kuulanud. Temast teati, et ta Maltsveti jutlust muudes kohtades Madise kihelkonnas juba paar korda oli kuulnud, ja arvatavasti peatus ta praegu Kuglil, et täna ka tema siinsest «lugemisest» osa võtta.
«Kõrtsi-isandal on õigus,» algas ta viisakalt ja leplikult, «rahvas lobiseb ausast palvemehest praegu kõiksugu juttusid – mine võtta kinni, mis tõsi, mis vale, või mis tõest ja valest kokku on jätkatud! Mis põhjuse pärast Maltsvet Loo kõrtsist ära läks, seda ma õieti ei tea ega ole tema käest ka järele pärind, aga vististi on kõige õigem, mis ta sellest Ahulas ükskord oma jutluses ääri-veeri mööda seletas, et kuda tema pühakirja hakand armastama ja mispärast ta ennast jumalalt sulaseks ja tema püha sõna kuulutajaks tõotand… Tallinnas old üks jumalakartlik mees, see lugend suure himuga piiblit, ja kui soand Maltsvetiga tuttavaks, käind talle nii kaua peale, kui se koa piiblit hakand lugema. Piiblit lugedes ja linnas vaiksemat kodust elu elades hakand Maltsvet oma vaimuelu ja hingeloo peale mõtlema, ja tal astund pühakirjas mitmed noomitused silma ette, mis teda äratand, nii kui et: «Tee aru oma majapidamisest» ja mitmed muud kirjasalmid. Hiljemini jäänd mees raskesti jooksvahaigusesse, kus mitu nädalat kange valu käes voodis vaeveld. Seal olla ta siis oma häda ja valu sees tõotand, et kui taevaisa ta jälle terveks aitab, siis võtab ta enese kõigest ilmalikust talitusest täitsa lahti ja tahab üksnes jumala auks ja ligimese kasuks elada, nõnnaviisi, et rahvast, kes patu-unes magab ja kurja küüsis sipleb, Issanda sõnaga äratab, teda noomides, õpetades ja õigele teele juhatades.»
«Ja pidas mees sõna?»
«Sai terveks ja pidas sõna. Vist juba Tallinnas hakand lugemisi pidama. Krimmi sõja hakatusel, 1853. oastal, müünd aga oma majad linnas odava hinna eest ära ja tuld selle nõuga moale tagasi, et rahvale siin jutlust hakata pidama. Esti asund Ambla kihelkonda ja palund kirikhärra Paulseni käest luba palvetundisi pidada, aga Paulsen põle luband. Amblast läind Koeru kihelkonda elama, kuhu ta omale Ärvita valda veikse üksiku koha ost. Sealt tuli Madisesse. Madise õpetaja käest sai viimaks palvepidamise loa. See tuld nõnna. Õpetaja Irsson old Orgmetsa külas lapsi loetamas. Maltsvet juhtund koa seal olema. Astund kirikhärra ette ja reakind ära, mis tal südame peal. Seletand, kudas ta selle mõttele tuld ja kudas inimesed pimeduses ja kurjuses elavad, iseäranis liigjoomises ja kõrtsielus. –»
«Ahah – kas kuuled, Tihane!» naeris Aabram vahele.
«Noh, või nüüd kõrts kellelegi peale tuleb või soab kõrtsmik kedagi keelata joomast,» kostis viisakas ja leplik kõneleja Tihase asemel. «Heakene küll – õpetaja mõeld järele ja kost, et tal selle vastu midagi ei ole, kui Maltsvet külades palvetundisi hakkab pidama, aga maanitsend, et kui seda teeb, siis sündigu see täiesti pühakirja põhjal. Seda luband küsija kindlasti. Ja juba sealsamas teind kohe proovi. Taluperesse, kus lapsi loetati – peremees on kiriku vöölmölder –, old kokku tuld hulk valla vanemaid inimesi oma lastega, ja neile pidand Maltsvet oma esimese äratusekõne. Rahvas kuuland, kuuland – siis voadatud imekspanemisega üksteise otsa, viimaks silmad kõigil vett täis, ja kui lugija lõpetand, teand kõik, et nad niisukest jutlust enne põle kuuld, ei ühegi kirikuõpetaja, ei ühegi saksa-isanda suust. Ja tõepoolest, sel mehel on vägev sõna. Hinge põrutab ihu küljest lahti. Võite mind uskuda, olen teda kuuld, ja kes ei usu, kuulaku teda täna ise. Ja kes tema jutlust kord on kuuld, see tahab seda jälle kuulda soada. See on mees, kelle sõnad tungivad üdini.»
«Nojah, ta kuulutada jo moailma otsa ette!» ütles Tibukännu Peeter. «Eks see põruta küll!»
«Kuulutagu ette, mis tahab, aga miks ta viinajoomist keelab!» pahandas Kriuka Mihkel. «Eks igaüks tea, et viin on rohi, puhtast jumalaviljast tehtud.»
«Ei tohi viina võtta, ei tohi piipu tõmmata –» aitas Tooma-Jüri Rein Mihklil nuriseda, «mis jääb meile ilma elust siis veel järele?»
«Vitsad.»
