Unt ütles, et ta ei saa kuidagi kontsentreeruda, mingid uitmõtted segavad, romaani jaoks ei kõlbavat. Läksime Ekraani kinno. Pileti ostis ka Toomas Alatalu, kes ütles, et Lääne-Saksamaal kinnitati erakorraline konstitutsioon.
21. mai 1968
Noorsooteatri külalisetendus «Põhjas». Vaatamas kogu Tartu endast lugupidav publik. Puudus ansamblimäng, vastastikune mõistmine, oli palju möödamängimist. «Inimene – see kõlab uhkelt!» – Toominga poolt lausa irvitamine. Gorki üle irvitamine? Oli siin Tooming süüdi, et mõte nii labastatud?
Kuritegelik kamp, joodikud ja litsid, pidasid Elva kirikus pidu. Suguline vahekord altari ees.
14.–20. juuni 1968
Ajakirja Noorus laager Kabli rannas. Mati Unt luges ette mu «Etüüdi». Üldine naer lõkke ümber. Mati ütles, et seni ei võtnud ta mind tõsiselt, nüüd pidavat ümber mõtlema. Mulle ei ole seda vaja, seda ümbermõtlemist. Viimasel õhtul tembeldas Unt mind ikkagi grafomaaniks. Teet Kallas ütles, et luges mu «Etüüdi» ja esimese korra järel ei saanud millestki aru. Alles teistkordsel lugemisel tabas üht-teist. Seda juhtuvat temaga harva. Pärt Lias ütles, et ma püüdlevat inimpsüühika sügavamate struktuuride avamise poole, erinevalt seni domineerinud siledast kirjeldusest.
Mati ja Ela Undi sulgpallilahing Nooruse suvelaagris, Kabli 1967
15. juuli 1968
Helistas Mati Unt. Luges oma romaani «Mõrv hotellis» algust. Müstika, irreaalsus. Mulle jäi arusaamatuks, miks ta seda romaani kirjutab. Tundub, et tal oleks nagu midagi ütelda, kuid ta ei taha, aga võib-olla ka vastupidi. Ta sõitis Pärnu lõbutsema.
10. august 1968
Mati Unt on «Elu võimalikkusest kosmoses» venekeelse tõlke jaoks oma kangelasele sarkoomi külge pookinud. Mis sellest, et Aksjonov olevat soovitanud, sarkoomi varem ikkagi ei olnud. Minu arvates kaotas jutt selle sõnaga kogu oma mõtte.
10. oktoober 1968
Undiga Peedul, külas Hiedelitel. Lembe Hiedel andis käsikirjad tagasi, kuid lubas järgmisel aastal Loomingu Raamatukogus minu numbri välja anda. Hommikul Kaalepiga rongis. Kaalep soovitas mõne mütoloogilise teema minu stiili valada.
26. november 1968
Unt jälle Staadioni tänava haiglas. Kirjutas luuletuse.
ah sel hallil sügispäeval
tablette aina neelasid
kui me kabineti aknast
jälgisime sind seal lumel
raagus puude all
fooniks äärelinn ja maastik
millel enam mõtet polnud
novembri lõpu ajal
neelasid tablette üksikuna
keset kõdu keset harakate kisa
hullumaja akna all
mustast tarast ümbritsetud
igast aknast seiratuna
sinu mustad juuksed
sinu keha sinu noorus
sinu ilu kunagi sust teeme filmi
armas neiu hullumaja aias
keda jälgib Vahing verejanuline
ise valmistame uut sünteesi
otsime veel lemmikpuud
teeme mõned misanstseenid
praegu aga sügis, tuleb õhtu
söö tablette, aega on meil vähe
tuleb talv ja tuleb vahing
teeb su naiseks endale
1969
Kaarel Irdi dateerimata kiri Mati Undile aastast 1969.
Kulla Mati! Aitäh kirja eest! Kõigepealt soovin teile mõlemaile õnne abielu puhul – suuremat tuba ühiselamus ja veel rohkem hästi kiiresti päris tõsist inimväärset korterit! Jätsin kirja pooleli ja kõlistasin kohe siitsamast Utile. Ta soovitas siiski Teil kirjutada isikliku avalduse Käbinile. Taolisel isiklikul avaldusel on see hea omadus, et sellele peab kindlasti vastama.
Teine võimalus on veel kirjutada Müürisepale kui ülemnõukogu presiidiumi esimehele. Tehke seda kindlasti!
Peale selle palus Utt teile edasi anda ka tema isiklikud õnnitlused abielu puhul. Mida ta palus vastu võtta vaatamata sellele, et Teie pole kuigi suurel määral isiklikult tuttavad.
