üle arutlenud, ühega neist ettepanekutest nõusse jääma. Ent Gorbatšov vastas mõlemale järsu „ei”-ga. „Ma ütlesin neile, et kui olukord riigis neile tõepoolest muret teeb,” kirjutas ta oma mälestustes, „peaksime kokku kutsuma NSV Liidu Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongressi. Arutlegem ja otsustagem. Kuid tegutsegem üksnes konstitutsiooni ja seaduslikkuse raamides. Kõik muu on mulle vastuvõtmatu.” Gorbatšov oli oma sõiduvees – ta pidas läbirääkimisi, manööverdas, püüdis oma vastaseid veenda. Ta küsis, mis neil plaanis on, ja nimetas nende ettevõtmist enesetapjalikuks. „Mõelge selle üle ja rääkige sellest ka seltsimeestele,” ütles ta oma külalistele, kui neil enne lahkumist kätt surus. Kindral Varennikovile, kes delegatsiooni liikmetest eriti tungivalt eriolukorra väljakuulutamist nõudis, ütles Gorbatšov: „Nüüd, pärast neid selgitusi, me ilmselt enam koos ei tööta.”
Pärast külaliste lahkumist andis Gorbatšov toimunud vestluse kokkuvõtte edasi oma perekonnale ja abile Anatoli Tšernjajevile, liberaalsete vaadetega kogenud aparatšikule, kes oli seisnud paljude Gorbatšovi välispoliitiliste algatuste väljakujundamise taga. „Ta oli rahulik, tasakaalukas ja naeratav,” kirjutas Tšernjajev mõni päev hiljem oma päevikusse. Gorbatšov ei suutnud leppida tõsiasjaga, et teda olid reetnud tema enda kaastöölised. Ta ei uskunud, et Krjutškov võiks kuuluda putšistide hulka, ning eriti vapustas teda uudis, et tollega oli ühinenud ka marssal Jazov. „Aga võib-olla arvati ta sisse, ilma et temalt oleks küsitudki?” arutles ta, pidades silmas oma ustavat kaitseministrit. Tšernjajev tundis Gorbatšovile kaasa, kuid ei suutnud jätta märkimata, et kõik putšistid olid Gorbatšovi „oma” inimesed.129
PUTŠISTID LAHKUSID GORBATŠOVI Forose villast segaduses ja rõhutuina. Autojuht, kes nad kohale ja pärast lennujaama sõidutas, tunnistas hiljem, et teel Forosesse olid nad elevil ja rääkisid ilmast. Tagasiteel aga olid vihased ja peamiselt vaikisid. Boldin kahetses pärast, et tal polnud jäänud aega meres ujumiseks, mis oli küllap algselt kavas olnud: kõigepealt sõbralik vestlus presidendiga, kes kirjutab ühele ette valmistatud dokumentidest alla, ning siis jõuab veel kiiresti vees käia. Nüüd oli olukord muutunud. Tagasilennul Moskvasse tegid Foroses käinud rohkem kui paar napsu, et oma närve rahustada. Enne maandumist kaks ja pool tundi hiljem jõid nad ära pudeli viskit, mida serveeriti koos seapekitükkide, jää ja juurviljadega.
Moskvas suundusid nad otseteed Kremlisse. Peaminister Valentin Pavlovi avaras kabinetis, mis kunagi kuulus ei kellelegi muule kui Jossif Stalinile, võtsid neid vastu putšistide juhid: KGB ülem Krjutškov, peaminister Pavlov, siseminister Boriss Pugo ja asepresident Janajev. Kohal oli ka kaitseminister Dmitri Jazov, kellest Gorbatšov oli paari nädala eest president Bushile rääkinud kui oma ustavast liitlasest. Putšistid juba teadsid, et Gorbatšov oli keeldunud võimu Janajevile üle andmast: KGB ihukaitseosakonna ülem kindral Plehhanov oli helistanud Krjutškovile otse lennukist ja rääkinud talle, mis Krimmis juhtus. Seejärel oodati delegatsiooni tagasipöördumist, et vahetuid muljeid kuulda ja otsustada, mida edasi teha.130
Prillidega, hallipäist ja pooleldi kiilast kuuekümne seitsme aastast Krjutškovi oli raske putšistiks pidada. Teda iseloomustasid kõrge kutse-eetika, bürokraatlik vilumus ning ettevaatus. Too 1950. aastail Nõukogude Liidu välisteenistusse astunud advokaat leidis endale soosija Juri Andropovi näol, olles teeninud tema alluvuses 1956. aastal Ungari ülestõusu mahasurumise ajal NSV Liidu Budapesti saatkonnas. 1960. aastail siirdus Krjutškov oma ülemuse kannul KGB-sse, kus ta juhtis neljateistkümne aasta vältel (1974–1988) Nõukogude välisluurega tegelevat agentuuri. Krjutškovil oli riigi juhtkonnas mõjukaid toetajaid, teiste hulgas Gorbatšovi lähedane kaastöötaja Aleksandr Jakovlev. Reformimeelsete soov oli, et KGB-d ei juhiks mitte ideoloogiline valvekoer, nagu varem, vaid keegi, kel oleks rahvusvaheline kogemus ning kes mõistaks, mil määral on Nõukogude Liit Läänest maha jäänud, ning kes seetõttu toetaks reforme.
