selgesti välja paista. Igaüks nägi oma silmaga, et vennad pole ometi mitte vennad, vaid et on ülemaid ja alamaid vendi. Nagu kirikus teatud paremad istmed, esirinnas, olid seisuslikult ja varaliselt võimsamaile määratud, nagu seal vahet tehti saksakoori ja talupoja-koori, rikka ja vaese surnu vahel, samuti oli lugu seski koguduses, mille liikmed ühetaolised vennad pidid olema. Muidugi edendas niisugune liigitamine jämedat auahnust ja seega välispidist vagatsemist ning variserlikkust. Auahnusest püüti saada koguduse liikmeks, auahnusest tõusta hoolekandjaks. Kiriklik-vennalik kogudus pakkus sama ebameeldivat pilti, mida seisustel ja varalistel liikidel põhjenev ilmlik seltskondki.
Ainult järje-õigeks täienduseks kõigele liigitamisele oli siis ka jumalateenistus vennastekoguduses liikidesse jaotatud. Neid liike oli kaks ja koguni kolm. «Jumalalapsed» hoiti «ilmalastest», Siion Paabelist kindlasti lahus. Jumalalapsed ja Siion olid hernhuudi ususelts, Paabel ja ilmalapsed – suur kirik ja tema kogudus. Sest usuta inimesi tol ajal veel ei olnud.
Vennastekoguduse palvemajad olid ja on, nagu teada, enamasti kirikute juures. Pool tundi pärast kiriku väljatulekut algas hernhuutlaste palvemajas jumalateenistus, mida hüüti «lahtiseks lugemiseks». Sellest võisid osa võtta ka «ilmalapsed», vennastekoguduse nimekirja vastu võtmata patused. Pühapäevakohane jutlus, mis kirikus juba oli peetud, loeti uuesti ära, kuna selle eel mõned salmid lauldi. Siis pidas lugija peast lühema või pikema, enamasti pikema kõne, milles ta kirikus ja siinsamas kuuldud jutlust omal viisil kordas. Jumalateenistus lõppes palve ja lauluga, mille viimase salmi puhul püsti tõusti.
Pool tundi hiljem algas nõndanimetatud «teine tund». Sellest ei tohtinud ilmalapsed, vennastekogudusest eemalseisjad, enam osa võtta. Kui mitte veel kolmas tund ei järgnenud, siis lasti teisele tunnile kogudusse vastuvõetud liikmete kõrval vahel ka need, kes veel vastuvõtmist ootasid, kelle nimed juba kandidaatide kirjas seisid, kelle kohta aga liisuga tehtav otsus veel teostamata oli. Enamasti aga, muuseas ka Järvamaal, peeti palvemajas kolmekordset palvetundi. Teisele tunnile lasti üksnes otsust ootavad liisulised. Muidugi võisid ka pärisliikmed, kui see nende liigi-au ei haavanud, sel madalamal lugemisel kuulajaiks olla, kuid mitte «Paabeli rahvas».
Kolmanda tunni järgnedes kogunes palvemajasse ainult «äravalitud» rahvas, enamasti vanemad inimesed, need, kelle nimed juba eluraamatus seisid – vennastekoguduse pärisliikmed. Palvemaja uksed pandi kinni ja mõni vend seati ustele vahiks, et ükski ilmalaps jumalapärast sisse ei pääseks! Ja et patuste silmad läbi klaasigi ei näeks, kuidas jumal oma lastega ja lapsed oma jumalaga asju õiendavad, kaeti ka veel aknad eesriietega kinni!
Nüüd alles olid vennad-õed koos. Need seal väljas olid võõrad. Nad olid võõrad, ehk nad küll sama jumalat otsisid nagu vennad ja õedki, ehk nad küll kirikus ja palvemajas sama õpetust käisid kuulamas, mida «jumalalapsed» kuulasid. Lukutatud templist, kinnimüüritud Siionist kajas hale lauluheli, kostis härras palvekõmu, tõusis ulguv ja nuuksuv nutukahin vastu lage. Seal nuteti maailma pattude pärast. Nende pattude pärast, kes seisid väljas, kelle eest hingeäratajate tempel oli suletud. Ja nutjad olid mõisa kepikandjad – kupjad, kiltrid, aidamehed, ka mõningad opmanid, need vagad vennad, kelle kepid äripäeval peremehe kukru kasul nende võimuse alla antud vendade seljas tantsisid. Ja seal nutsid ja palvetasid teiste pattude pärast kõrtsmikud, möldrid, mõisarentnikud, need vagad vennad, kes elasid ja kogusid rikkust oma põlatud vendade viimasest jõust. Nende jõust, kes kui patused ilmalapsed seal väljas seisid, kelle eest jumalakoja uksed ja aknad kinni olid, sest et neil vähem vara oli kui nutjail, vähem seda mammonat, mille teenimist nutjad pühakirja järgi ise patuks tunnistasid…
Talupoeg mõistis, mida temaga siin tehti, nagu ta sedagi mõistis, mida temaga kirikumõisas ja kirikus tehti. Ta mõistis seda, olgugi tajumisi ja undamisi, ja et ta seda mõistis, siis kaotas ta usalduse niisuguste abimeeste, hoolekandjate ja trööstijate vastu ning ihkas ja ootas oma südames uusi, paremaid. Ta igatses abimeeste järele, kes teda teatavate õigustega inimeseks, kannatavaks inimeseks peaksid ja kes inimesele abi juhataksid, mitte ainult hingele; kes ei tõstaks juhatavat sõrme mitte üksi kõrge ja kauge taeva poole, vaid osutaksid ka selle kindla pinna poole, mille küljes on inimene oma eluga kinni.
