eelkäijad selle maa Ukrainaks ehk „piirialaks”, sest teie stepid ühendasid omavahel Euroopat ja Aasiat. Kuid ukrainlastest on saanud teist laadi piiriasukad. Tänapäeval kompate te vabaduse piire ja piirjooni.” Vastupidiselt Ruhhi juhtide halvimatele ootustele rääkis Bush Ukrainast – selle rahvast, ajaloost ja geograafiast – kui millestki Venemaast eemal seisvast. Seda ei saanud võrreldagi Nixoni kõnega 1972. aastal, kui too mainis Ukraina ametiisikute poolt tema auks korraldatud õhtusöögil „Nõukogudemaad”, nimetas Kiievit „kõikide Vene linnade emaks” ja kasutas muretult määravat artiklit Ukraina nime ees.102
See, mida Bush järgmiseks ütles, oli Ukraina opositsioonile vähem meele järele. Kuigi presidendi kõnet oli hoolega lihvitud, et see ei riivaks ukrainlaste tundeid, said kinnitust Dratši ja ta mõttekaaslaste sünged ettehoiatused Bushi Kiievi-visiidi poliitilise tähenduse kohta. „Mõned inimesed on kutsunud Ühendriike üles valima, kas toetada president Gorbatšovi või hoopis iseseisvust pooldavaid juhte Nõukogude Liidus,” nentis president. „Minu arvates pole selline valik õige. Kui aus olla, siis on president Gorbatšov saatnud korda hämmastavaid asju ning tema glasnosti, perestroika, ja demokratiseerimispoliitika viitavad sellele, et tema eesmärkideks on vabadus, demokraatia ja liberaalne majandus.” Seejärel selgitas president, kuidas tema saab aru „vabadusest”, ning see mõjus Ruhhile masendavalt: „Vabadus pole seesama mis sõltumatus. Ameeriklased ei toeta neid, kes taotlevad iseseisvust selleks, et asendada iganenud türannia kohaliku despootiaga. Nad ei toeta inimesi, kes propageerivad enesetapjalikku rahvuslust, mis tugineb rahvustevahelisele vihkamisele.” Polnud enam mingit kahtlust: USA ei toeta Ukraina pürgimusi iseseisvuse suunas – iseseisvuslased said toetuda üksnes iseendale.103
Bushi kõne peegeldas Valge Maja hetkehoiakut. Nicholas Burns meenutas hiljem:
Minu arvates ei arvestanud 1991. aasta suvel Ameerika poolel mitte keegi tõsiselt võimalusega, et Nõukogude Liit võiks laguneda. … Gorbatšovi ja Bushi vahel valitses teatav usaldus, tegime enamiku probleemide puhul üsna edukat koostööd ja me tahtsime väga, et visiit Kiievisse demonstreeriks meie huvi vabariikide vastu. …
Meie soov oli soodustada Nõukogude süsteemi järkjärgulist nõrgenemist ja muutumist ning reforme, sest kartsime, et kui me hakkame otseselt toetama rahvuslikke liikumisi, võib see kaasa tuua vägivalla, mis võinuks mõnes vabariigis nõrgendada kontrolli tuumarelvade üle, ja nii tundus meile, et ühtlane allakäik on meie huvides.104
Too kõne Ukraina Ülemraadas kutsus esile väga erinevaid reaktsioone. Kommunistlikule enamusele meeldis Bushi ettevaatlik lähenemine; demokraatlikule opositsioonile oli see vastukarva ning samasugused tunded valdasid ka opositsiooni toetajaid Ameerika Ühendriikides. Bush üritas Ameerika ukrainlasi lepitada, kui ta oma kõnes Ukraina Ülemraadale ütles: „Kui te nägite mind mu limusiinist nagu hull lehvitamas, siis tegin ma seda, mõeldes, et vahest on mõned neist tänava ääres seisvatest inimestest pärit Philadelphiast, Pittsburghist või Detroitist, kus elab nii palju Ukraina juurtega ameeriklasi, kellest mitmedki on panustanud tähelepanekutesse, mis ma täna siin kuuldavale tõin.” Bush arvas, et tema kõne, mis pidi USA-s ukraina ajalehtedes ära trükitama, valmistab tema valijatele rõõmu. Tegu oli valearvestusega ja see on veel pehmelt öeldud.105
Ameerika ukrainlaskond oli Ukraina hiljutiste sündmuste mõjul koondunud ega toetanud ei Gorbatšovi ega ka mitte Ukraina kommunistlikku juhtkonda. Sealsed ukrainlased toetasid Ruhhi, ja kui Ruhh tundis pahameelt, siis tundsid seda ka Ukrainast pärit ameeriklased. Vaid vähesed teadsid, et Gorbatšov oli üritanud takistada Bushi Kiievisse minemast ning et Bush ja tema meeskond olid pidanud pingutama, et see visiit üldse toimuks. Pühapäeval, 4. augustil, kolm päeva pärast Bushi Kiievi-külastust marssis rühm ukrainlastest protestijaid Valge Maja juurde, kandes selliseid loosungeid nagu „Olen Ameerika ukrainlane. Ma ei toeta George Bushi” ja „Hr Bush: Ukraina iseseisvus tähendab vabadust kõigile vähemustele”. Pärast tund aega kestnud meeleavaldust edastasid protestijad oma nõudmised Valgele Majale. Nende kiri lõppes otsese ähvardusega hääletada järgmistel valimistel George Bushi vastu: „Härra president, oleme jõudnud kurvale järeldusele, et tolle visiidiga Kiievisse Ukrainas olete te härra Gorbatšovi soovidele kenasti vastu tulnud. Ent Ukraina saab iseseisvaks vaatamata Bushi-Gorbatšovi koalitsioonile, niisama kindlalt nagu päike tõuseb. Ning meie, teie kaasameeriklased, keda te väitsite olevat teiega teie esinemise ajal Kiievis, ei olnud teiega ei siis ega ole ka praegu. Selle saadud õppetunniga läheme vastu 1992. aasta valimistele.”106
