Viimane impeerium. Nõukogude liidu lõpp. Sergi Plohhi

KGB polnud läbi lõiganud, kuulis ta rääkimas George H. W. Bushi. See oli kõne, mida oli tulnud kaua oodata. 19. augusti pärastlõunal, mõni minut enne seda, kui Bush andis Kennebunkporti kompleksis oma esimese ettevaatliku avaliku hinnangu riigipöörde kohta, oli Jeltsini neljakümneaastane välisminister Andrei Kozõrev kutsunud Venemaa Valgesse majja USA diplomaatilise asjuri Moskvas Jim Collinsi. Kozõrevi soov oli anda Collinsile üle Jeltsini kiri president Bushile. Jeltsin kirjutas: „Ma pöördun Teie poole, härra president, et te pööraksite kogu maailma avalikkuse ja eriti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tähelepanu sündmustele, mis toimuvad praegu Nõukogude Liidus, ning nõuaksite seaduslikult valitud võimuorganite taastamist ja Nõukogude presidendi M. S. Gorbatšovi ennistamist tema ametikohale.”153

      Keskhommikuks oli Jeltsini kiri juba Washingtoni jõudnud ning rahvusliku julgeoleku asenõunik luges selle sisu telefonis ette Brent Scowcroftile, kes parajasti koos presidendiga Maine’ist Washingtoni lendas. Pärast lühikest arupidamist otsustasid Bush ja Scowcroft, et kiri on piisav põhjus, et karmistada USA administratsiooni avalikku hoiakut putšistide suhtes. Igiettevaatliku Scowcrofti ülesandeks jäi uus rõhuasetus paika seada. Kindral suundus lennuki tagaossa, et ajakirjanikega rääkida. Kaamerate ees teatas ta, et kõik putšistid on konservatiivid, et riigipöörde eesmärk on reformid nurjata ning et USA valitsus suhtub negatiivselt sellesse, mida ta endiselt „konstitutsiooniväliseks” sündmuseks nimetas. Kuigi Jeltsini lootusi arvestades oli seda vähe, asus USA valitsus nüüd riigipöörde ja selle korraldajate suhtes jäigemale positsioonile. Jeltsini kiri oli esimene ametlik teade, mis Moskvast Washingtoni jõudis, kuid Venemaa president polnud ainus Nõukogude juhtisik, kes tol hommikul Bushi uksele koputas.154

      Nõukogude Liidu suursaadik Viktor Komplektov, üks neid väheseid Nõukogude ametiisikuid, kes oli paari nädala eest Bushi tolle Kiievi-visiidil saatnud, käis nii USA välisministeeriumis kui ka Valges Majas, et anda üle kirjad oma uutelt isandatelt Kremlis. „Ma saadan teile selle sõnumi hetkel, mis on kriitilise tähtsusega nii Nõukogude Liidu saatuse kui ka rahvusvahelise olukorra jaoks kogu maailmas,” alustas oma kirja president Bushile Gennadi Janajev. Kirjas väljendati putšistide otsustavust viia ellu oma perestroikavastane programm, kuigi riigipöörajad lubasid reformidega jätkata. Krjutškovi KGB-lastest ekspertide koostatud kirja lõppu lisas Janajev lühikese isikliku teate, mis seadis tekstis sisalduvad väited Gorbatšovi haiguse kohta kahtluse alla. Janajev kirjutas: „Teile teadmiseks: Mihhail Sergejevitš [Gorbatšov] on täiesti ohutus kohas ja teda ei ähvarda miski.” Komplektov andis Janajevi kirja Gatesi kätte, kes juhtus olema tol hommikul kõrgeima positsiooniga ametiisik Valges Majas. „Mingeid viisakussõnu ma talle ei lausunud ega üritanud vestlust alustada ja püüdsin jätta mulje nii külmast vastuvõtust kui võimalik,” kirjutas Gates hiljem, meenutades oma kohtumist Komplektoviga.155

      Gates oli äsja tulnud valitsuse tähtsamate osakondade asejuhtide koosolekult, mis toimus kell pool kümme Valge Maja kriisikeskuses. Kohtumisest osavõtjad otsustasid muuta USA ametlike avalduste tooni riigipöörde suhtes ja väljendada järjest enam hukkamõistu. Nende hoiakut mõjutas teade, mille luges ette LKA asejuht Richard Kerr. Luureanalüütikute arvates oli tegemist „ebatäieliku” riigipöördega, mille tulemus polnud veel selge. Gates meenutas hiljem: „Hommikul hakkas meile Washingtonis tunduma, et midagi on valesti, et miski oli Moskvas nässu läinud. Miks olid kõik telefoni- ja faksiliinid Moskvas ja väljaspool seda endiselt töökorras? Miks kulges igapäevaelu peaaegu nagu tavaliselt? Miks viibisid demokraatliku „opositsiooni” juhid kogu riigis – ja isegi Moskvas – endiselt vabaduses? Kuidas sai režiim lubada opositsioonil koguneda barrikaadidega ümbritsetud Venemaa Ülemnõukogu hoonesse ning ühtlasi lasta inimestel vabalt tulla ja minna? Meil tekkis mõte, et riigipöörde juhid ei tegutse kooskõlastatult ning et võib-olla, tõepoolest võib-olla, saab sündmuste käiku tagasi pöörata.” Koosolijad otsustasid koostada arutuse all oleva avalduse jõulisemas toonis ja arutlesid väljendi „hukkamõist” üle. Gates konsulteeris ikka veel Washingtoni poole teel oleva Scowcroftiga ja lisaski selle määrava tähtsusega sõna dokumendi teksti. Varsti kasutati seda juba õhtustes uudistes, nii et USA administratsioon, kes oli alustanud päeva leebevõitu avaldustega, ei pidanud enam punastama.156

      Avaldus, milles riigipööre mõisteti hukka veel tugevamas sõnastuses, kiideti heaks teisel osakonnajuhatajate komitee koosolekul, mille Gates kutsus kriisikeskuses kokku kell viis pärast lõunat. Kohal viibisid ka president Bush, rahvusliku julgeoleku nõunik Scowcroft ja staabiülemate ühendkomitee esimees Colin Powell. Selleks ajaks oli ilmnenud uusi tõendeid selle kohta, et putšistid tegutsevad kooskõlastamatult. Richard Kerr LKA-st võttis Luure Keskagentuuri hinnangu kokku nii: „Härra president, lühidalt öeldes ei näe see välja nagu traditsiooniline riigipööre. Teostus on üpris ebaprofessionaalne. Tähtsamaid jõukeskusi üritatakse saada kontrolli alla ükshaaval, aga riigipööret ei saa läbi viia osade kaupa.” Täiendav info viitas sellele, et president võib nüüd pöörde vastu julgemalt sõna võtta. Avaldus algas sõnadega: „Nõukogude Liidus viimastel tundidel toimunud sündmused teevad meile sügavat muret ja me mõistame hukka põhiseadusest mittejohtuva jõu kasutamise.” Lisatud oli tsitaat Jeltsini kirjast president Bushile, milles nõuti „seaduslikult valitud võimuorganite taastamist ja Nõukogude presidendi M. S. Gorbatšovi ennistamist tema ametikohale”.157