üksi, käib ju närvidele? Poisile meeldis, et isegi pärast kolme ööd ei teadnud ta tüdruku nime ega tüdruk tema oma; ta armastas selliseid väikseid saladusi. Kuuldemängudes, mida ta kirjutas ja kodus väikese makiga lindistas, ning milles ta ise kõiki osi mängis, lapsi ja täiskasvanuid, mehi ja naisi, tonte ja ingleid, samuti metshanesid, rääkivaid teekanne ja mida kõike veel, oli ta korduvalt lõbustanud end sellega, et laskis mitmesugustel tegelastel esile kerkida ja kaduda, tegelaskujudel, kes olid sündinud teiste tegelaste fantaasiast, ning nüüd lõbustas ta end mõistatamisega: Rina? Ja’el? Võib-olla Li’ora? Li’ora sobiks talle küll, mõtles ta, sest tüdruku naeratus valgustab pimedust.1
Tema palatis number kolm on samamoodi, jutustas ta tüdrukule, kõik on välja lastud, ka sõdurid, mõned suutsid vaevu käia, kuid saadeti siiski oma väeosadesse; nüüd on seal peale tema veel üks, mitte sõdur, vaid tema klassivend, kes toodi üleeile neljakümne ühe koma kahega. Tal ei lähe palavik alla, ta näeb kogu päeva und ja räägib lugusid „Tuhandest ühest ööst”… Üks hetk, katkestas teda Ora, kas sa pole olnud treeningul Wingate’is? Kas sa ei mänginud juhtumisi võrkpalli? Avrami suust kostis lühike, vastumeelsust väljendav hüüatus. Ora küsis, mis see oli. Lühike, vastumeelsust väljendav hüüe, vastas Avram. Ora surus naeratuse maha ja tegi tõsise näo: kas spordis pole sinu jaoks kohta? Avram jäi hetkeks mõttesse ning ütles siis: võib-olla poksikotina. Millises noorsooliikumises sa olid? Ora pahandas tõemeeli, oota, lase ma mõistatan, sotside jaoks tundud sa memmepoeg olevat, itsitas ta, küllap olid sa skaut. Ma polnud üheski rühmituses, ütles Avram naeratades. Mitte üheski? Ora oli jahmunud: mis sa siis oled? Ära nüüd ütle, et sina oled mõnes liikumises, ütles Avram endiselt naeratades. Miks mitte? küsis Ora solvunult. See rikuks kõik ära, ütles Avram liialdatud ohkega, ma arvasin juba, et sa oled täiuslik tütarlaps. Ma olen Machanot Olim’i2 liige, õrritas tüdruk, ja Avram ajas kaela õieli, torutas huuli ning tõi Ora õuduseks kuuldavale pika südantlõhestava ulgumise: see on kohutav, mida sa räägid, ma loodan, et lähiajal leiab arstiteadus vahendi sinu häda vastu. Ora jalg tuikas tempokalt. Talle tundus, nagu tantsiks Avram meeletu kiirusega tema ümber, nagu tuleks ta iga hetk ootamatult teisest suunast ja kiusaks teda.
Mu armas päevik, ohkas Avram rõhutatud vene aktsendiga: ühel keskööl, süngel ja vingel, murtud südamega kohtasin tütarlast, kes oli kindel, et on kusagil minuga kohtunud – Ora turtsatas põlglikult, kuid Avram jätkas häirimatult –, me arutasime kõiki võimalusi ja kui me kõik mõtted olime kõrvale jätnud, jõudsin ma järeldusele, et me võib-olla alles tulevikus oleme tuttavaks saanud.
Ora kiljatas teravalt, otsekui oleks ta end nõelaga torganud. Mis juhtus, küsis Avram hellalt, nagu oleks korraks tüdruku valu puudutanud. Ei midagi, ütles Ora, lihtsalt niisama. Tüdruk vaatles teda salamahti, püüdis pimedusest läbi tungida ning lõpuks näha, kes ta on. Nad vaikisid. Vestlus käis neile juba üle jõu. Sellest peale, kui nad haigeks olid jäänud, polnud nad nii pikalt rääkinud, ning nüüd vajusid nad rahutusse hämarolekusse, tõmblesid unes, teineteise kõrval. Avrami jäsemed sirutusid ja venisid üha pikemateks, peenikesteks nagu hambaorgid, tema kõht paisus ning muutus ümmarguseks ja raskeks. Ta teadis, et peab tüdrukut hoiatama ning ütlema, kuidas tema kuju teisenes ja aina linnulikumaks muutus, selleks et Ora ei ehmuks, ent tema nokast tuli ainult nõrk vidin. Ta oli hiigelsuure linnu poeg ja lamas abitult selili. Ülelinnulike pingutustega õnnestus tal kuidagi lehvida palatisse number kolm ning maanduda oma klassivenna voodiäärel, kes magas ja värises, oigas ning sügas end unes. Siin on nii vaikne, pomises Avram, oled sa märganud, kui vaikne on öösel? Tekkis pikk vaikus. Siis ütles teine kähedal, katkendlikul häälel: siin on nagu hauas, võib-olla oleme juba surnud. Avram mõtles mõne hetke. Kuule, ütles ta, kui me veel elus olime, käisime me minu arust ühes klassis. Teine vaikis, üritas natuke pead tõsta, et Avramile otsa vaadata, kuid ei suutnud. Seejärel ühmas ta: kui ma veel elasin, ei õppinud ma põhimõtteliselt üheski klassis midagi. Õige, ütles Avram heakskiitva naeratusega, kui ma veel elasin, oli minu klassis tõepoolest üks poiss, kes põhimõtteliselt midagi ei õppinud, Ilan, peenutsev snoob, kes kellegagi ei rääkinud.