Nüüd kirja sisust. Mis puutub Kihosse, siis ma palusin Hermannil talle öelda, et ta oodaku kuni ma tagasi tulen. Me peame kindlasti selle lahendama, kuid see pole nii lihtne nagu Teile näib. Sest sellega ma koondan (kaotan?) juba ühe tehnikutele lubatud 4 kohast. Meie draamas on 35 kohta ja täitmata on neist praegu 2–3. Sundides Kasukat poolele kohale minema ja lastes lahti Mältoni, saan ma veel ühe koha. Viies Saare (?) konkursi alla, saan ma veel ühe koha ja see on mul kõik, mis mul «hinge taga» on ja jääb. Ma pean nende kohtadega ümber käima kui vaene inimene rubladega. Kellel osta tarvis rohkem kui tal raha on. Muidugi ma ei ole kindel, kas Hermaküla poisid tulevad! Sellepärast võin Kiho edevust rahuldada ja viia ta juba praegu draamasse. (Eksisin, kohti on ainult 2, sest ühe andsime hiljuti Merzinile.) Kuid mis teha Meeritsaga, keda me praegu kasutame paljudes etendustes? Kui ma selle küsimuse esitan kunstinõukogus, siis võetakse Meerits kohe. Ja mis teha Ao Peebuga? Hästi, me laseme ta siis ära minna. Kuid tuletage meelde, et Rummo ja Liivi õhtus [«Suits pööriööluhtadelt»] oli ta palju tugevam kui Kiho seda oleks olnud. Kiho on füüsiliselt vaba ja valitseb hästi teksti, tema teeb oma osad kergesti ja kiiresti valmis. Kuid ta on samal ajal üsna pealiskaudne. Ja jääb selleks vist igavesti. Nüüd aga räägime Aavikust ja Raimu Maiksarest. Mina ei usu, et Merziniga meie koostöö kuigi kaua kestab – see mees sunnib meid varem või hiljem ta lahti laskma. Ja siis on Aavik potentsiaalselt tema kõige võimalikum asendaja, mida ta muide tõestas suurepäraselt «Paadiga metsas», kus tema osa lahendus oli värskem kui Merzini oma. Nüüd Maiksar. Maiksar jääb igavesti Vanemuise teatrisse, täidab seal koha, mis peatselt vabaneb Mikkali alt. Maiksar loobus teatri kasuks juba väga edukalt alustatud ühiskonnategelase (parteitegevus) kindlast karjäärist ja tuli teatrisse väiksemale palgale kui ta sai enne. Ja ma tean, et kui Vanemuises tulevad järjekordsed väga rasked päevad, siis jääb Maiksar kohale ja võib muutuda isegi selleks inimeseks, kes hoiab teatris siiski mingi tuumiku alles. Ja säilitab teatri.
Muide, kui Meerits peaks oma 120-rublaselt palgalt teatrisse tulema, kas me saame talle siis maksta teatris 80 rubla, kuigi ta on väärt ainult 75.
Maiksar tuli teatrisse vähemale palgale kui enne. Kiho tuli teatrisse ema ülalpidamiselt. Sama maksab ka Aaviku kohta – Aavik võiks ükskõik missuguses Eesti linnas ükskõik missugusel füüsilisel tööl teenida 120–150 rubla. Muidugi teie Tallinna poisid võivad asendada Aaviku ja Maiksare. Kuid praegu mul neid Tallinna poisse ei ole. Ja ma ei ole kindel, et need üldse tulevad. Ja kui nad tulevad, siis ei tea ma, kui kauaks nad jäävad.
Ma viin küll Kiho üle draamasse, kuid väga valutava südamega ja esialgu ainult 80-le rublale või jätan ta edasi koori 90 rublale, las valib. Tegelikult tuleb Saar konkursile viia ja Kiho tema asemele. Siis on asi õieti tehtud.
Nüüd mis puutub Elvistesse – tõtt öelda Edasis antud intervjuu see osa, kus te seal kahekesi näitlejaid headeks ja halbadeks jagate, polnud tore tegu. See võrdub oma efektilt sellele õunale, mida keegi Kuri Jumalanna viskas Olümposel jumalate sekka kui «kõige ilusamale»! Ja sellest tuligi Trooja sõda ja Trooja linna häving.
Mis puutub Maivelisse, siis ta ei suuda ühtegi suurt osa, millel tugineb näidend, mängida. Ta on hea väikeste osade näitleja. Kuid kes mängib siis suuri? Samuti on Kivilo rohkem väikeste osade näitleja kui suurte osade kandja.
Mis puutub aga Elvistesse, siis mina tõin ta Pärnust, kus ta oli kohvikus ettekandja, uuesti teatrisse tagasi