memoriaali ees valmistus George Bush esinema kõnega hukkunute mälestuseks. „Vaadake hoolega seda suurt pronksist ja graniidist monumenti, mis on Bushi kõnele taustaks,” seisis ajakirjanikele jagatud eelpressiteates. „Naisekuju selle tipus suudleb kummargil olles oma last. Alles monumendi tagant avanev vaade paljastab selle stseeni õuduse ja traagilisuse – naise käed on selja taha seotud.”
Memoriaali juures peetud kõnes tervitas Bush Ukrainas maad võtnud uut suhtumist mälusse, mis lõpuks andis võimaluse avaldada holokausti ohvritele sellist austust, nagu nad väärivad. „Paljude aastate jooksul Babin Jari tragöödia toimumist küll tunnistati, kuid mitte enamat,” ütles president. „Varsti paigutate te sellele kohale mälestustahvli, mis tunnistab genotsiidi juutide suhtes, mustlaste tapmist, kommunistide, kristlaste – kõigi, kes julgesid astuda vastu natslikule hullumeelsusele – jõhkrat mõrvamist.” Nagu oma kõnes Ukraina Ülemraada ees, leidis Bush ka siin võimaluse tunnistada Mihhail Gorbatšovi panust Nõukogude ajaloo ümberhindamisse ja toetada oma kaitseseisundis partnerit Kremlis. Bush seostas teda koguni sellise Ameerika ajaloo suurkujuga nagu Abraham Lincoln: „Abraham Lincoln ütles kord: „Ajaloo eest ei ole pääsu.” Mihhail Gorbatšov on toetanud ajaloolist tõde.”
„Ma läksin lausa krampi, kui sõitsime Babin Jari memoriaali, kus natsidest okupandid olid tapnud tuhandeid ukrainlasi, juute ja teisi,” meenutas Bush hiljem. „Kusagil kõne keskel mu keel vääratas, kui ma kirjeldasin õudusi, mis toimusid tol päeval viiskümmend aastat tagasi.” Presidendi kõne sisaldas tõepoolest jubedaid üksikasju sellest massimõrvast, sealhulgas grammofonide kasutamist natsidest hukkajate poolt. Barbara Bush kuulas seda kõnet, istudes kõrvu lihtsas rõivas naistega, kes näisid olevat pärit maalt; nende seas oli nii massimõrvas ellujäänuid kui ka nende elupäästjad. Leonid Kravtšuk püüdis samuti oma tundeid vaos hoida. Kaheksa-aastase poisina sakslaste okupeeritud Lääne-Ukrainas oli ta ise näinud, kuidas natsid massihukkamise käigus juute kuulipildujatest maha lasksid. Esinedes mõni kuu pärast Bushi visiiti Babin Jari massimõrva viiekümnendale aastapäevale pühendatud tseremoonial, pidas ta osa oma kõnest jidišis ning ühes hilisemas intervjuus märkis Kravtšuk, et mitte kõik tema kaasmaalased polnud nois oludes käitunud nii, nagu nad oleksid pidanud. Ta viitas ukrainlaste osavõtule holokaustist.111
Bushi kõne võeti tseremoonial viibinute poolt hästi vastu. Ivan Dratšil ja teistel Ruhhi juhtidel, kes olid ühed esimestest Ukrainas, kes tunnistasid Babin Jari tähelepanuväärset kohta holokaustis, oli hea meel, et president seda paika külastas. Ukrainlaste ja juutide Nõukogude impeeriumi vastane liit, millele panid Gulagis aluse mõlema rahva poliitilised teisitimõtlejad, hakkas muutuma poliitiliseks reaalsuseks tänu Ruhhile, kelle poliitikale avaldasid tugevat mõju kunagised dissidendid. Ruhh oli nende esirinnas, kes võitlesid Ukrainas ikka veel levinud juudivastasusega, ning Ruhhi poliitiline platvorm rajanes soovil ühendada ukrainlaste ja juutide jõud keskuse diktatuuri vastu.112
Ainsad inimesed, kes end sellel tseremoonial ülearustena tundsid, olid Bushi tema Kiievi-visiidil saatvad Gorbatšovi esindajad: asepresident Gennadi Janajev ja Nõukogude saadik Washingtonis Viktor Komplektov. Kuna kõik selle visiidi kõned peeti kas inglise või ukraina keeles ning nendes keeltes käis ka asjaajamine, tundsid Venemaalt tulnud end peaaegu ülearustena. Bushi kõne ajal Ülemraadas tähendas Komplektov, et „on hea, et ta inglise keelt mõistab, muidu olnuks raske aru saada, mis toimub”. Kui uskuda presidendi visiiditeatmikus sisalduvat lühikest Gennadi Janajevi elulugu, siis ka tema oskas „mingil määral inglise keelt”. Kui asi oligi nii, siis Kiievis see küll välja ei paistnud. Ukraina ametiisikud oskasid suurepäraselt vene keelt, kuid üleminekul ukraina keelele oli nüüdsest ametlikult suveräänses vabariigis sümboolne tähendus.
