ma talle asju, mida pole olemas, Inglismaast, mis paneb ta unistama, laiadest puudega ääristatud avenüüdest, tiikide ja purskkaevudega kaunistatud parkidest, alleedel vuravatest tõldadest, mis sõidutavad naisi nende ilusates kleitides. Ooperist, Kristallpaleest, Pariisi maailmanäitusest. Mõtlen kõik välja, kirjeldan talle balle, mida ma pole kunagi näinud, pidusid, millest ma olen lugenud „Kurtisaanide hiilguses ja viletsuses”.
Sūrya kuulab äärmise tähelepanuga, ta vaatab mulle oma selgete silmadega otsa ja jälgib iga mu lauset, nagu oleks see pärit „Tuhande ja ühe öö” muinasjuttudest. Jutustan muudkui edasi, mõtlen välja mehi ja naisi. See pole eriti keeruline. Kui mu isa suri, olin ma kolmeteistkümnene. Rueil-Malmaisoni pansionaadis pidin kõik teiste jaoks välja mõtlema, oma isa, ema, vaheajareisid, kodu. Mängisin sama mängu ka Jacques’iga. Iga kord, kui me Montparnasse’il onu Williami juures kokku saime, mõtlesime seiklusi välja. Meil on sõbrad, me käime pidudel, tantsime tütarlastega, kes on värsked nagu lilleõied, või on meil koguni armuafäär mõne salapärase abielunaisega. Jacques oli armunud Ménie Muriel Dowie’sse, kes reisis meheks riietatuna Karpaatides, relvastatud jalutuskeppmõõga ja revolvriga, peas nokkmüts nagu kokni poisikesel.
Sūryavatī kordab seda nime nagu võlusõna: Ménie Muriel Dowie. Ta on lummatud. Mul on natuke häbi, aga ma tean, et nii kui ma lõpetaksin, läheks ta minema.
Korraga on päike läinud teisele poole vulkaani ja rand on jäänud varju. Tänane pärastlõuna möödus väga kiiresti. Kuulen tõusumeremüha ja tuhmi võnkumist, mis näib kerkivat otsekui saare põhjalt. Mulle tundub, et ma olen elektrit täis, minu sees on uus jõud. Esimest korda üle pika aja ei tunne ma enam saarel lasuvat ähvardust, olen isegi rahutused unustanud. Mööda laguuni vett läheneb koos lindudega lootsik Gabrieli saarelt, vana Mari ahtris seismas.
Olen laguuni äärde üksi jäänud. Nagu suitsujutt kadus Sūryavatī põõsastikku. Jõudsin talle veel hüüda: „Kal!” – „Homme!”
18. kuupäev
Teised ravimtaimed:
Tylophora laevigata (piimalillede varjus), tuntud pigem oksejuure nime all.
Otsisin asjatult asthmatica ronitaimevormi, leidsin Euphorbia peploides’t (vahemereline), mida kohalikus keeles kutsutakse „fangame”.
Mitmed liigid Capsicum frutescens’it (kajenni pipar), juba ammu istutatud, ülejäänud Palissaadide kandis.
Õhtul idaneemelt leitud mõned Diospyros’e perekonna esindajad, aga puised ja peaaegu ilma lehtedeta, oksad kõverad, õielehed ilusad, purpursete, eebeni- või tammepuu värvi triipudega.
Nõlvakul ohtralt Boerhaavia diffusa’t, laiuvat ämblikrohtu.
Rebasheinalised. Looduslikud, endeemilised, mingil põhjusel mittehinnatud (pole näinud kasvatatavat).
Vaevalt mõned tunnid ja Palissaadide rahutused on juba unustatud. Sellele järgnenud hommikul jagati vägistamises osalenud noormeestele peatänaval kepihoope, seejärel panid naised nende haavadele helikoonia lehti ja salvi ning elu jätkus oma tavalist rada, rütmistatuna kutsetest palvele ja sirdaari viledest – niivõrd kui seda saab kutsuda tavaliseks eluks.
Vana Mari ja ühe kuli abiga desinfitseeris Jacques välihaigla ja karantiinimajad. Kaks arkottie’d viibis ka protseduuri juures, šeik Hussein oli nad kohale saatnud. Koikud ja määrdunud linad põletati rannal, seejärel pritsis Jacques põrandaid kaaliumpermanganaadi lahusega. Kui koikudele tuli otsa pandi, ei suutnud ma seda vaatama jääda. Tundsin kurgus iiveldust ja tõttasin neemele, oma varjulisse kaljuorva. Ootasin kuni keskpäevani asjatult Sūryavatīd. Meri oli sile, ta ei tulnud. Gabrieli saareke tundus tormise taeva alla suurem, ümberringi tiirlemas punasaba-troopikalinnud.
