umbes 4000 sõdurit, üle 350 tanki, ligi 300 soomukit ja 420 veoautot. Kõik see jõud valgus linna just siis, kui oma maakodudes nädalavahetuse veetnud elanikud olid hakanud Moskvasse naasma. Sõjavägi ummistas tähtsamad ristmikud ja tekitas maanteedel kaose. Jeltsini limusiinil oli õnnestunud jõuda Moskva kesklinna enne, kui sõjaväeautod sealsed tänavad peaaegu läbipääsmatuks muutsid.
Moskvalased kirusid liiklusummikuid ja armeed, kuid olid sõdurite suhtes üldjuhul sõbralikud. Nad vestlesid äsja sõjaväkke võetutega, kelle keskmine vanus oli üheksateist eluaastat. Lisaks tõid nad süüa ja maiustusi ning ei lakanud sõdureilt ja ohvitseridelt pärimast: miks te siia tulite? Kas hakkate tulistama? Esimesele küsimusele ei osanud sõjaväelased vastata, kuid ütlesid, et rahulikke elanikke nad ei tulista. Putšistide meelest kulges kõik nii nagu kavatsetud. Mingeid meeleavaldusi Moskvas ei toimunud, ettevõtted töötasid tavarežiimil ning Jeltsini üleskutse üldstreik korraldada ei leidnud poolehoidjaid. Tema tankilt peetud kõne jättis küll võimsa mulje, kuid Valge maja juurde oli teda kuulama kogunenud suhteliselt vähe rahvast. Olukord väljaspool Moskvat tundus samuti rahulik. Krjutškovile saabus pidevalt teateid üle kogu riigi. Hiljem meenutas ta: „Kõikjal valitses rahu. Esimesed reageeringud sisendasid lootust; oli tunda isegi mõnetist eufooriat.”143
Nüüd, mil väed olid probleemideta Moskvasse jõudnud ja olukord kontrolli all, oli aeg pöörduda avalikkuse poole ja rääkida Nõukogude rahvale ning rahvusvahelisele kogukonnale, mida putšistid soovivad. Kell kuus õhtul Ministrite Nõukogu pressikeskuses toimuvale pressikonverentsile kutsuti suur hulk väliskorrespondente, lisaks valitud käputäis Nõukogude ajakirjanikke, kelle toimetajatel oli kõva käe pooldajatesse usku. Vaid mõne nädala eest olid Bush ja Gorbatšov pärast STARTlepingule alla kirjutamist sealsamas pressikonverentsi korraldanud. Kurnatud ja stressis Gennadi Janajev, kes veel päev varem oli riigipöördest täielikus teadmatuses ja poleks uneski osanud ennast selle eesotsas ette kujutada, sai ülesandeks toimuv inimestele ära seletada. Krjutškov, Jazov ja peaminister Pavlov keeldusid end avalikkusele näitamast – nad juhtisid pööret kulisside tagant –, kuid ülejäänud putšistid, teiste hulgas siseminister Boriss Pugo, võtsid koos Janajeviga istet pika laua taga, sattudes vastamisi sadade välis- ja kodumaiste reporteritega.144
„Daamid ja härrad, sõbrad ja seltsimehed,” lausus Janajev pressikonverentsi avades, „nagu te juba ajakirjandusest teate, kuna Mihhail Sergejevitš Gorbatšov ei suuda tervislikel põhjustel Nõukogude Liidu presidendi kohustusi täita, on NSV Liidu asepresident tema volitused ajutiselt üle võtnud.” Edasi rääkis Janajev sellest, kui raskesse poliitilisse ja majanduslikku olukorda on riik Gorbatšovi reformide tagajärjel sattunud, ning lubas korraldada võimalikult laia diskussiooni uue liidulepingu üle. Kui Janajev oli lõpetanud, võimaldati ajakirjanikel hakata küsimusi esitama nii talle kui ka teistele putšistidele. Tol pärastlõunal oli komitee andnud korralduse sulgeda kõik Moskva liberaalse hoiakuga ajalehed. Õhtul kasutasid komiteelased oma täieliku kontrolli riigitelevisiooni üle ja pakkusid välja neile sobiva kuvandi riigipöördest ja selle eesmärkidest. Saalis olid telekaamerad. Putšistide arvestus oli lihtne: pressikonverentsi juhib nende oma mees ning isegi kui välismaalased peaksid mõne ettenägematu küsimuse esitama, korvavad seda „õiged” küsimused ustavatelt reporteritelt.
Algus läks ladusalt. Ustavad reporterid esitasid küsimusi, mille eesmärk oli aidata Janajevil põhjendada erakorraliste abinõude tarvituselevõtmist ja näidata Boriss Jeltsini tegemisi halvas valguses. Üks Pravda korrespondent ütles, et Jeltsini üleskutse üldstreik korraldada võib „viia kõige traagilisemate tagajärgedeni”. Kuid järgmine küsimus, mille esitas üks välisreporter, vallandas halastamatu pärimiste laviini. Eirates Nõukogude ajakirjanike kehtestatud tonaalsust, pommitasid väliskorrespondendid Janajevit küsimustega Gorbatšovi tervise kohta ja viitasid riigipöörde ebaseaduslikkusele. Kuid kõige rängema hoobi andis hoopis üks kohalik ajakirjanik. Nezavissimaja Gazeta noor reporter Tatjana Malkina oli hiilinud saali ilma kutseta. Kui pressikonverentsi juhataja talle pahaaimamatult sõna andis, vapustas ta kohalolnuid oma äärmiselt söaka käitumisega: „Palun, kas te ei ütleks, kas saate ka ise aru, et eelmisel ööl panite te toime riigipöörde? Milline võrdlus teile rohkem sobib – kas võrdlus 1917. aasta või 1964. aastaga?” See oli vihje bolševike võimuhaaramisele ja Nikita Hruštšovi ametist kõrvaldamisele.
