e>
Eessõna
Ma arvan – ja lugejad, Undi sõbrad ka –, et see, millisena Mati Unt selles raamatus nende ette kerkib, ei ole see Unt, kes ta praegu on. See on ikka n o o r Unt. Mitte enda õigustamiseks, aga see on tõepoolest nii, et päevikuvorm Undi elustamiseks on ainuõige. Sest see, mis ma kolmkümmend aastat tagasi Undi kohta päevikus kirja panin, on tõesem kui see, mis ma täna tagantjärele teeksin. Mispärast? Sellepärast, et toonane päeviku-subjektiivsus on siiski objektiivsem kui tänane objektiivsusele pretendeeriv ehk rahvakeeles: elukogenenum hinnang. Vähemalt oli see fikseeritud objektiivne subjektiivsus või vastupidi. Ja ma leian, et päevaraamatu avaldamine ei vaja mingit õigustust. See on igaühe privaatne toiming.
Niisiis sai raamat teoks tänu mu päevaraamatule, koolivihikule, mida ma iga päev kokkumurtuna põuetaskus kandsin (neid on muide 195) ja kuhu kõigil oli vaba juurdepääs, nimelt rubriiki MINU MAAILMAKONTSEPTSIOON TÄNA, SIIN JA PRAEGU. See tuli kirjutada kokkumurtud koolivihiku vasakule poolele. Ning seda tehti meelsasti, selles osalesid paljud praegused tegijad, nii ekstraverdid kui ka introverdid (Andres Ehin, Madis Kõiv, Mati Unt, Kuno Otsus, Ain Raitviir, Johnny B. Isotamm jt). Nende sissekanded olid (tagantjärele võttes) minu jaoks tähtsad just sellepärast, et nad jäädvustasid tollase – nii nende kui ka Undi kui ka minu enda hinge – SEISUNDI. Ja see on asi, mida ei saa restaureerida, renoveerimisest rääkimata.
Teine allikas oli minu (meie) tollane külalisteraamat, mis – kahjuks – eksisteeris lühikest aega, aga milles kirja pandud hetkemeeleolude võlu on nende siiruses, olgu kirjapanija seisund milline tahes.
Ja kolmandaks algallikaks sellele raamatule oli kirjavahetus. Ma avaldan selle asjaosalistelt luba küsimata, sest jään kindlaks igapäevajuriidilisele tõekspidamisele, et see, mis mulle on saadetud, on minu oma, sealjuures ka selle avaldamisõigus. Ning olgu öeldud, et seda ütlesin ma asjaosalistele juba tollal, 30 aastat tagasi, ja ütlen ka praegu.
Ning lõpuks mu arhiiv. Seda olid meelsasti rikastamas kõik kuuekümnendate-seitsmekümnendate lähituttavad (Unt, Rummo, Normet, Saluri, Otsus jt). Eriti aldis oli aga Unt ise. Ta andis kogu oma käsikirjalise kirjavara Vahingu arhiivi. Tõsi, ajuti kirjutas ta resoluutselt mõnele lehele, mõnele kirjale, mõnele luuletusele: MITTE AVALDAMISEKS, aga täna, siin ja praegu, ma sellest ei hooli. Kirjavahetuse puhul on see tavaline (ka Hermaküla on mõnda kirja signeerinud tähisega MITTE AVALDAMISEKS).
Nüüd aga läheb see KÕIK MÜÜGIKS ja ongi minu poolt kõik.
24. novembril 2003
Noor Vaino Vahing oma arstikarjääri alguses 1963. aastal
«Midagi väga rasket, mingi raske süü on mulle pandud… Nii sügav tagasitulek. Nii kaugesse pimedusse… Ja nii kaugesse aega…»
1967
15. mai 1967
Ajakirja Noorus kirjanduse arutelu. Unt minu kohta: «Heidan ette seda, mida ka Hemingwayle – reaalsuse veidi müstilist käsitlust. Muidu aga on mäng kogu aeg noatera peal.» Väga hästi tabatud.
10. august 1967
«Psühhiaatria on nagu naine – kui oled teda tundma õppinud, siis pead maha jätma.» Ei mäleta, kelle tsitaat.
19.–25. august 1967
Ajakirja Noorus laager Häädemeestel. Kohal olid Uno Laht, Arvo Valton, Enn Vetemaa, Teet Kallas, Mati Unt, Paul-Eerik Rummo jt. Esimesel päeval mängisin kaks tundi võrkpalli. Teisel päeval seitse tundi võrkpalli. Kolmandal päeval kolm tundi. Esines keegi Gorbovski Moskvast: saadav informatsioon on selline, et kujundab välja täiesti erinevad konkreetsed inimtüübid. Valikuvabadus kui võimalus on nii suur. Toimub võõrandumine.
