koju ei läinud. Teinekord saatis ema mõne naise meid otsima, me kuulsime heledat häält, mis hõikas laulvalt meie nimesid: „Mayooc! Za-ak! Pastoo!” Meie püsisime varemete vahel peidus, hästi vaikselt, ja naine pidi tühjalt tagasi minema. „Äi leidnud neid! Äi tia, kus lännud!” Õhtul koju jõudes olin rampväsinud, suhkruroolehed olid mu jalad marraskile kriipinud, isa oli tulivihane, aga ema ütles: „Ah jäta, ta unustas lihtsalt kella vaadata.”
Kui Médine’is algas lõikus, oli see tõeline pidu, õigemini oli see nagu lahing. Nädalate kaupa tehti ettevalmistusi, kõik elasid suures ootuses. Läksin Mayociga Saint-Pierre’i künka tippu, Eau-Bonne’i, vaatasime põlde, mis olid nagu tuule käes lainetav meri. Või siis kõndisime suhkrurooistanduste servas, et tunda lõhna, oli väga palav, maapind kõrvetas jalataldu. Médine’is algas lõikus peaaegu igal aastal esimesena, kuna see asus lääne pool ja suhkruroog valmis seal kiiremini. Oli ka Wolmar ja põhjas La Mecque. Mõnikord tehti ots lahti Wolmaris või Camp-Créole’i lähedal Albionis. Lõigata tuli järgemööda, et töölisi jätkuks. Sirdaarid ajasid inimesed suhkruvabriku hoovi peale kokku ja vankrid asusid teele, härra Ferré kõige ees muulakaarikus. Töölised seisid oma pikkade nugadega kahel pool teed, ülemsirdaar ulatas härra Ferréle noa ja töölised läksid põldudele. Kui härra Ferré põllule jõudis, olid töölised juba ootevalmis, aga keegi ei liigutanud enne, kui tema lõikas esimese roovarre. Ta ulatas varre töölisele, kes viskas selle vankrisse, siis läksid kõik põllule ja kogu päeva polnud kuulda muud kui nugade vihinat ja tööliste hoiatavaid hõikeid, mis kõlasid nagu koera haukumine: aua! aua!
Mina lippasin koos teiste lastega ringi, jooksime tee peal vankrite sabas. Naistel olid seljas pikad räbaldunud kleidid, nad korjasid suhkruroovarsi ja loopisid neid vankritesse. Hammustasime Mayoci ja Pasteuriga suhkruroogu, jooksime mööda põldu ja karjusime: aua! aua! nagu lõikajad. Kord sattusime Pasteuriga vastamisi ühe suure musta mehega, kellel ei olnud nina, küllap ta oli leeprat põdenud. Kui ta meid nägi, tõstis ta oma noa kõrgele: „Mida kuradit! Tehke, et te kaote, veiksed valged rotiraisad!” Ma pole elu sees nii hullusti kartnud.”
Suzanne lamab Jacques’i kaisus, pea toetatud tema õlale. Ta hoiab mul veel käest kinni, aga taipan, et ta on magama jäänud. Näen tema malbet, veidi lapselikku nägu, tema heledad šatäänid juuksed on pea peale krunni keeratud, silmad ripsmete tiheda kardina varjus suletud. Tema kõrval lamab Jacques, samuti silmad kinni, pikad juuksed tuules hõljumas. Ta on vait jäänud. Ta mõtleb teiste asjade peale, nagu oleks ta rannal, kusagil ära, pulmareisil. Mulle näib, nagu oleks ma neid alati koos tundnud, nagu oleksid nad mu isa ja ema. Ka mina heidan pikali, vaatan pilvi aeglases tuules mööda libisemas. Kui ma toetan pea Suzanne’i õla vastu, tunnen, kuidas ta mul käega kergelt üle juuste silitab.
12. juuni
Osa hommikupoolikust möödus leide sorteerides. Formaliinihais on talumatu, olin sunnitud välihaigla ruumidesse taanduma.
Olen praeguseks kokku saanud maavitsaliste ja kõrreliste kollektsiooni. Karantiinilaagri läheduses leidsin söödavaid taimi (veel üks märk inimtegevusest): Acmella oleracea (harilik nööpkakar), söödav Solanum nigrum (must maavits). Teised söödavad liigid: Solanum indicum (India maavits ehk metsik baklažaan) ja tema kultiveeritud vorm Solanum melongena, ilmselt toodud sisse esimeste kolonisaatorite poolt: renettõuna suurune, kahvatu- või mustjaslilla.
Teised hinnatud maavitsalised: capsicum’ide liigid (metsik paprika ja kajenni pipar) ja vähemal määral auriculatum, tubaka aseaine (mitmeaastased lehed, kaetud hõbedaste karvakestega, võiks vabalt asendada ganjah’d (ehk india kanepit), mille valitsus on sisse toonud väljarändajatest tööliste tarvis). Korallrahu alguspunkti piirkonnas, kagunõlval, Lycium physalis ja angulata, söödavad maavitsalised. Marjad kobarates, mahlakad, meenutavad punast sõstart, kollakasoranži värvi, India ookeani areaalis tuntud hüüdnime all „pokepoke”.
Meri oli täna hommikul peaaegu rahulik, sellist värvi, mida ma polnud veel kunagi näinud, roheline, sinine, ja justkui oleks kiiranud valgust taevani välja. See oli nii ilus, et ma ei läinudki tagasi karantiinilaagrisse, et juua oma kruusitäit musta teed ja süüa riisikaapmeid. Jooksin piki randa Teemantkalju poole. Meri mõõnas, vesi oli täiesti rahulik, olin kindel, et kohtan Sūryavatīd, kes kõnnib korallrahul mööda õitsvat vetikarada, mida tema ainsana teab. Aga laguun oli tühi.