Janajev põikles vastusest kõrvale, väites, et antud juhul ei sobi kumbki pretsedent. Kuid järgmine küsimus ühelt välisreporterilt polnud vähem hävitav: kas putšistid olid pidanud nõu 1973. aasta Tšiili riigipöörde juhi kindral Pinochetiga? See vallandas kuulajate hulgas valju naeru ja aplausi. Pressikonverentsi juhataja nõudis saalis vaikust. Vastates järgmistele küsimustele ja tõrjudes süüdistusi, et erakorraline komitee on toiminud väljaspool põhiseadust, lubas Janajev 26. augustil kokku kutsuda Ülemnõukogu istungjärgu. Samuti pingutas ta kõigest väest, püüdes kokkutulnuile kinnitada, et on ustav oma „sõbrale, president Gorbatšovile”, kelle naasmist pärast paranemist ta pikisilmi ootavat. Enne pressikonverentsi oli Janajev saanud Gorbatšovilt sõnumi, milles too nõudis, et tema sideliinid Foroses taastataks ning et talle antaks lennuk, millega ta saaks tagasi Moskvasse tulla. See nõudmine jäi täitmata. Selle asemel lülitasid Gorbatšovi valvurid uuesti sisse tema telekaabli, et president saaks koos oma perekonnaga pressikonverentsi jälgida.145
Too pressikonverents kujunes putšistide jaoks läbikukkumiseks. Telekaamerad näitasid kogu riigile väsinud aparatšikut, kes oli näost hall ja haiglane, naljakas soeng varjamas kiilaspäisust; tema hääl värises ja oli nohune ning käed ei suutnud kuidagi paigal püsida. Janajev, kes oli riigis suhteliselt tundmatu ning keda need, kes teda teadsid, pidasid tühiseks tegelaseks, kinnitas rahva halvimaid eelaimusi. Pressikonverents demonstreeris inimestele kogu riigis, et võimuga pole mitte ainult võimalik vaielda, vaid et seda saab ka naeruvääristada. Sama päeva õhtu poole selgus, et putšistidel siiski puudub täielik kontroll Nõukogude televisiooni üle. Ametlikku uudistesaatesse „Vremja” olid lükitud mitte ainult erakorralise komitee teadaanded ja lõik pressikonverentsist, vaid ka ülekanded Valge maja juurest, kus Jeltsini toetajad barrikaade ehitasid. Nüüd teadsid Moskvas kõik, et vastupanu on võimalik ning samuti seda, kuhu minna, et vastupanijatega ühineda.
Pressikonverents tõi ilmsiks suurima probleemi, millega erakorraline komitee silmitsi seisis: kõigile vastuvõetava ainuliidri puudumise. Riigipöörde aju oli Krjutškov, kuid vormiliselt kuulus võim Janajevile, kes kogenud aparatšikuna üritas säilitada oma kohta Nõukogude võimupüramiidis ainsal talle teada oleval viisil: vastutust vältides. Peaminister Pavlov, kes oli komiteega ühinenud ning nõudnud karme meetmeid oma poliitiliste vastaste ja streikijate suhtes, jõi sel määral, et teda tabas hüpertooniahoog ning ta leidis endale haiglas rahusadama. Marssal Jazov ja siseminister Pugo ei sallinud teineteist sestpeale, kui neile alluvaid üksusi hakati saatma mittevene vabariikidesse, et sealseid iseseisvusliikumisi maha suruda, kuivõrd kumbki ei soovinud läbikukkumist selles vallas oma arvele kirjutada. Kui marssal Jazovi naine Emma läks pressikonverentsi toimumise ajal kaitseministeeriumisse oma mehega kohtuma, et paluda tal erakorralisest komiteest välja astuda ja Gorbatšovile helistada, vastas kaitseminister: „Emma, sa ju mõistad, et ma olen üksi.” Pressikonverentsi ülekannet vaadates raputas Jazov meeleheitlikult pead. „Dima,” ütles Emma, kutsudes meest tema hüüdnimega, „kellega sa oled kampa oled löönud? Varem sa ikka naersid nende üle!”146
Kui putšistid pärast pressikonverentsi Janajevi kabinetti kogunesid, polnud neis mõne tunni eest kogetud eufooriast jälgegi. Nüüdseks olid nad mõistnud, et Jeltsin kujutab endast nende jaoks ohtlikku vastast ja temaga peab tegelema hakkama. Nad otsustasid, et võtavad hommikul selles suhtes midagi ette.
20. augusti hommik algas Janajevi ja teiste jaoks sellega, et nad lugesid KGB märgukirja vigade kohta, mida nad olid eelmisel päeval teinud. KGB eksperdid kirjutasid, et komitee polnud tegelikult suutnud eriolukorda kehtestada, opositsioonijuhtide asukoht oli teadmata, mistõttu nad viibisid vabaduses, sidekanalid vastupanurühmituste vahel toimisid endiselt ning opositsioonile oli teatud meediaressurss alles jäänud. Lisandus veelgi halbu uudiseid: