev,” pomiseb ta, ja tundub, et sekundi murdosa jooksul on ta end kogunud.
Kuidas saab ta end nii kiiresti ümber lülitada? Ma ei tea kedagi teist, kelle tujud nii kiiresti muutuks.
„Niisiis, su nimekirja järgmised punktid. Sissetung su privaatsusse.” Ta kõverdab selle üle mõtiskledes suud. „Sest ma tean su pangakonto numbrit?”
„Jah, see on lihtsalt õudne.”
„Ma teen kõigi oma alistujate puhul taustauuringu. Ma võin sulle näidata.” Ta pöörab ringi ja kõnnib kontorisse.
Ma järgnen talle kuulekalt, hämmingus ja üllatunud. Ta võtab lukustatud kartoteegikapist välja manillapaberist kausta. Sellele on trükitud: ANASTASIA ROSE STEELE.
Püha kurat. Ma vaatan talle otsa.
Ta kehitab vabandavalt õlgu. „Sa võid selle endale võtta,” ütleb ta vaikselt.
„Einoh, tänan,” nähvan ma. Ma lehitsen seda. Tal on mu sünnitunnistuse koopia, taevas hoidku, mu keelud, avalikustamisele mittekuuluv leping, mu ID number, mu CV, töökohad.
„Nii et sa siis teadsid, et ma töötan Claytonite juures?”
„Jah.”
„See polnud kokkusattumus. Sa ei astunud lihtsalt läbi?”
„Ei.”
Ma ei tea, kas olla vihane või meelitatud.
„See on raskelt veider värk. Tead seda?”
„Minu meelest mitte. Kui teha seda mis mina, tuleb olla ettevaatlik.”
„Aga see on isiklik.”
„Ma ei kasuta seda infot kurjasti. Tegelikult on see igaühele kättesaadav, Anastasia. Et asju oma kontrolli all hoida, peab mul olema võimalikult palju informatsiooni. Ma olen alati niimoodi tegutsenud.” Ta vaatab mind ainiti, ilme vaoshoitud ja mittemidagiütlev.
„Kasutad küll seda infot kurjasti. Sa panid kakskümmend neli tuhat dollarit, mida ma ei tahtnud, mu pangaarvele.”
Ta surub suu kõvasti kokku. „Ma ütlesin sulle. Selle sai Taylor sinu auto eest. Uskumatu, aga nii see on.”
„Aga Audi …”
„Anastasia, kas sul on üldse aimu, kui palju ma teenin?”
Ma punastan. „Miks peaks olema? Minul pole tarvis teada, kui palju sul pangaarvel raha on, Christian.”
Ta silmad leebuvad. „Ma tean. See on üks neid asju, mida ma sinu juures armastan.”
Ma vaatan talle rabatult otsa. Minu juures armastab?
„Anastasia, ma teenin umbes sada tuhat dollarit tunnis.”
Mu suu kukub lahti. See on häbemata suur summa.
„Kakskümmend neli tuhat dollarit pole mitte midagi. Auto, „Tessi” raamatud, riided, need pole mitte midagi.” Ta hääl on leebe.
Ma vahin talle otsa. Ta tõesti ei saa üldse aru. Äärmiselt vapustav.
„Kuidas sina end minu asemel tunneksid … kui keegi sulle äkki raha loopima hakkaks?” küsin ma.
Ta vaatab mind ilmetult – ja selles see tema probleem ongi – empaatia puudumises. Vaikus meie vahel kasvab.
Lõpuks kehitab ta õlgu. „Ma ei tea,” ütleb ta siiralt hämmingus olles.
Mu süda jõnksatab. Seepärast see Viiskümmend Varjundit mulle selline pähkel ongi. Ta ei suuda end minu olukorda panna. Noh, nüüd ma siis tean.
„See ei ole meeldiv. See tähendab – sa oled väga lahke, aga see tekitab minus ebamugavust. Ma olen sulle seda mitu korda rääkinud.”
Ta ohkab. „Ma tahan anda sulle kogu maailma, Anastasia.”
„Mina tahan ainult sind, Christian. Mitte kõiki neid asju.”
„Need