Ilm oli tuuleta, valitses kummaline vaikus pärast kõiki neid tormiseid öid, justkui oleksid kellad tundide kaupa löönud ja nüüd korraga vait jäänud.
Oli juba väga palav. Valge liiv laavakivide vahel sätendas jõuliselt, valjult. Neeme tipu pool lendasid merelinnud ümber Teemantkalju. Mõned olid istunud mõõnaga paljastunud mustale eendile. Teised tiirutasid minu ümber, kajakad, tiirud, suulad. Nad tegid kõva kisa, see mõjus peaaegu ähvardavalt. Märkasin ka punasaba-troopikalinde, keda oli arvukamalt kui tavaliselt, tiirutamas raskel lennul mere kohal.
Nagu igal hommikul, võtsin ühe kaljunuki varjus riided seljast, sukeldusin laguunivette ja ujusin avasilmi korallriffideni. Vesi oli kerge, vaevalt jahedam kui õhk. Mulle tundus, et minagi olen lind. Korallrahu lähedal on liivariba. Tõmbasin korraks hinge, sest seal ei pidanud kartma merisiilikuid ega skorpionkalu.
Just siin meenub mulle kõik, meenub, mida Jacques mulle toona Pariisis jutustas ja mis oleks justkui muutunud minu enda mälestusteks. Meri koidu ajal Annas, vesi veel ööst jahe, musta liivaga rand. Ujud vee all mõõdukate liigutustega, sirutades käed pikalt ette ja viies nad tagasi keha kõrvale, hingamata, kuulates rulluvate lainete sahinat… Iga päevaga pääsesin ma sellele hetkele lähemale. Meri Flic-en-Flacis, Wolmarist edasi, Tamarini must jõesuue. Tundub, nagu oleksin ma kõike seda kogenud, siis kui isa-ema veel Anna majas elasid. On üks ammune kujutluspilt, mida ma igal õhtul Rueil-Malmaisonis enne uinumist endale silme ette manasin. Kõnnin koos Jacques’iga piki kallast, rööbiti rannaga kulgeval kitsal teerajal, rohus, mis on nii kõrge, et ulatub suuni. Võib-olla on seal needsamad linnud, mustad kormoranid, kes riivavad lennul vett, justkui tahaksid meid minema ajada. Mulle tundub, et ma tunnen ära nende punase noka, kurja tulukese silmis. Meri lahesoppides, sädelev nagu laavajärv. Enne merd, ma mäletan, on soostunud ala, roostik. Jacques’i hoiatati: „Ära sealtkaudu mine, see on ohtlik, sa võid ära eksida. Seal on liikuvad liivad.” Kõik see on nii kaugel. Vaikuses, siin valgel liivaribal, kus meri mind nilpsab, meenub mulle see kõik. Enam ei saa ma ära eksida. Ema oli siis juba haige, igal õhtul vaevas teda palavik, iiveldus. Mina olin tema kõhus ja tema kõndis ranna poole, et nautida õhtujahedust, et kuulata mainade palveid. Veebruaris tuli merelt keeristorm, mis halastamatult laastas. Ühel ööl käis tuuleiil läbi terve maja, kustutas kõik petrooleumi- ja õlilambid. Isa pidi ööseks Port Louis’sse jääma. Koidikul saabus ta ratsa mööda teed, mille ääres olid juurtega välja kistud puud pikali maas. Sel päeval pärast orkaani sündisin mina.
Päike on mu nahka parkinud, sool immutanud mu juuksepahmakat, muutnud selle kõvaks ja raskeks nagu kiivri. „Sa peaksid ennast hoidma,” ütleb Suzanne. Ta lisab naerdes: „Sa oled tõmmu nagu mustlane, varsti ei usu enam keegi, et sa oled Archambau.” Minu soontes voolab Amalia Williami veri. Pariisis, Montparnasse’i korteris oli isa Amaliast alles hoidnud vaid ühe foto ajast, kui ta oli kaheksateistaastasena Prantsusmaale tulnud, ta on sale ja tõmmu, tal on ovaalne nägu, kõrge kaarega kulmud, mis ninajuurel kokku jooksevad, ja pikad süsimustad juuksed ühesainsas patsis raskelt õlal rippumas.
Ilma et ma oleksin tema tulekut kuulnud, on Sūryavatī kohal. Ta seisab keset laguuni, seljas pikk merekarva kleit, mis on jalgade vahelt sõlme seotud, nägu katmas punane sall. Ta uurib pingsalt korallrifi õõnsusi, otsides merisiilikuid ja ourite’e. Ta kõnnib rahulikult, nagu mind polekski. Ronisin kiiresti veest välja, panin end kaljunuki taga riidesse. Sūrya kõnnib aeglaselt üle liivariba kaldani, minu juurde jõudes ta peatub ja lükkab salli näo eest kõrvale. Päike valgustab tema siledat nägu, paneb kollased iirised sädelema. Ta näib mulle noorem kui eelmine kord, peaaegu laps, tema keha on sale ja nõtke, pikad käsivarred ümbritsetud vaskvõrudega. Tema tumedad juuksed on hoolikalt kammitud, pealael laitmatult sirge juukselahk.
Nüüd seisab ta minu ees, vastu päikest. Näen ainult