Enn Vetemaa Nooruse suvelaagris, Kabli 1967
22. august 1967
Häädemeestel. Aksel Tamm: probleemid kirjanduses tekkisid kusagil 1945–47, see aga on veel lahendamata. Raske on rääkida à la C. R. Jakobson, samal ajal venelased teevad seda täiesti vabalt. Võitlus lakeerituse vastu algas juba enne Stalini surma, aastal 1952. Tamm – nooruslik anarhism. Lembe Hiedel vastas, et kelle mastaabid on suuremad, see hindab oma traagikat enda järgi. Gorbovski töölisklassist Läänes: Lääne töölisklass peab ennast juba mingiks keskmiseks klassiks. Meie aga arutame veel, kas töölisele on haridust vaja või mitte.
6. september 1967
Mati Unt ja Ave Alavainu ülikooli kohvikus.
7. september 1967
Mati Unt minul külas vaimuhaiglas, Staadioni 48. Näitasin talle Juhan Liivi nurka haigla raamatukogus. Hiljem restoranis Volga, kus veel Paul-Eerik Rummo, Jaak Kangilaski ja Hando Runnel. Vaja oleks panna Emajõgi voolama vastassuunas. Hando Runneliga juttu eesti rahvusküsimusest.
16. september 1967
Hematoentsefaalne barjäär on selline barjäär, kust glutamiinhape läbi ei lähe. Mati Undil on intellektuaalne barjäär, kust alkohol läbi ei lähe.
1968
7. jaanuar 1968
Unt mul külas Staadioni tänava vaimuhaiglas. Kirjutas luuletuse:
öö mu jäised
venda ei venda ei tunne sa ära
boguslav oli ta nimi
tol augustiööl Brasiilias. Hingused melltessar y
kehad. Laululine kulg nendes Krafft-Eging, õigemini Ebing
olen hunt su austuses su Gustav Suits
19. jaanuar 1968
Lõuna Undi ja MP-ga (Mare Puusepp – toim). Teatris rääkis Kaarel Ird Arkadi Uibost ja Evald Kampus psühholoogiast, mingist testist lavastuudiosse astumisel.
Ird loožis: ««Kuningal on külm» on hea tükk. Ma julgen öelda, et isegi maailmatasemel, aga minekut ei ole.»
Mina: «Jah.»
Ird: «Eesti rahval pole kunagi satiiri suhtes vajadust olnud. Eestlasele meeldivad ainult Raudsepa naljad.»
Mina: «Jah.»
Ja Ird läks ära.
28. jaanuar 1968
Teatris Mati Undi «Phaethoni» esietendus. Esimene vaatus kukkus läbi. Näitlejate mäng allpool arvestust. Ideed liiga kiiresti, juba kolmandas misanstseenis pauhh! saali. Meeli ei kõditanud. Teise vaatuse ajal ei avanenud eesriie. Vaatus aga kandis. Kuigi mind on ära tüüdanud see demokraatia nõudlemine. Selle demokraatiaga me nagunii midagi ära ei tee. Kohvikus totrad teretutvused. Etendus pani aga mind kirjanduse maailmas õigele kohale – viimasele. Vurle olen, aga mitte töömees. Õudselt sant tunne.
17. märts 1968
Andres Ehin luges ülikooli kohvikus Alliksaare luulet. Öösel Untide juures. Mamma, Juuli Vahing, suri samal ööl. Ma olin sel õhtul kohvikus.
24. aprill 1968
Mati Undiga Vanemuises. Väga asjalik poolteisttund. Unt luges mulle oma uue romaani «Mõrv hotellis» visandit, autobiograafilist, subjektiivseid elamusi. Mulle ei meeldinud tegevus ja mõte oli mulle tuttav. Nauditav aga oli kuulata kirjeldavalt edasi antud kunstilisi kujundeid, dialoogita mõtisklusi. Tuli ka Kuno Otsus ja kinkis mulle 70-kopikase valge pastapliiatsi.
28. aprill 1968
Mati Undiga Ain Kaalepi pool Elvas. Mati ja Kaalep arvavad, et võiksin debüteerida Loomingu Raamatukogus. Ma ise arvan, et vara veel. Aga mine tea.
6. mai 1968
Teatris. Mati Unt lubab kirjutada igast oma eluetapist ühe romaani. Kui aga etapp ei ole veel lõppenud, siis ei saa ju kirjutada? Lugesin Rein Saluri uut, paremat jutustust, mis tundus olevat üpris sünge. [Mis jutustus see võis olla, ei mäleta –