naisi, kes teevad oma igapäevaseid toimetusi, pühivad, koristavad. Vallaliste onni ees ajab habemeajaja parasjagu ühe poisi pead paljaks. Minunigi kandub väliköökidest tõusev suitsulõhn. See on väga mahe, õhkõrn leiva, karri ja peterselli lõhn, mis tuuleiilidele vaatamata kõikjal hõljub. Saridesse mähitud naised kükitavad lõkketulede ümber. Kuulen selgelt nende hääli, naeru. Kuulen ka loomade häälitsusi, kitsede määgimist, kuke läbilõikavat kiremist. Kõik see on ebatõeline, üllatav. Ma ei suuda ennast sellest lahti rebida.
Kui pimedaks läheb, säravad tuled kõikides majades lahe teise servani välja, ka paariate külas. Läbisegi kostab muusikat, laulmist, palveid, keegi laulab unelaulu. Viimased lõkketuled hõõguvad, sandlilõhn tõuseb otse taevasse. Mulle meenub, kuidas Jacques jutustas mulle kunagi pikkadest õhtutest Médine’is pärast tööpäeva suhkruroopõllul. Laulmisest tule ümber, tantsivatest tüdrukutest. Nagu oleks see kõik olnud minu sees ja lõpuks oleksin ma selle üles leidnud.
Käisime koos L-iga avastamas läänekallast (vana surnuaia ümbrust).
Rannalt korjasin mitu ilusat eksemplari kuulsat „Flat Islandi salvi”, Psiadia macrodon’i, millel on laiad ja pikad õisikud, igaühes 30–40 õit. Ohtralt on Psiadia balsamica’t, kõrgelt hinnatud ravimtaime põletuse, põletiku, furunkulite, mürgiste hammustuste jmt. raviks. Lehed äraspidimunajad, kolmehõlmalised, leheroots peaaegu puudub. Endeemiline liik Bourbonil ja Seišellidel. Siin mäeküljel leidub neid ohtralt (lugesin paari tunniga kokku rohkem kui kuuskümmend taime). Viiehõlmalist ei tundu leiduvat.
Palissaadide lahe ääres käib elu sirdaari vilistamise rütmis. Ka selle olin ma unustanud. Jacques jutustas mulle ükskord ammu Médine’ist, ta rääkis märguandest, mis koidikul kostab kaugelt, väga kaugelt nagu summutatuna. Igal hommikul kuulis ta läbi une teravat vilet, mis kutsus töölisi põllule, elu läks käima, koerad haukusid, lapsed hõikusid.
Esimene kutse kõlab enne koitu, kui alles hahetab. Tuul mühiseb Palissaadide ühismajade lehtkatustes. Esimesel hommikul käis vile meil luust ja lihast läbi, terav, jäine ja vaenulik heli, mis tärises ja tungis sisikonnani välja, ajas kananaha ihule. Oli alles pime, aga Suzanne tahtis üles tõusta ja Jacques hoidis teda tagasi. „Ära tee välja, see on sirdaari märguanne. Naised peavad nüüd tõusma.” Ta ei öelnud „nüüd”, vaid kasutas kreooli sõna astère. See tuli tal endalegi ootamatult üle huulte.
Ootasime pimeduses. Lambid ei põlenud. Pool tunnikest hiljem kostis teine vile, pikem, rõhutatud, see oli märguanne meestele. Me võisime tõusta, minna võsasse kohutava välikäimla taga. Oli hall ja sajune hommik, tõeline talvehommik.
Koidusignaal kostab teisest saare otsast karantiinilaagrisse ära. Ma ei ole sellega harjunud, Suzanne samuti mitte. Iga kord me võpatame, nagu oleks see mõeldud ka meile. Sünge vile kajab üle mäe ja istanduste, tuul kannab seda edasi, see seguneb tõusu- ja mõõnalainete mühaga. Kell on siis pool viis. Mu süda taob, mulle tundub, et ma olen Palissaadidel, et ma kuulen paljaste jalgade astumist teerajal, laste tihkumist, et ma tunnen lõkke lõhna, millel keedetakse mõru teed, soojendatud riisi mahedat lõhna. Siin, saare teises otsas, karantiinilaagris, on meie osaks üksnes külm, üksindus ja malagassikeelsed kaeblikud hüüded hämaruses. Teinekord sirdaari vile või muessini hüüd, mis näib pärinevat otsekui ühest teisest maailmast.
Igal hommikul, kui mehed tööle lähevad, olen mina oma postil vulkaani tipus. Põllutööliste kolonnid liiguvad mäenõlval asuvate istanduste poole. Teised lähevad vulkaanijalamile, et kühveldada džuutriidest kottidesse paljanduvat talki. Kolmandad lähevad arkottie’de15 järelvalve all tassima basaltplokke, et ehitada Palissaadide muuli, mille järgmine pööristorm jälle purustab. Sel ajal kui väljarändajad töötavad, valitseb saare kohal suur vaikus. Kadestan neid inimesi nende rahuliku otsustavuse ja kannatlikkuse pärast. Naised on põllutööks selga pannud räbaldunud riided. Maa kohale kummardudes korjavad nad ükshaaval musti kive, kuhjavad need vitstest korvidesse, mida käivad põlluserva tühjendamas. Päev-päevalt laienevad hallikad maalapid keset metsikut taimestikku nagu mingi kärntõbi.