Ameeriklased olid sellega nõus ja tõid Kiievisse kaasa isegi ukraina keele tõlgi. Samuti rahuldasid nad Ukraina palve ning korraldasid president Bushi ja Leonid Kravtšuki eraviisilise kohtumise, millel Janajev ei osalenud. Kui uskuda Ed Hewettit USA Rahvuslikust Julgeolekunõukogust, siis suhtusid Ukraina ametiisikud Nõukogude asepresidenti, kes ukraina keelt ei mõistnud ning suuremast osast inglise keeles räägitust aru ei saanud, nagu „üleliidulise leepraühingu esimehesse”, mitte aga nagu Nõukogude keskvõimu esindajasse. Kravtšuki korraldatud banketi ajal oli Janajev silmanähtavalt tüdinud ja pahane. Ent ajad olid muutunud: nüüd oli keskuse kord end vabariikide silmis kasulikuna näidata ning Janajev tundis uusi mängureegleid.113
UMBES KELL 7 ÕHTUL KOHALIKU AJA JÄRGI tõusis Air Force One Borispoli lennuväljalt õhku ja võttis suuna Washingtonile. Visiit oli lõpuks ometi läbi. Pikal teel tuumarelvitustamisele oli jõutud tähtsa verstapostini, Nõukogude vabariikide rahvusliku enesemääramise suhtes oli sõnastatud uus poliitika, oli toetatud demokraatiat ning ulatatud abikäsi sõbrale Kremlis, et too suudaks säilitada kontrolli laguneva kunagise suurriigi üle. Janajevi lennukis, mis lendas Moskva poole, ütlesid Nõukogude asepresident ja Matlock „toosti Ameerika presidendi pealtnäha väga eduka visiidi terviseks”. George Bush ootas juba ärateenitud puhkust oma maakodus Maine’i osariigis Kennebunkportis. Juulikuu oli olnud väga töine. August tõotas tulla mõnusam ja rahulikum. Sel lootusel polnud määratud täituda.114
II
AUGUSTITANKID
4. PEATÜKK
Krimmi vang
„Mihhail, ma loodan, et teiega on kõik korras,” olid esimesed sõnad virtuaalsõnumist, mis George Bush oma diktofoni salvestas. Presidendiks oldud aastate jooksul pidas Bush audiopäevikut, kuhu ta sageli jäädvustas mõtteid ja tundeid, mida ei soovinud teistega jagada. 1991. aasta 19. augusti õhtul jäädvustus kassetile veel midagi; mõtteis oli president Ameerikast väga kaugel: ta muretses Mihhail Gorbatšovi pärast. „Ma loodan, et teid pole halvasti koheldud,” jätkas president. „Te olete juhtinud oma riiki hämmastavalt konstruktiivsel moel. Teid on rünnatud paremalt ja vasakult, kuid teile tuleks hoopis tänu avaldada. Praegu ei tea me, mis teiega ometi juhtus, kus te olete, millistes tingimustes, kuid teid toetades oli meil õigus ja ma tunnen teie toetamise pärast uhkust, ning televiisoris esineb ikka rohkesti neid, kes räägivad, mis on valesti, kuid teie tegite seda, mis teie riiki tugevdas, mis oli õige ja hea.”115
President väljendas oma mõtteid päeva kohta, mida ta oma audiopäevikus nimetas ajalooliseks. Kauges Moskvas olid Gorbatšovi endised liitlased kuulutanud tol päeval välja eriolukorra, Gorbatšov ise oli halvenenud tervist ettekäändeks tuues võimult kõrvaldatud ning Moskva tänavatele olid ilmunud tankid. Kui Bush paari nädala eest Moskvast naasis, ei osanud ta sündmuste sellist arengut ette näha. Eelmise öö oli ta veetnud Bushide perekonnale kuuluvas Walker’s Pointi valduses Maine’i osariigis Kennebunkportis, ning tema päevaplaanis oli ainult üks punkt: enne seda, kui rannikule jõuab orkaan Bob, kavatses ta pidada kaheksateistkümne auguga golfimatši Kennebunkportis Nonantumi hotellis peatuva Brent Scowcrofti ja Boston Red Soxi kuulsa söötja Roger Clemensiga. Mõni minut pärast seda, kui Bush oli magama heitnud, äratas teda telefonikõne Scowcroftilt. Rahvusliku julgeoleku nõunik ei rääkinud mitte golfimängust ega ilmast, mis ähvardas selle ära rikkuda. Nagu eelmiselgi suvel, kui Saddam Hussein Kuveiti tungis, oli Scowcrofti edastatud uudis ka nüüd seotud rahvusvahelise poliitikaga, mis tõotas tõmmata kriipsu peale mitte ainult golfimatšile, vaid tervele Bushi puhkusele: Moskvas oli toimunud riigipööre.
Vaid pool tundi tagasi oli Scowcroft rahulikult oma voodis lebanud ja kaabeltelevisiooni jälginud. Telekas oli häälestatud CNN-i ööpäevaringsele uudistekanalile ning äkki kuulis Scowcroft diktorit ütlemas, et Gorbatšov on tervislikel põhjustel ametist tagasi astunud. Siin oli midagi valesti: kõigest mõni nädal tagasi oli Scowcroft Gorbatšovi oma silmaga näinud ja paistis, et too on täiesti terve; Scowcroft kuulas nüüd juba tähelepanelikumalt. Järgmine uudis Moskvast ei jätnud mingit kahtlust: Nõukogude infoagentuur TASS teatas, et Gorbatšov on haige ning et on moodustatud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee. Tollesse komiteesse – kõva käe pooldajatest koosnevasse seltskonda eesotsas asepresident Gennadi Janajeviga – kuulusid