Krjutškov sobis sellesse rolli, või vähemalt nii tundus. Tegelikult piirduski tema välismaa karjäär nende 1950. aastail Budapestis töötatud aastatega. Läänega seonduvalt pidas Krjutškov tõeliselt lugu ainult viskist – joogist, millele tavalisel Nõukogude kodanikul ligipääs puudus. LKA toonane asedirektor Robert Gates avastas Krjutškovi viskilembuse 1987. aasta detsembris, kui too saabus Washingtoni ette valmistama Gorbatšovi USA-visiiti. Gates, Colin Powell (tookord president Reagani rahvusliku julgeoleku nõunik) ja Krjutškov lõunastasid ühes Washingtoni restoranis. Kui saabus aeg jooke tellida, palus Krjutškov tuua endale Šoti viskit. Inglise keele tõlk nimetas kelnerile Johnny Walker Redi, kuid Krjutškov parandas teda ja ütles, et soovib Chivas Regali. „Oli selge, et tol mehel pole talupoja maitse,” kirjutas Gates hiljem. Tema meelest meenutas Krjutškov välimuselt pigem professorit kui luureülemat.131
Pole erilist kahtlust, et Krjutškov toetas algul sarnaselt paljude teiste putšistidega Gorbatšovi perestroikat, mõistes selle all reforme, mille eesmärk on muuta Nõukogude süsteem konkurentsivõimelisemaks, samas õõnestamata selle aluseid. Kuid taibanud, et perestroika on ohtlik mitte ainult parteile, mille suhtes pragmaatilisemad neist ei tundnud mingit ideoloogilist kiindumust, vaid ohustas kogu riigi poliitilist struktuuri ja nende endi kohta selles, nende suhtumine muutus. Robert Gates täheldas Krjutškovi hoiaku muutust, kohtudes temaga 1990. aasta veebruaris Moskvas. Pärast kohtumist lausus Gates sel ajal samuti Moskvas viibinud James Bakerile, et Krjutškov „ei toeta enam perestroikat ja Gorbatšov peaks ettevaatlik olema”. Krjutškov oli öelnud teda väisanud ameeriklasele, et „rahval käib muutustest pea ringi”, perestroika on läbi kukkunud, majandus alla käinud ja suhted rahvusrühmade vahel muutuvad üha halvemaks. „Paistis, et Krjutškov on Gorbatšovi maha kandnud,” meenutas Gates hiljem.132
Põhjus, miks putšistid asusid tegutsema just nüüd, oli oht nende endi kohtadele võimupüramiidi tipus. Gorbatšov pakkus hiljem välja, et riigipöörde oli vallandanud üks tema kõige salajasemaid vestlusi Boriss Jeltsiniga, mida oldi pealt kuulatud. Too vestlus leidis aset 1991. aasta 29. juuli viimastel tundidel, üks päev enne president Bushi Moskva-visiiti. Kohtumispaigaks oli toosama Novo-Ogarjovo villa, kus Gorbatšov ja Bush kaks päeva hiljem läbirääkimisi pidasid, ja kohal viibis veel ühe vabariigi, Kasahstani juht Nursultan Nazarbajev. Kõik kolm jäid villasse kuni hilisööni, arutledes personalimuutuste üle, mis pidid aset leidma pärast uue liidulepingu allakirjutamist 20. augustil. Nazarbajev pidi uues üleliidulises valitsuses välja vahetama peaminister Valentin Pavlovi. Jeltsin nõudis tungivalt Krjutškovi ja Jazovi ametist vabastamist. Nazarbajev omakorda tahtis vabaneda Janajevist. Gorbatšov tundis end oma abide tulevikust rääkides ebamugavalt, kuid andis seejärel nõusoleku Krjutškovi ja Pugo tagandamiseks, samas kui Jazov pidi ametisse jääma.133
See vestlus salvestati Krjutškovi korraldusel ning nüüd teadis KGB juht, et kui ta kohe midagi ette ei võta, on tema päevad võimu juures loetud. Pööret oli võimalik korraldada ainult ajal, mil presidenti pole Moskvas, vastasel juhul oleks ta ettevalmistustest teada saanud. 1964. aastal oli Brežnev koos oma kaaslastega loonud Hruštšovi-vastase salaliidu ja valmistunud võimu üle võtma just nimelt siis, kui Hruštšov puhkusel viibis. Kaks päeva pärast seda, kui Gorbatšov Krimmi sõitis, kutsus Krjutškov enda juurde kaks KGB ohvitseri ja tegi neile ülesandeks välja selgitada, milline võiks olla avalikkuse reaktsioon eriolukorra väljakuulutamisele. Tulemused polnud kuigi julgustavad, kuna KGB eksperdid ennustasid, et reageering saab olema valdavalt negatiivne. Majandusel tulnuks lasta veel rohkem alla käia. Kuid Krjutškov teadis, et ta peab asuma tegutsema enne, kui Gorbatšov Moskvasse naaseb ja 20. juulil uuele liidulepingule alla kirjutab. Jäi muidugi väike lootus, et Gorbatšovi-Jeltsini liit laguneb veel enne seda. Kuid kui Gorbatšov ja Jeltsin kinnitasid 14. augustil telefonis vastastikku oma valmidust liidulepingule alla kirjutada, ei saanud Krjutškov enam oodata.
Samal päeval käskis ta oma abidel ette valmistada plaanid eriolukorra väljakuulutamiseks. Päev hiljem andis Krjutškov korralduse hakata Jeltsini ja teiste kõrgeis ameteis olevate demokraatide telefone pealt kuulama. Reedel, 16. augustil korraldas ta KGB peakorteris mitu nõupidamist, millel arutas koos oma kaasputšistidega, kuidas