Mida oleks tal teiega rääkida olnud? Munajoodikud, kõik memmepojad, teil pole ju elust õrna aimugi.
Kuidas? küsis Avram keskendunult. Mida tead sina, mida meie ei tea?
Ilan ohkas norsatades, lühidalt ja kibedasti, ning Avram hakkas millegipärast kartma.
Unesegastena jäid nad vait. Kusagil seal, palatis number seitse, lamas Ora oma voodis ning püüdis selgusele jõuda, kas see kõik oli tõesti temaga juhtunud. Ta mäletas, et oli hiljuti, vaid paari päeva eest, tagasiteel treeningult Tehnion’i3 väljakul meelemärkuse kaotanud. Ta mäletas, et Rambami haiglas oli arst kohe küsinud, kas ta oli koos kaaslastega mõnda sõja puhkemise ootuses sisseseatud sõjaväelaagrit külastanud ning seal juhtumisi midagi söönud või sealset väljakäiku kasutanud. Ühekorraga oli ta kodunt välja kistud, seejärel võõrasse linna toodud, ning siin hoiti teda täielikus eraldatuses, mida nõudsid arstid ning veel enam halastajaõde Viki, lühike, tüse, ilma kaelata naine. Piiramatu võimuga valitses Viki isolaatori üle ning kõneles oma alluvatele, pooleldi teadvusetutele haigetele valjusti uuematest sündmustest, Nasseri häbematutest avaldustest – olgu tema nimi kustutatud! –, kääbus Hussi õelatest kavatsustest ning abivalmiduse ja üksmeele lainetest, mis, ta rõhutas, haaravad kogu rahvast Danist kuni Eilatini4! Varahommikul tormas ta osakonda, lauldes uusi laule, mida nüüd iga päev tekkis, ümises neid innustunult endamisi, voolikuid kohendades ja klaasiste silmadega haigetel käsivarrest vereproove võttes. Ora ei teadnud enam, kas need asjad toimusid tegelikult, kas ta tõepoolest lamas päeval ja ööl väikese viletsavõitu haigla kolmandal korrusel linnas, mida ta peaaegu ei tundnud, kas tema vanematel ja sõpradel tõesti oli keelatud teda külastada, võib-olla olid nad siiski seal käinud, sellal kui ta magas, olid tema voodi ümber nõutult seisnud ja üritanud teda virgutada, olid temaga rääkinud, tema nime nimetanud ning seejärel eemaldunud, võib-olla üle õla tagasi vaadanud, kahju küll, nii tore tüdruk, aga midagi pole parata, elu läheb edasi, tuleb vaadata ettepoole, liiatigi kui on sõda ja kõiki jõude on tarvis.
Varsti ma suren, pomises Ilan imestunult.
Lollus, ütles Avram ärgates, paari päeva pärast oled sa jälle…
Ma teadsin, et see minuga juhtub, ütles Ilan tasa, see oli algusest peale selge.
Ei, ei, ütles Avram kohkunult, mida sa räägid, nii ei tohi mõelda.
Ma pole veel ühtegi tüdrukut suudelnud.
Küll sa jõuad, ütles Avram, ära karda, veel on aega.
Kui ma veel elus olin, ütles Ilan mõne aja pärast, võib-olla tund aega hiljem, oli minu klassis üks poiss, kes käis mulle munade peale.
See olin mina, ütles Avram irvitades.
Et ta ka ei suutnud hetkekski suud pidada.
See olin mina.
Mis haisu ta tegi.
See olen mina, mina, naeris Avram.
Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et kui see väike oli, sai ta isalt küll mehemoodi peksa.
Kes sulle seda ütles? kohkus Avram.
Ma näen inimeste näost, ütles Ilan ja jäi magama.
Erutatult sirutas Avram tiivad ning lendas mööda käänulist koridori, põrkas vastu seinu, kuni lõpuks maandus toolil Ora voodi kõrval, pani silmad kinni ning vajus rahutusse unne. Ora nägi unes Adad. Unenäos oli ta koos Adaga lõputul valgel lagendikul, kus nad peaaegu igal õhtul jalutasid, ning nad hoidsid käest kinni ja vaikisid. Unenägudes, mida ta esialgu oli näinud, olid nad vahetpidamatult rääkinud. Mõlemad nägid eemalt kuristiku kohal kõrguvat kaljurahnu. Ora tahtis Adad teise suunda juhtida, kuid Ada, ehkki väiksem, oli Orast palju tugevam, ta ilmutas äkitselt kohutavat jõudu, ning Ora laskis end tõrkumata vedada. Aeg-ajalt näitas Ada mõnda raagus põõsast või ilmetut puud ja seletas Orale innukalt, millal see õitseb