neid skorpionkaladeks. Need võivad su ära tappa.” Vaatasin teda üllatunult, sest ta rääkis minuga täiesti laitmatus prantsuse keeles. Tahtsin talle küsimusi esitada, teada saada tema nime, seda, miks ta siin on, kui kaua juba, aga ta tõusis püsti, võttis oma asjad ja kadus kiirustades võserikku. Ta ronis mööda neemenõlva üles ja lipsas kasuariinisallu, mis eraldas meid Palissaadide lahest.
Hoolimata jalahaavast katsusin talle järele minna. Justkui oleks see olnud mingi mäng, justkui peidaks ta end põõsa taga, et mind ehmatada. Või kujutasin ma seda endale ainult ette, et ta oli tulnud riffidele minuga kohtuma, mind otsima. Küllap olid need mu enda lapsikud mõtted. Tundsin, kuidas veri soontes tuikas, tuul ja valgus uimastasid mind. Lonkasin paljajalu läbi võseriku, põlved ja peopesad tulitamas.
Teisel pool kasuariinisalu sattusin korraga Palissaadide külasse. Leidsin end põhjapoolselt nõlvalt, sealt, kus on paariate eluasemed. Need olid roigastest onnid, mida toestasid lahtised laavakiviplokid ja mille palmilehtedest katused olid kehvas seisus. Mõned onnid olid ilmselt väga vanad, neid oli räsinud üks torm teise järel, mispeale oli neid jälle lapitud. Peaaegu kõigist katustest tõusis suitsukoonlaid, mida tuuleiilid ringi keerutasid. Onnide taga nõlvakujalamil oli näha halli mullaga põlde, kus kasvasid mõned juurviljad, herned, oad, mõned päikesest kõrbenud maisivarred. Onnide vahel hulkusid nälginud koerad, kes olid mind haistnud ja hakkasid urisema. Üks koer tegi suure kaare ja lähenes mulle selja tagant, hambad irevil.
Mulle meenus, mida Jacques oli mulle lapsena rääkinud. Tema sõnul oli nii õpetanud vana Topsie, Anna maja kokk: „Penide peletamisses põle tarvis püssi, tarvis kivvi.” See vanasõna „Nagu küla mulle, nii mina külale” näis mulle hetkel igati kohane. Korjasin maast terava laavakivi ja taganesin, käsi üles tõstetud, oma saareosa suunas. Sirdaaril pole vahte tarviski, et oma valduste piire valvata.
Samal õhtul läksin tagasi vulkaani tippu, et vaadata kulide küla. Majaka varemete varjus istudes kuulasin tuule vilistamist rahnude vahel. Hooti sadas vihma ja meri oli tormine, samasugust rohelist värvi kui meie saabumise õhtul. Enne veel, kui pimedaks läks, muutus taevas tumedaks, nagu oleks teisel pool silmapiiri tulekahi lahti. Keset tuule ägamist kuulsin sirdaari pikka vilet, mis teatas usklikele palvetundi. Majade ees varikatuste all põlesid lõkked. Tundsin keedetud riisi lõhna, köömnete ja vürtside mahedat lõhna. Ma polnud juba tükk aega midagi söönud, mul oli justkui auk keset kõhtu, see pani mind veidi värisema, otsekui ihast. Küünitasin, et näha tänava teise otsa, sinna, kust algasid vaeste onnid, sinna, kus elas Sūryavatī. Lootsin, et näen tema saledat kuju, et ta läheb koos teiste naiste ja lastega tsisternide juurde vett tooma. Aga ta ei tulnud. Võib-olla ta teadis, et ma teda varitsen.
Läksin tagasi karantiinilaagrisse, esimest korda tundsin, kuidas mul tõuseb palavik, valu, mis sai alguse jalahaavast, ronis mööda keha ülespoole ja ajas kananaha ihule, pani tõmblema iga lihase. Jacques päris murelikult: „Ega sa haigeks ei hakka jääma?” Ta uuris mu jalatalda ja pani sinna veidi metüleensinist. Suzanne andis mulle juua roosat permanganaadivett, sest tee oli otsas. Pimeduses särasid Sūryavatī silmad, kollased nagu kassil. Ma värisesin Suzanne’i salli sees. Uinusin, kui tuul vaibus ja tormimüha muutus kaugeks sosinaks.
10. juuni pärastlõuna
Palavik ja rahutu öö sundisid mind eile terveks päevaks pikali jääma. Taevas pilves. Järjekordne uurimisretk kirderannale. Casuarina’de servas madal taimestik. Sekka mõned akaatsiad, lubjakiviribal Pemphis acidula: tihedad põõsad, umbes kolm jalga kõrged, üksikud õied, lühikesed ja lihavad varred. Rannal tuule käes mõned mitte eriti suured mandliterminaaliad, viljad pähklisuurused, kõva koorega: Terminalia catappa. Kasvavad jäärakus rühmana, mistõttu julgen oletada, et need on sinna istutatud. Kõige kõrgem on ligikaudu kaksteist jalga pikk. Oletatav vanus kolm-nelikümmend aastat.
Võib seega olla pärit saare kõige varasema asustuse ajast (1856, esimene karantiinilaager Flat Islandil).