Nüüd aga ilmus korraga mees, kes väljendas selge sõnaga mõndagi, mis talupoja põues tummalt oli kipitanud. Nüüd ilmus mees, kes julges talupoja seniseid abimehi ja trööstijaid avalikult laita, iseäranis sellepärast, et nad endid temast paremaks, kõrgemaks, jumalale ligemaks pidasid, et nad rahva ilmliku vara järgi liikidesse jaotasid, et nad uksed, mis olid ühtedele avatud, teiste eest kinni panid ja et nad endid ise põlatud vendade vähesest rasvast nuumasid. Juhan Leinberg alustas oma tegevust võitlusega talupoja seniste avitajate, hoolekandjate ja nõuandjate – tema seniste ebasõprade vastu.
Vaevalt oli Maltsveti nimi saanud rahva seas tuttavama kõla, kui sellega ühes käis teade, uus usumees arvustavat kirikuõpetajate kõrkust, lähenematust, vara-ahnust ja mammonaorjust niisama teravalt kui hernhuudi vendade templilukutamist, patuste liigitamist, nende variserlikku ebavagadust ja silmateenri-tembutust. Teisi mõjusamaid ususeltse tol ajal rahva seas ei olnud; baptistid ilmusid hiljem. Ja et teade tõele vastas, märgati sellest, et võitlus Maltsveti vastu arvustatud ja laidetud tegelaste poolt sedamaid lahti pääses, et kirikuõpetajad ja «saksa-isandad» ning mõlemate abilised uut usumeest ühest suust püüdsid valeprohvetiks, rahva eksitajaks, kuradi sulaseks teha, kelle õpetuste eest nad oma karjasid noomides ja vannutades hoiatasid. Rahvas aga arvas, kõigest hoolimata, temas oma mehe ära tundvat, seda enam, et ta hoiatajaid ei usaldanud. Maltsvet oli küll olnud kõrtsmik ja mölder, oli matti võtnud ja puskarit müünud ning sellega jõukaks saanud, aga ta ei olnud mitteenam kõrtsmik ega mölder, ta oli mammona-orjuse maha jätnud, teiste abil vara kogumise kõrvale heitnud ja nõudis, et teised rahvaõpetajad ja rahvanoomijad sedasama teeksid. See äratas talupoja tähelepanu, meeldis talle, veetles teda, soetas temas usaldust uue palvemehe vastu. Ja see usaldus oli seda suurem, et Maltsvet ei olnud talupoegadele seisuselt ja rahvuselt võõras, nagu kõrk kirikhärra ja saksa-isand oma viletsa eesti keelega, et ta oli talupoeg nagu nemad ja ei tundnud mitte ainult nende keelt, vaid tundis ka nende elu. Aga ka uhke ei olnud Maltsvet, ei lasknud endas kõrkust ega auahnust nõnda esile tükkida, nagu vennastekoguduse lugijad ja hoolekandjad ning mitte vähem pastorid ja nende saksikud köstrid lasksid. See kõik, hoopis vaatamata tema suure kõneande ja muude osavuste peale, tõstis Maltsveti nagu imeväel põhjast pinnale, tegi tast ühe hoobiga vaimuliku rahvamehe, kes pooldajaid kosiva ning koguva mõju poolest kõik tolleaegsed võistlejad ületas.
Veel suuremaks kasvas see mõju muidugi, kui tema nimi pärastpoole suure väljarändamisliikumisega liitus, kui ta nähtavasti seks avitajaks sai, keda talurahvas salaja oli oodanud, avitajaks, kes ei tõotanud kannatavale talupojale mitte üksnes teises ilmas tasu, vaid arvas võimalikuks, et see oma põlve juba maa peal võib parandada, ja temale selleks teed näitas ning aitas abinõusid otsida.
See oli Maltsveti paljas nimi, mis täna ka Kugli küla ühes ta terve ümbruskonnaga kihama pani ning talu poole, kus ta oma häält pidi tõstma, teele ajas. See oli Maltsveti paljas nimi ja eemalt kuuldud kõla tema võitlusest rahva seniste hingekariaste vastu, mis nagu äratav, kutsuv kellahelin külast külla, talust tallu kajas ja isegi lootuseta tuimusesse vajunud hingesid virguma sundis.
Need seal Kugli kõrtsis, kes uue rahvaõpetaja üle viina ja õlle juures naljaga segatud lodevaid vaidlusi pidasid, olid need leigemad, kainemad vaimud rahva seas, kellel kirglikud usu- ja lootusetunded enam-vähem puudusid, kes uutele nähtustele umbusklikult, arvustavalt, ära oodates vastu vaatasid, iseäranis asjadele, mille peale härdad, süttiva usuga hinged suuri lootusi panid. Aga nemadki ei suutnud vabaneda selle kõla mõjust, mis oli Maltsveti nimel; ka nende südame põhjas liikus salaja midagi ootuslikku ja lootuslikku, mis neid sundis kõrtsist lahkuma ja samme Kiisa talu poole pöörama.
Päris palavikuline liikumine valitses aga nende seas, kelle hingedes ainelised abi-ihked ühinesid usulise härdusega, kokku sulasid suureks, elavaks kireks, vastupanematuks tungiks täis vägevat lootust. Nende majades oli uhav lainetus. Südamed tuksusid, silmad läikisid, suud kogelesid palvesõnu. Naised ergutasid mehi, mehed naisi, vanemad lapsi, ehk küll igaüks oli erk ja ärev isegi. Kõik olid endid minekuks ehtimas ja paljud ei mallanud õiget aega ära