sa mõtled? Pink on ikka seal.
Tühjalt?
Jah, muidugi. Kes sinna istuks? Avram, hoia mind kinni!
Avram võpatas, Ora hirm tõmbas teda ligi, ta kobas käsikaudu, põrkas vastu põlve, kõhna, teravat küünarnukki, tillukest kumerust, kuuma ja kuiva nahka, suu niiskust. Kui ta tüdruku õlga puudutas, võttis Ora tal värisedes ümbert kinni, ta surus Ora enda vastu ning silmapilkselt täitus ta tüdruku valuga.
Nii istusid nad teineteisest kinni hoides. Ora nuttis, suu ammuli, nina tilkumas, nagu laps ennast unustades. Avram tundis tema suulõhna, haiguse lõhna. Aitab, aitab, ütles ta ning silitas ühtesoodu Ora higist pead, tema juukseid, ta märga nägu.
Hiljem, tükk aega hiljem nuuskas Ora pidžaamajaki käisesse nina. Sa oled kohutavalt hea, tead sa seda? Sa ei ole nii nagu teised poisid.
Hakkame aga jälle solvama või?
Ole nii. Nii on hea.
Aga nii?
Nii on ka hea.
Mida sa arvad?
Sinust?
Ei, tobuke, sellest kõigest siin.
Ma ei tea. Niisama.
Ütle ometi…
Ikkagi on imelik, et isolaatoris on ainult see õde.
Araablanna? Miks, mida…
Need võivad ju… teab mida.
Mida?
Mida iganes.
Ei, seda ta ei julge.
Me oleme justkui nende vangid.
Kõik on meid unustanud.
Ei, ära seda küll ütle, see on ainult praegu nii, üldise olukorra tõttu.
Ma ütlen sulle, nad ei taha meie peale mõeldagi.
Kust sa seda võtad, Ora? See on lollus.
Lollus? Lollus? Kuula nüüd: päev pärast seda, kui mind siia toodi, tulid mu vanemad ja mu vend Haifast, aga neid ei lastud sissegi; mõistad? Neid ei lastud!
Ja mida nad tegid?
Ma arvan, et nad lehvitasid mulle, ümmarguse akna tagant andsid nad mulle märku, ma ei saanud millestki aru, ma olin poolsurnud, ning siis läksid nad minema!
Minu ema tuli üleeile, arvan ma. Täpselt sama asi, lehvitamine läbi akna…
Isegi sõbratari kirju pole ma saanud, mitte ühtegi! Nagu oleksid kõik mu unustanud.
Teineteise vastu liibununa istusid nad voodil. Avram silitas tasakesi tüdruku pead ning mõtles, et tema poolest pole midagi katki, kui keegi neid ei mäletaks, kui kõik oleks nad unustanud. Tal poleks sellest midagi, kui mõned päevad veel nii edasi läheks. Aeg-ajalt liikus tema käsi iseenesest ning puudutas tüdruku kuumavat kaela või libises juhtumisi mööda tema pikka kõhna, lapselike kumerustega käsivart. Kõigest jõust püüdis ta tüdruku vastu ikka ainult hea olla, aga tundis samal ajal vastupandamatut tahtmist oma keerukate onanismirännakute tarvis natuke koguda. Ora pea oli pisut tahapoole vajunud, nagu oleks ta tahtnud Avrami käele toetuda. Säärasest hetkest, arvestas Avram oma udus, jätkuks talle kindlasti mitmeks nädalaks. Aga ei, jäta ta rahule, manitses ta ennast, temaga mitte.
Ütle…
Mida? Mis ma tegin?
Mis sa ehmusid… Kas sulle ei tundu imelik, et me nii…
Kuidas: nii?
Tea siis, et ma pole kunagi, pole kellegagi, ma pole… Igal juhul mitte nii.
Mina ka mitte.
Tõesti, mitte kunagi?
Avram mõtles hetke, ajas rinna kummi ja õlad sirgu, käis mõttes kõik võimalused läbi. Siis lõi ta silmad maha ja ütles: mitte kunagi.
