Prohvet Maltsvet. Eduard Vilde

võttis ning maha istudes hakkas sõna ette ütlema. Niisama vähe oli tema hääletoonis mängitud pühadust, kunstlikku härdust, seda imar-venivat salvamistooni, mida köstrid, koolmeistrid ja era-palvemehed, kirikhärrade ebapruuki jäljendades, sagedasti tarvitavad. Tõsiselt, aeglaselt, vabalt tulid sõnad Maltsveti suust, ja kui nad hinge puudutades, meeli äratades, tähelepanekut soetades mõjusid, siis tuli see just rääkija kena hääle lihtsast, loomulikust kõlast. See sünnitas koguduses sedamaid selle hubase lootusjulge meeleolu, millele järgneb kerge, tänulik süttivus. Ja see tähendab kõnepidajale poolt võitu. Oma jutluses ja palves, nii noomiv ja tungiv ning mõttelt liialdav, kui ta neis sagedasti ka oli, hoidis Maltsvet iga jämeda ebatooni eest, põlgas vingumist ja ulgumist, pidas «põrutamises» mõõtu ning mõistis kõige lihtsamaid oraatorlikke vahendeid ning võtteid tõhusalt tarvitada. –

      See oli harimata, oskamata inimeste ilutu laul, mis palvemehe kaunis võimsa baritoni juhtimispüüdest hoolimata Kiisa talu tahmaste parte ja suitsunud lae poole kerkis – venitatult, jorutatult, kord liiga madalale, kord liiga kõrgele kistult. Ta voolas visalt ja tõrksalt tööorjade karedaist kõridest, eluraskuste läbi kokkupigistatud rindadest – kõridest ja rindadest, mille hääl peamiselt tööloomi oli väljal harjunud valjult ning karmilt taga sundima, sest et sundijaid endid niisamuti taga sunniti. Ja siiski oli sel viletsal, iluvastasel, viltu ja võõriti kistud laulul oma muusika, oma luule, oma jõud ja elu. Temas hoovas end üles valus vaevlev rahva süda petliku lootuse tiivul, ihatava pääsu, iha sunnil luuletatud vabaduse poole – ägades, kaevates, nuttes, kuid kallast aimava uppujana pisarate tagant naeratades, rõõmuhüüet kokkupitsitatud südamest välja litsudes…

      Laulule järgnes peale lühikese palvesarnase eessõna Maltsveti vaba jutlus, milleks ta piiblist tarvidust mööda ühe ja teise koha võttis, et neid suure osavuse ja vaimukusega enda sõnade sisse põimida ja põhjenduseks kasutada. Isegi vastamisi käivaid mõtteid ja õpetusi, mille poolest pühakiri on nii rikas, mõistis ta haritud vaimulikkude kõnelejate kombel väledasti liita ja enese sõna võimul elavaks ning elustavaks tõeks tõsta. Piibel näis Maltsvetil olevat suuremalt jaolt peas. Ta ei jäänud hetkekski kitsikusse, tarvitsedes oma seletuste tõenduseks ja kinnituseks mõnd parajat pühakirja-kohta, ta huuled voolasid üle sõna-sõnalt meeles peetud piibli-tsitaatidest.

      Maltsveti jutlustel oli olude järgi oma eduline vahe; nad muutusid aegamööda, seejärel, kuidas tema õpetused teisenesid, kuidas tema arvamused teatavas suunas täienesid.

      Kui Juhan Leinberg oma palvemehe-tegevust Järvamaal alustas, ei nihkunud tema usulised arvamused ja piibliseletused luteri usu dogmadest milleski tähtsamas asjas kõrvale. Ta kõneles seda, mida palvemehed ikka kõnelevad ja mida ka kirikuõpetaja kantslist kuulutas. Ta jutlustas koguni taltsalt, täiesti valitseva kiriku distsipliini all seisvate usumeeste mõttel. Tema palvetundide kohta oli neilgi võimudel, mis rahva seas mingit mõttelist liikumist, mingit vaimset eluavaldust ei sallinud, nii vähe kahtlust, et Maltsvet mõisadeski võis lugemisi pidada, nõnda paar korda Ahula mõisas. Ka kirikuõpetajad, kes oma võimu ja mõju pudendajate vastu alati nii valvsad ja võitlusvalmis on, ei teinud temale esiotsa takistusi. sest nad ei kuulnud temast midagi paha; nad arvasid vahest koguni, et ta neile äraeksinud või tuimaks jäänud tallesid aitab lauta ajada. Igatahes ei pidanud nad teda kui harimata talupoega enestele võistlusegi mõttes hädaohtlikuks, veel vähem tuli neile meelde karta, et keegi, kes nende noomimise ja mõisniku piitsa all on üles kasvanud, julgeks nende vastu teisiti õpetades ja neid isiklikult arvustades välja astuda. Ka kirikuõpetajate arvustamisega oli Maltsvet esiotsa tagasihoidlik; kui ta seda tegi, siis tarvitas ta ainult kaetud märkusi, üldisi ja kaudseid riivamisi. Vennastekoguduse võimumeeste vastu alustas ta küll kohe võitlust, aga esiotsa, kui nende viha tema vastu veel nii suur ei olnud, kuna Maltsveti mõju oli veel vähene, samuti kaunis taltsalt, ilma kirgliku õhinata. Veel ei heitnud vastastikune võistlus, võistleja õel tagakiusamine õli Maltsveti tulde.