Topeltkurt peas.”
Topeltkurt – ehk Doktor Proktori Topeltkurdistavad Kõrvaklapid – oli asi, mille professor oli leiutanud selleks, et kaitsta kuulmist ühe oma teise leiutise kõrvulukustava paugu eest, nimelt Doktor Proktori Puuksunaudipulbri eest.
Lise voolis lumepalli ja lasi selle lendu. Pall kukkus katusele täpselt professori ette, kes võpatas ja hakkas mingit imelikku tantsu tantsima. Tema käed käisid kui tuuleveskid ja ta lükkas kogemata roosad kõrvaklapid ühe silma peale.
„Millega sa tegeled?” hüüdis Bulle.
„Ma… ma vehin kätega,” hõikas professor ja vehkis veel rohkem kätega. „Ja kõigutan oma ülakeha…” oigas ta, samal ajal kui ta pikk ja kõhn ülakeha siia-sinna kõikus. „Ja kaotan tasakaalu!” karjus ta ja oli järsku kadunud.
Lise ja Bulle vaatasid hirmunult üksteisele otsa. Seejärel jooksid nad teisele poole maja.
„Halloo?” hüüdis Lise.
„Halloo?” hüüdis Bulle.
„Halloo jah,” kõlas kuivalt ja õõnsalt lume seest august, kust kaks kätt välja paistsid. „Ja kui me oleme hallootamisega ühele poole saanud, siis kas oleks võimalik pisut abi saada?”
Lise ja Bulle haarasid kumbki ühest käest kinni ja juba teist korda sel imelikul päeval tõmmati lumest välja üks täiskasvanud mees. Või kui täiskasvanuks sai seda meest pidada. Doktor Proktor leiutas peamiselt selliseid asju, mis olid üpris lapsikud, kohutavalt naljakad ja täiskasvanute maailmas kahjuks mitte eriti kasulikud. Aga see ei olnud eriti oluline, sest tal oli aed pirnipuuga, kaks head sõpra ja lisaks kõigele oli ta kihlatud maailma kõige toredama ja – nii palju kui ta läbi tahmunud ujumisprillide suutis otsustada – Oslo kauneima naise Juliette Margariiniga.
„Miks sul kõrvaklapid peas on?” küsis Lise, kui nad doktori jalule aitasid.
„Mul kõrvad kohutavalt külmetasid, aga ma ei leidnud mütsi üles,” vastas professor. „Mis toimetate?”
Lise jutustas, mis koolihoovis juhtunud oli.
„Gregor Galvanius jah,” sõnas Proktor ja harjas sassis juustest lund välja. „Päris omamoodi tegelane.”
„Kas sa tunned härra Hõkki?” küsis Bulle. „Truls ja Trym õmblesid tõeliselt kohutavate ristpistetega ta püksid tooli külge. Kunst ja käsitöö on ühed kahtlased asjad, ma ütlen. Huvitav, kuidas nad said seda nii teha, et ta ei märganud midagi.”
Proktor ohkas. „Gregor oli vast magama jäänud, vaeseke.”
„Ükski õpetaja ei jää ju omaenda tunnis magama,” sõnas Lise.
„Jääb ikka, kui tegemist on olevusega, kes peaks tegelikult talveunes olema,” vastas Proktor.
„Mis need veel on?” küsis Bulle ja osutas Proktori jalgadele.
„Need,” vastas professor ja vaatas alla punase-oranžikirjudele saabastele, mida ehtisid sinised paelad, „on minu uus leiutis. Doktor Proktori Tasakaalukingad. Vaadake…” Ta tõstis ühe jala ja näitas neile saapatalda. „Need on vanad poksitossud, mille sisse ma panin aktiivsed magnetiribad. Nendega saab kõikjal tasakaalu hoida. Peab lihtsalt seda lülitit sättima.”
Jalanõule oli kinnitatud tavaline ahjulüliti. Lise luges tähiseid:
SIRGE JOON
KÕVER JOON
AIAPIIRE
SILLAKAAR
KATUSEHARI
„Lahe!” hüüdis Bulle. „Kas ma tohin proovida?”
„Veel mitte, armas Bulle. Seda peab natuke täiustama, enne kui see on… ee, täiuslik.”