Eelmisel õhtul õlilampide hubisevas valguses (petrooleumikanister on peaaegu tühi ja räbu täis), sattusin karantiinihoones absurdse ja sünge rituaali tunnistajaks. Julius Véran juhatas vägesid nagu tavaliselt: pärast ülespuhutud ja targutavat sissejuhatust, mida ta kandis ette oma kähiseval häälel, aeg-ajalt r-e põristades, luges ta meile ette määruse teksti, mille me tema meelest peaksime heliotroobi abil edastama kuberner söör Charles Cameron Leesile. Püüan seda mälu järgi taastada, aga originaal oli veelgi suuresõnalisem: „Alates tänasest õhtust kuni selle ajani, mil ametivõimud antud olukorra lõpetavad, on kogu saarel kehtestatud komandanditund kõikidele elanikele, niihästi eurooplastest reisijatele kui Palissaadide hindudest väljarändajatele. Komandanditund kehtib päikeseloojangust koiduni, selle algust ja lõppu signaliseerib pikk vile, mida antakse mõlemast saare otsast. Kõik isikud, kes komandanditunnist kinni ei pea, loetakse üldsusele ohtlikuks ja vahistatakse otsekohe. Lõpuks, alates tänasest õhtust, välja arvatud erakorralised juhud, märgitakse piir saare ida- ja lääneosa vahele, selleks et tõkestada elanike liikumist ja epideemia levimise riski.”
Seejärel lasi Aferist Véran teksti ringi käima, see oli kirjutatud prantsuse ja inglise keeles, all tema, Bartoli ja Jacques’i allkiri ja selle all India kirjas koos selle ladina transkriptsiooniga kahe Palissaadide vastutava isiku, šeik Husseini ja arkottie Atchanah’ nimi. Metcalfe’ide abielupaar hoidis kõrvale – ilmselt polnud John asjaga kursiski.
Õhtu lõppes ühispalvega. Ideega tuli lagedale Aferist Véran ja kogu tseremoonia oli väga temalik. Keset õlilampidest suitsust ruumi seistes luges ta meieisapalvet, seejärel lausus ta oma pisut kähiseva häälega, mis barakis veidralt vastu kajas, mõned õõnsad laused meie saatuse kohta. Suzanne on end Jacques’i vastu surunud, tema silmad sädelevad pisaraist või palavikust. Minu süda taob valjult, tunnen sama, mis Suzanne, midagi, mis sarnaneb vihaga. Julius Véran oskab kõik vastikuks teha. Ta on end meie keskele sisse seadnud, temal, kes ta pole mitte keegi, on õnnestunud meid endasarnasteks muuta. Olen päris kindel, et ta mõtles selle piiri-asja välja selleks, et takistada Sūryavatīd rannas käimast. Sel ajal, kui ta oma määrust aeglase ja võltsi häälega ette luges, peatus ta pilk hetkeks minul ja mulle tundus, et nägin seal vilksatamas pahatahtlikku tulukest.
Terve päeva käisin ma edasi-tagasi karantiinilaagri ja kivise kaljuneeme vahet, ootasin Sūryavatī tulekut, kuigi ei uskunud sellesse. Avastasin, et batatran’i-puhmastesse ja põõsastesse on minu käikudest jäänud jälg, omamoodi teerada, mille ma edasi-tagasi kõndides olen sisse tallanud nagu metsloom oma jooksuraja. See avastus pani mind tunnetama aja möödumist selgemalt, kui seda oleks suutnud ükski kalender. Mulle näib, et tunnen iga kivi rannal, iga läbipääsu surnud korallide rahus, iga orasheinapuhmast, ja iga taime.
Pigeon House Rocki linnud, kes mind alguses pelgasid, ei põgene enam minu saabudes. Toon neile palukesi, natuke kuivatatud tursakala, selitatud võiga määritud küpsisetükke. Kajakad tiirlevad lameda kalju ümber, mis märgib korallrifi algust, seejärel sööstavad kriisates palukeste kallale. Tahaksin tegelikult kodustada punasabatroopikalinde. Nad voorivad vahetpidamata Gabrieli saare ja neeme vahet, möödudes minust üsna lähedalt. Tajun nende teravat, justkui kõikenägevat pilku, kuulen nende kärisevat hüüdu, seejärel libisevad nad laguuni teise serva, vedades järel oma punaseid tulekeeli, aeglased ja ükskõiksed nagu isandad kunagi.
Niisiis jagab kujuteldav piir saare kaheks. Püüan sellest kinni pidada, vähemalt päevasel ajal, kui ma John Metcalfe’i tema uurimisretkedel saadan. Laskume võserikuga kaetud nõlvakutipust alla kasuariinisaluni, mis on enda alla võtnud saare keskosa. Piir kulgeb piki nõlva ja jaotab neeme Teemantkaljuni pooleks. Majaka poole minnes märkasin, et Aferist Véran on sinna kastilaudadest ja välihaiglast toodud presentriidest ehitanud omamoodi ajutise varjualuse. Sealt, ütles ta, saab silmapiiri valvata, heliotroobi ja morseraamatu abil Mauritiusega sidet pidada. Aga ma tean, et samal ajal valvab ta oma piiri, hindude tulemisi ja minemisi istandustes ja külas, tean ka seda, et ta piilub naisi, kui need õhtuti vulkaanijalamile ojasse suplema lähevad. Võib-olla saare teises servas kõnnivad šeik Hussein ja tema arkottie’d piki piirijoont edasi-tagasi, pikad ahvipuust kepid käes.
Õhtupoole muutus kuumus lämmatavaks ja John Metcalfe pidi oma botaanikatunni lühema tegema. Karantiinilaagris lamasid kõik põrandal maas. Suzanne ja Jacques on end teineteise vastu surunud, näod tõusvast