Negatiivselt reageeris Bushi kõnele mitte ainult ukrainlaste kogukond Ameerikas. Kõige hävitavam kriitika tabas presidenti artiklis, mille autor oli William Safire, New York Timesi kolumnist ja kunagine Richard Nixoni kõnede kirjutaja, kes nimetas Bushi „jahmatavat „Kiievi kotleti” kõnet” administratsiooni üheks suuremaks möödalaskmiseks. Safire’i sõnul oli Bush „manitsenud ukrainlasi hoiduma enesemääramisest ning paigutanud oma rumalusest Washingtoni ühte leeri Moskva tsentralistidega, vastustades nii ajaloo kulgu”. Safire’i pilkeline väljend „„Kiievi kotleti” kõne” pälvis Ameerika avalikkuse tähelepanu kui kujund, mis iseloomustas Bushi välispoliitika otsustamatust. Scowcroft väidab president Bushiga ühiselt kirjutatud mälestusteraamatus, et presidendi vihje kohalikule despootiale polnud suunatud mitte Ukraina, vaid Moldova (Moldaavia) ja teiste Nõukogude vabariikide pihta. Jack Matlock, kes pingutas Bushi Kiievi-visiidi nimel arvatavasti kõige rohkem, pidas Safire’i kirjutist pahatahtlikuks, välistamata ka katset lunastada omaenda varasemaid patte. Matlock mainis, et just Safire oli olnud see, kes koostas president Nixoni 1972. aasta kõne, milles oli viidatud Kiievile kui „kõigi Vene linnade emale”.107
1. AUGUSTIL 1991. AASTAL ei andnud peaaegu mitte miski – kui välja arvata väljaspool Ukrainat peaaegu tundmatute kunagiste poliitvangide ja vaimuinimeste protestid – märku sellest, et Bushi ja tema nõunikke on ees ootamas pahandused. Pärast Ukraina esinduskogus enamuses olevate kommunistide mürisevat aplausi lahkus president koos oma kaaskonnaga Leonid Kravtšuki ja tema abide saatel parlamendihoonest. Nende limusiinid võtsid suuna Babin Jarile108, jäärakule keskaegse püha Kirilli kiriku lähedal, kus pandi toime holokausti üks jubedamaid massimõrvu. „Too pikk, aeglane, kakskümmend minutit kestev sõit kogu korteežiga Babin Jari oli Bushi visiidi kõige parem osa,” võis lugeda sündmust kajastavast pressiteatest. „Ukrainlased olid tänavate ääres, viie- ja kuuekordsetes ridades. Erinevalt moskvalastest nad NAERATASID. Nad lehvitasid Bushile ja kõigile korteežis viibinutele.”109
Kiievi lähedal asuva Babin Jari nõlvadel laskis natside Sonderkommando 4a 1941. aasta septembri lõpul kahe päeva jooksul maha ligemale kolmkümmend neli tuhat Kiievi juuti. Hukkamine viidi täide päise päeva ajal. Natside grammofonimuusika ei suutnud summutada ohvrite karjeid ja toimunu salvestus linnaelanike mällu võika mälestusena. Saksa okupatsioon oli alles alanud ning need olid Babin Jari esimesed ohvrid. Enne kui Punaarmee Kiievi 1943. aasta sügisel tagasi vallutas, hukati siinsetel nõlvadel rohkem kui seitsekümmend tuhat inimest – nendeks olid Nõukogude sõjavangid, ukraina rahvuslased, mustlased, pantvangistatud tavakodanikud ja vaimuhaiged. Enne taganemist üritasid natsid oma kuritegusid varjata, kaevasid laibad maa seest välja, põletasid need ja puistasid siis tuha laiali. Ent ellujäänute mälu ei suutnud nad kustutada.
Nõukogude pool korraldas hukkamiste kohta juurdluse ning need dokumenteeriti – Nürnbergi protsessil sõjakurjategijate üle teatati ligi sajast tuhandest ohvrist –, kuid algset uurimisraportit muudeti, varjamaks asjaolu, et esimesed ohvrid olid juudid ning et nende tapmine oli osa süsteemist, mida hiljem hakati nimetama holokaustiks. Nõukogude esindajad pidasid kõiki hukatuid ilma eristuseta Nõukogude kodanikeks. 1966. aastal ilmus andeka Kiievi kirjaniku Anatoli Kuznetsovi sulest dokumentaalromaan pealkirjaga „Babii Jar”, mille tekstist veerandi olid tsensorid maha tõmmanud. Täielikult ilmus see alles 1970. aastal, pärast seda kui Kuznetsov oli Läände emigreerunud. 1976. aastal püstitati