„Aga miks siis sina nendega katusel kõndisid?” küsis Bulle pisut solvunult. Sest kui Bulle sai doktor Proktori leiutisi testida, meeldisid talle enim just need, mis ei olnud veel päris täiuslikud.
„Ma pean antenni kohendama,” vastas Proktor ja osutas katusele, kus üks suur teleriantenn joonistas kahvatu talvetaeva taustale sirgeid musti jooni. „Ma ei näe enam peaaegu ühtegi telekanalit.”
Lise oigas: „Aga armas professor! Kas sa ei teagi, et telesignaalid on nüüd digitaalseks muutunud? Mitte ükski vana antenn ei tööta enam.”
Doktor Proktor kergitas üht kulmu ja vaatas Liset. Seejärel katusel olevat antenni. Ja siis kella.
„Kuidas küll aeg läheb. Mis toimps?”
„Vabandust?” küsis Lise.
„Mis toi-me-ta-te?”
„Ma nägin midagi, mis kadus siis, kui lumi ära sulas,” vastas Bulle.
„Lumi kipub seda ikka tegema, kui ära sulab,” sõnas Proktor ja haigutas. „Mis muud?”
„Koolilipul on üks täht puudu,” ütles Lise.
„Tundub, nagu oleks maailma lõpp lähedal,” lausus Proktor kuivalt ja hakkas läbi lume välisukse poole sumpama.
„Kas sul on nõu anda, mida me peaksime tegema?” küsis Lise.
„Loomulikult,” vastas Proktor.
„Ja mis see oleks?”
„Sama, mida me alati teeme. Me valmistame karamellipudingit.”
„Tähendab,” alustas doktor Proktor, kui nad kolmekesi olid professori köögilaua taga nahka pistnud poolteist meetrit karamellipudingit.
Köögikapil seisid mudelhelikopter, mida professor kreemi vahustamiseks kasutas, leivaröster, mida ta kasutas labakinnaste ja sokkide kiirkuivatuseks, ja kalasupikastrul, mille põhja ta oli suure augu teinud, kuna ta kalasuppi ei sallinud.
„Sa ütlesid midagi,” sõnas Proktor.
„Jah,” vastas Bulle ja röhatas valjult. „Vabandust.”
„Võta heaks. Mida sa enne ütlesid?”
„Raske öelda. See oli pärast Gregor Galvaniuse kokkupõrget justkui lumekihiga kaetud. Ma nägin selle piirjooni. Aga siis sulas lumi ära ja tundus, nagu oleks see nähtamatuks muutunud.”
„Inimene või loom?”
„Ma ei tea. Selle jäljed ei kuulunud igatahes ühelegi loomale, keda olen varem näinud. Ega ka paljale inimjalale või kingadele või saabastele. Tundus, nagu sel oleks jalas olnud…” Bulle pigistas ühe silma kinni ja tal oli ilme, nagu pingutaks ta väga ajusid, et meenutada, mis sel jalas olid.
„Hm,” sõnas Proktor. „Ja sellel lipul oli üks täht puudu? Aga kui te tagasi läksite, siis olid kõik tähed olemas?”
Lise noogutas.
Doktor Proktor sügas lõuga.
„Sokid!” hüüdis Bulle.
Lise ja Proktor vaatasid talle otsa.
„Need olid sokijäljed,” ütles Bulle. „Teate küll, sellised, nagu sa oleksid vette kukkunud ja siis koju tulnud, kingad jalast võtnud ja märgade sokkidega üle põranda kõndinud.”
„Sokivaras,” sosistas Proktor endamisi. „Kõnevead. Kuukam…” Aga siis oleks ta justkui märganud, et Bulle ja Lise endiselt seal istuvad, ja jäi järsult vait.
„Sokivaras?” küsisid Lise ja Bulle kooris.
„Kõnevead!” ütles Proktor. „Ma mõtlen… et ma tegin vea.” Ta osutas aknast välja. „Isver! Vaadake, lund on hakanud sadama!”
Nad vaatasid välja. Ja seal langesid tõepoolest mõned lumehelbed.
Lise vaatas doktor Proktorile otsa: „Mis on sokivar…”
„Ma