Jacques tuli Palissaadidelt tagasi lööduna ja rusutuna. Ta oli tahtnud saada ülevaadet väljarännanute tervislikust seisundist, kuna Aferist Véran väitis, et saare teises otsas levib rõugeepideemia. Jacques läks koos Bartoliga kraatrijalamini, seal sattus ta kokku arkottie’dega, kes ei lubanud neil edasi minna. Vana Mari vahendusel pidas Jacques tükk aega läbirääkimisi, aga tulutult. Põldudel töötanud inimesed hakkasid nende ümber kogunema ja korraga lõi Bartoli kartma. Ta veenis Jacques’i tagasi minema. Ta väidab, et mõned töölised olid hõiganud ähvardusi, teised visanud kive.
Tänase päeva lõpp on sünge. Majas valitseb rõhuv vaikus, selja taga on lämmatavad tunnid. Õlilamp heidab nägudele kummalist hubisevat valgust. Julius Véran seisab hüti tagaosas püsti, ta vaatab mureliku näoga enda ümber. Ta on alustanud hoogsat ja paljusõnalist kõnet, mida keegi ei kuula. Ta nõuab, et me reageeriks, võtaks „tarvitusele abinõud”. Tema luider nägu on kahvatu, läbi kriipsutatud mustadest vuntsikomadest, mida ta igal hommikul kääridega pügab. Flat Islandil viibides pole ta enam suutnud varjata oma hõrenevat pealage. Bel ami – sellise hüüdnime andis talle Suzanne. Aga tema valged rõivad, milles ta Ava pardal poosetas, on muutunud liivakarva halliks, pintsakutaskud on välja veninud.
Ta räägib meid ähvardavast haigusest. Karantiinist, mis võib vabalt pikeneda, kasvavast pingest kulide laagris. „Me peame paika panema reeglid. Meie olukord on kriitiline. Me saame loota ainult iseenda peale.”
Jacques kehitab õlgu. Ta ei võta Vérani tõsiselt. Läbikukkunud seikleja, kurva kuju rüütel. Jacques’ile meenutab ta pettureid, kes laostasid Antoine’i, kui too Prantsusmaale elama asus, neid, kes müüsid talle olematute ettevõtete aktsiaid või maatükke, mis neile ei kuulunud. Esimesest silmapilgust peale ei sallinud ta Vérani silmaotsaski. „Kuivanud ja ussitanud vili.” Nii saigi ta endale hüüdnime. Need on Mauritiusel kombeks.
Ava pardal oli Jacques teda vältinud. Iga kord, kui mees tahtis meie lauda istuda, tõusis tema püsti. Isegi Suzanne’i jahmatas selline käitumine, kuid Véran ei näinud midagi märkavat. „Ta on lihtsalt üks hädavares,” ütles Suzanne, mille peale Jacques vastas: „Vares? See on talle küll liiga suur au! Hädapätakas, ei muud!”
Aferist Véran jätkab oma ilukõnet. Ta pöördub Jacques’i poole, tahab talle muljet avaldada. Véran pelgab teda, sellepärast, et ta on arst, aga eelkõige tema nime pärast. Mauritiusel teavad kõik Archambau’de perekonda. Alexandre, Patriarh, see hirmus mees, kes seisab Moraaliordu eesotsas, kes rajas sünarhia partei, on lausa legend. Mind üllatab väga, et pärast kõike seda, mis ta meile teinud on, kasutab Jacques veel seda nime. Aferist Véran taipas otsekohe, millise eelise annab talle see vahepeatus Flat Islandil. Me oleme siin kaljunukil vangis ja Jacques ei saa ära minna. Véran saab rääkida, see on tema revanš.
„Me peame asja käsile võtma, kui tahame hinges püsida, kuniks laev meile järele tuleb. See võib võtta päevi, nädalaid.”
„Mida me teie meelest siis tegema peame? Kehtestama komandanditunni? Sõjaseisukorra?”
Jacques’i hääl on kalk. John Metcalfe on jahmunud. Ta pole kindel, kas ta saab õigesti aru. Véran jätkab. Sarkastilised märkused on teda ärritanud. Ta räägib Konstantinoopoli kokkuleppest, ta tahab, et me looksime korravalve, paneksime välja valvurid, et iga minek ja tulek oleks kontrolli all, et kõik haiged isoleeritaks Gabrieli saarele. „Kas te mäletate seda poissi, kes Mahé lähedal merre visati? Räägiti, et ta suri kopsupõletikku. Justkui oleks võimalik paari tunniga kopsupõletikku surra! Kas teate, mis seisus on meremees, kelle me salaja Sansibaris peale võtsime? Ka teine reisija on raskelt haige, minu arvates pole neid enam kauaks.”
Vaatamata kõrgele palavikule ajab Suzanne end istukile. Ta on nördinud.
„Jääge ometi vait! Kuidas te võite sellist juttu rääkida!”
„Ma räägin seda sellepärast, et see on tõsi, ja te teate seda sama hästi kui mina. Saare teises otsas on paljud väljarännanud samas seisus, nendel, kes tulid India laevadelt, olid kõik rõugete tunnused. Doktor (ta rõhutab sõna „doktor”), kas te olete neid näinud?”
Julius Véran teab väga hästi,