Kõlakas hääl, mis seda ütles, kostis eemalt ukse juurest; temast kuuldus nii palju vallalastud irvitust ja märkiminevat torkamist, et kõigi pilgud sinnapoole pöördusid, kust ta tuli.
2
ÜKS JUMALAVALLATU
Kaks uut külalist olid natukese aja eest kõrtsi astunud. Üks neist, keskmise kasvu ja tugeva kondiga noorevõitu mees, vana rebasenahka müts peas, puusas käed punase vöö vahel, seisis nii laialt ning võimsalt ukse ees, et teist tema tagant peaaegu väljagi ei paistnud. See nihkus alles mõni silmapilk hiljem lagedale, ja nüüd nähti, et ta oli väike küürakas mehike suure kongis nina ja pisikeste, teraste nirgisilmadega.
«Vitsad ja tühi kõht,» kordas tema suurem ja tugevam seltsiline, kelle laiast punetavast näost ja elavalt keerlevaist hallidest silmadest kui ka pilkelisest, väljakutsuvast naeratusest tema paksude tiiraste huulte ümber oli märgata, et ta enese kirikuteel juba tublisti oli vinna võtnud. Kui talle keegi ei vastanud, astus ta mõne raske, tätsava sammu leti poole ja lisas: «Jah, noomijaid on meil nüüd palju. Üks kärgib iga pühapäe kirikus, palvemajas on terve kari haukujaid, ja nüüd hulgub veel keegi külast külasse ja perest peresse ning paugub kas või lubja laest maha. Kõigil on midagi keelata, ühelgi pole midagi lubada. Muudkui tee tööd ja palu jumalat!»
«See on jo koa õige,» ütles Tongi Jaak viisakalt ja leplikult nagu kunagi.
«Või õige! Palute jo küll jumalat – kas ta teile midagi annab? Kes teist on rikkamaks soand? Nagu minu äiapapa, kes praegu prohvetit veab! Küüned ja hambad alati taeva poole püsti – vaesemaks läheb iga oastaga.»
«Kas sina siis lähed rikkamaks?» hüüdis keegi.
«See’p see ongi! Palu või ära palu – nälga jääd ikke! Mis see palumine siis aitab? Parem ära raiska aegagi!»
Kärnaste lammaste hulka oli kärnane oinas ilmunud. Kõrtsilised, kes ühe vaga armuõpetuse-kuulutaja üle siiamaani ilma suurema aukartuseta olid mõtteid vahetanud, olid jumalakartliku ja palvetava rahva silmas küll ka halvaks peetud ilmalapsed, aga see siin oma pesemata lõugadega oli juba üleannetu patulaps, kelle peale ilmalapsedki õudse tundmusega vaatasid.
«Sa ää pilka jumalat, Taavet,» ütles isegi Kriuka Mihkel ja tõstis noomivalt oma jõllis silmi. «Pühakiri ise ütleb, et peame tööd tegema ja paluma.»
«Mis ma nüüd jumalast pilkan,» vastas teine irvitades. «Jumal on hea mees, ta laseb igaühte teha, mis keegi tahab. Aga imelik on, et mina pean tööd tegema ja paluma, aga need, kes mulle seda õpetavad, ei tee mitte tööd, vaid paluvad ja – söövad.»
«Nemad on seks välja valitud,» ütles Kassi Mats.
«Soo! Küll on aga heaste valitud! Ise reagite, et Kostivere kõrtsmik teeb jutlust palju paremini kui kõik Järvamoa kirikhärrad ja saksa-isandad ja hoolekandjad armsad vennad kokku! Ja kui Maltsvet kõrtsmik põleks old ja rikkaks soand, siis ta oleks pidand praegu koa tööd tegema ja ta põleks old välja valitud ühti!.. Mis viga sel teisi noomida, kel kõht täis!»
«Aga noomijaid ja jutlusetegijaid peab ometi olema, muidu lähvad inimesed hukka.»
«Mis nad veel lähvad – nad ollagi juba hukas, nagu palvemehed ühtelugu kuulutavad.»
«Siis vaja neid hukatusest peasta,» tähendas Tongi mölder pehmelt.
«Hukatus ja hukatus! Ma ei mõista, mis hukatus see on, kui ma teen nädal otsa hommikust õhtani rasket tööd ja võtan laupäe õhta või pühapäe kõrtsis lonksu viina! Ja ei tea, mis patt seegi on, kui lähen seejuures kellegiga riidu ja kisun tal peast või habemest tuti karvu välja! Ja kui mõni tüdruk soab lapse – jumal hoidku, juba jälle patt ja hukatus lahti!.. Jumala eest, Reinul on õigus: mis ma oma tööst ja elust soan, kui kõik on patt, mida nõder liha nõuab. Kas inimene põle lihalikuks loodud? Ega ta oma himusi ise ole välja mõeld! Ja nüüd kõik patt ja hukatus ja keelatakse kõvasti ära!»
«Isegi vargus!» nöökas Liugmäe Kaarel paljutähendava muige saatel ja Taavetit viiliti riivava pilguga.
«Jah, isegi varguse keelavad ära!» põhjas viimane rikkumata tujul edasi. «Nagu aus inimene meie päevil soaks ilma varguseta läbi! Eks seda tea sina ja igaüks omast käest –