Järgmisel ööl – Ora oli juba kaotanud ülevaate päevadest ja öödest – tuli Avram ning veeretas tema tuppa ratastooli. Ora ärkas külmast higist kaetuna. Taas oli ta näinud kummalist unenägu, nagu roomaks plekine hääl tema ümber ja räägiks talle igasuguseid õudseid asju, ajuti oli talle tundunud, et hääl tuli koridori transistorraadiost või mõnest tühjast palatist, ja ta sai isegi aru, et see oli „Kairo Kõuehääle” heebreakeelne propagandasaade selle iseloomuliku egiptuse diktoriga ja tema lillelise ilukõnega – klassikaaslased oskasid seda ilusasti jäljendada, isegi egiptlase naljakaid heebrea keele vigu –, aga siis oli ta jälle kindel, et hääl tuleb tema enda sisemusest ning räägib talle, et võidukad araabia sõjaväed on sionistliku moodustise, mida nad igast küljest ründasid, peaaegu juba alistanud. Mehiste araabia võitlejate laviinid ujutavad sel hetkel üle Beer Ševa, Aškeloni ja Tel Avivi, teadustas hääl, ning Ora ei suutnud seda häält summutada. Egiptuse õhukotkastelt täpse tabamuse saanud sionistliku vastase lennukid kukuvad taevast nagu kärbsed… Ora lamas voodil, halvatud hirmust, mida need sõnad talle sisendasid, tema kurk oli kuiv ning ta ei suutnud isegi appi hüüda. Siis lakkasid hääled, ka sõjaväemuusika eemaldus ja rauges. Ora lamas higisena ja ta süda peksis ägedasti. Ning ta mõtles, et Ada oli sellest kõigest pääsenud, kõik see, mis Orale siin osaks sai, ei juhtunud enam Ada ajal. Mida see tähendab, mitte enam Ada ajal? Kuidas seda mõista, et varem oli neil üks ja sama aeg ja et Ada aeg oli otsa lõppenud ning et ta juba ammu polnud enam ajas – kuidas sai see olla?
Siis nägi ta suurt, pimeduses tihenevat tompu, kuulis rataste kriuksumist ning katkendlikku norskamist. Avram? pomises ta, õnn, et sa siin oled, kuula, mis minuga juhtus… Siis märkas ta, et hingajaid oli kaks, ta ajas end voodis istukile, õhuke lina ümber, ning põrnitses pimedusse.
Vaata, mis ma sulle tõin, sosistas Avram.
Terve päeva oli Ora oodanud, et Avram tuleks ja istuks jälle tema juures, et ta räägiks temaga ja kuulaks teda nii, nagu oleks tüdruku iga sõna talle lõpmata tähtis; oli oodanud, et Avram oma hüpnotiseerivate sõrmedega silitaks tema pead ja kukalt. Õrnad nagu tüdruku sõrmed, mõtles ta, või nagu väikese lapse omad. Vähestel selgetel momentidel vappekülmahoogude ja õudusunenägude vahel üritas ta Avrami seltsis veedetud öid taastada, ent märkas, et oli peaaegu kõik unustanud, ainult poissi ennast mitte. Aga ka poissi ei mäletanud ta õieti, ei mäletanud teda nii nagu inimest, keda me tõepoolest oleme näinud ning kellega oleme tuttavaks saanud, isegi tema nägu ei moodustanud terviklikku pilti, vaid oli pidevas liikumises ja muutumises, mõnikord jagunes see koguni erinevateks näojoonteks, ning see, mis Orale temast lõpuks järele jäi, oli kuumus, mida kiirgas temast lakkamatult. Ilma temata oli Oral külm, ilma temata ta otse tardus.
Tundide kaupa oli Ora lamanud, magavana või ärkvel, ja kujutanud ette Avrami kätt, mis aina silitas tema nägu ja hellitas ta kukalt. Kunagi polnud keegi teda nii puudutanud, ja üldse oli teda vähe puudutatud. Kuidas poiss oskas seda nii hästi, kui ta polnud ühegi tüdrukuga olnud? Ning just siis, kui hea tunde tulv temas voolama pääses, pärast seda, kui ta terve päeva oli oodanud, et nad poisiga teineteisest kinni hoiavad ja pisut juttu ajavad, tuli ta äkki ja tegi nii tobeda vea, nagu seda ainult poisid teha võivad, nagu näiteks jäljendada suuga peeru just siis, kui kinolinal parajasti suudeldakse, või see tüüp siia tirida…
See, kes ratastoolis magas, norskas tasakesi ega teadnud ilmselt üldse, kus ta on. Avram oli ta tuppa tirinud, oli kapi ja voodi vastu põrganud ning puistas nüüd vabandusi ja seletusi: ta ei taha teist terveks ööks üksi tuppa jätta, Ilanil on halvad unenäod, palavik on nelikümmend, võib-olla rohkemgi, ta sonib pidevalt, tal on hirm surra, ning kui Avram palatist lahkub ja Ora juurde läheb, kuuleb Ilan kogu aeg hääli, et araablased võidavad, kõiki niisuguseid õudseid asju.
Seda rääkides paigutas ta ratastoolis Ilani näoga seina poole ning otsis kobamisi teed Ora juurde. Juba eemalt tundis ta, kuidas tütarlaps okkad tema poole turri ajas, ning peenetundeliselt ja mõistvalt, mis Orad üllatas, ei istunud ta voodiservale, vaid võttis ettevaatlikult ja alandlikult istet toolil voodi kõrval, ning jäi ootama.
Ora tõmbas jalad konksu, pani käed rinnale risti, oli pahaselt vait ning otsustas maailma lõpuni vait olla, kuid