Eile pärastlõunal tulid Jacques ja Suzanne vulkaani tippu mulle seltsi. Ka Julius Véran jäi hetkeks meiega, ta silmitses istandusi ja muuli, lausus põlglikult: „Sipelgad!” Suzanne päris imestunult: „Milleks kõik need tööd? Mida nad kõige selle kogutud talgiga küll peale hakkavad? Ja milleks muul?” Talle vastas Vérani hääl: „Neid tuleb rakkes hoida! Neid ei tohi lasta jõude olla!” Siis rääkis ta veel inkadest, kui ma õigesti mäletan, kes lasid koguda täisid. Suzanne ei kuulanud teda. Ta vaatas omamoodi hirmunud imetlusega väljarännanute laagrit, tibatillukesi siluette, kes askeldasid Palissaadide lahe ääres. Tõsi, kulide küla näis siit ülevalt puhas ja korrastatud nagu sipelgapesa. Sirdaari ja arkottie’de viled kõlasid vaheldumisi, tärisesid kord teravalt, võimukalt, kord madalalt, sulandudes meremühaga riffidel. Kuulsin, kuidas Jacques pomises, pea kõrvale keeratud, et Suzanne ei kuuleks: „Me oleme vangid.”
29. mai pärastlõuna
Halva ilma ja muude raskuste tõttu oleme pidanud edelarannaga tutvumist (surnuaia laht) edasi lükkama.
Kuna see on avatud tuultele ja tormi-iilidele, moodustavad mere ääres ainsa taimestiku ronitaimed, batatran16, orasheinad. Vulkaanile lähemal: sõnajalalised ja kõrrelised.
Moreae kolooniad: Ficus rubra (väikeseviljaline viigipuu) ja Cassytha filiformis, mida kutsutakse „lõputuks liaaniks” (tabav nimetus, vaatlesin ühte lähemalt, see oli peaaegu tosin jalga pikk, keerdudes haudade vahel). Andropogon schoenanthus on rohkem levinud rannal või siis korallpaljandikel. Samuti: Andropogon nardus, kuulus hindude nard, iseloomulik tugev ingveri lõhn.
Kaljulõhedes leidub küllaltki arvukalt Adiantum’i eksemplare (caudatum, hispidulum). Esimest leidub rohkem, seda võib ära tunda laiemate lehtede järgi, mis on kaetud torkivate udemetega. Kuna puid pole, ronivad nad maapinnalõhedes.
Varjulises kohas mäeveerul, lahe servas, ilusad pandanus’ed (kruvipuud), neist üks P. vandermeeschii, mille kõrgus oli Bourbonis 20 jalga, siin üksnes seitse. Pandanus utilis’t leidub looderannal üsna arvukalt, nagu maabudes täheldasin. Võimalik, et väljarändajad kasvatavad seda kottide ja sandaalide valmistamiseks.
8. juuni
Nüüd ei pööra ma sellele enam tõesti mingit tähelepanu. Nädal, kaks, võib-olla rohkemgi. Kuud veel möödas pole. Igal juhul piisavalt, et harjuda talumatuga. Käin endiselt vulkaani tipus, pigem õhtuti, et endasse ahmida kulide külast kerkivat mahedat häältekõma, hingata sisse suitsulõhna. Olen juba loobunud mõttest tuletornikamber üles ehitada. Milleks? Tõepoolest, mõttekam on parandada muuli. Need, kes seda teevad, teavad ilmselt, et ühel päeval heidab sanitaarteenistuse luup seal ankrusse.
Käin siin Palissaadide küla vaatamas, selleks et meenutada. Kõik see, millest Jacques mulle tookord Rueil-Malmaisoni talvel jutustas. Pimedus, mis laskub Anna majale Médine’is. Needsamad hääled, needsamad lõhnad. Viltune päiksevalgus suhkrurool, põllult naasvate tööliste hõiked, mis meenutavad haukumist: auaa!, naised, kõplad pea peal tasakaalus, häälerõkatused, laste naer. Suhkruvabriku kõrged korstnad udus nagu barbarite kindlused.
Videvikus kollase mere müha vastu musta randa, seal, kus katkeb korallrahu ahel. Ma ei teadnud, et see on minu sees olemas, nii tõeline, nii tugev. Nagu oleksin ma seda tõepoolest kogenud, valu, unenäomälestust, mis mõjub mulle ühteaegu hästi ja halvasti. Nii see on, sellest olen ma tehtud: rohekashallidest suhkrurooväljadest, kus kulid koogutavad, kivipüramiididest, mida naised on ükshaaval ehitanud, käed laavakivist karedad, silmad päikesest pimestatud. Suhkruroomahla lõhnast, kirbest ja magusast lõhnast, mis tungib kõikjale, immutab läbi naiste kehad, juuksed, seguneb higiga. Palissaadid on uus algus. Sellepärast me värisesimegi Jacques’iga esimesel hommikul, kui sirdaari vile pimedust lõhestas.
Hommikul, pärast seda, kui olen suurest potist mõlkis plekktopsi valatud musta tee ära joonud, ei jää