kohale pikemalt peatuma, korra tõmbus ta suugi naerule, ta näitas üht kohta Ellenile, kes samuti naeratas ja noogutas. Ta aimas, et see võis olla üks sürrealistlikkuse poole kiskuv luuletus, kus osa kujusid oli pärit Vene ajaloost:
Varjaagisid kolmpiid pihus
kerkis Ilmeni vahusest veest
sest ka Puškini patuses ihus
elas mälestus elavast veest
see hapnes tammises toobris
kuhu töörahva lootused jäid
kuni viimaks ükskord oktoobris
nad tõstsid koltunud päid
Ta teadis, et säärased värsid oleks targem üldse kirjutamata jätta, vähemalt ei peaks neid kellelegi näitama. Kuid Õpetaja ei olnud lihtsalt keegi. Ei saanud hetkekski kerkida kahtlus, et tema kaudu võiksid luuletused sattuda sinna, kuhu pole vaja.
Siis pani õpetaja kausta kõrvale ja kostis:
“Eks siis tulge kunagi läbi, saate oma manuskriptid tagasi. Ma vaatan, et masinal on väga kena kiri; kas teil on omal selline?”
Jah, see oli tõesti tema, see tähendab, nende oma, New Yorgi onu saadetud. “Olympia”.
Õpetaja võttis veel kausta ja uuris masina kirja.
“Korralik…” ütles ta. “Üks kõige õnnestunumaid kirjasid lugemiseks. Ma vaatan, et sakslased ei ole siin midagi muutnud, on täpselt sama kui enne sõda. Mäletad, Ellen, meie esimesel oma masinal oli samasugune.”
“Sellel, mis sa Juhanile andsid, kui Juhan Rootsi põgenes või?”
“Jah, kas sa siis ei mäleta?”
“Kas teile on ladina keeles juba õpetatud “Habent sua fata libelli”? Ma mõtlesin, et kirjutusmasinatel võib ka oma saatus olla. Masina ostsin ma Saksamaal ühelt emigreeruvalt juudi üliõpilaselt, kes oli selle saanud kinnipandud vasakpoolse ajakirja toimetusest, enne kui SS-mehed selle tühjaks tegid. Juhan aga ei jõudnud Rootsi, vist läks paat põhja. Eks siis leba masin praegugi kuskil Läänemere põhjas.”
Ta ütles, et on ladina keelt õppinud küll, natuke juba keskkoolis.
Õpetaja ütles, et seda on tal rõõm kuulda. Temal ei minevat ladina keele lugemine nii kiiresti kui kreeka keele lugemine, aga oleks päris narr idealism oodata, et meie ajal keegi veel kreeka keelt õpib.
Ta tunnistas, et oli mõelnud õppida.
Õpetaja tundis huvi, mis ta kreeka keelega pääle mõtleb hakata.
Ta ütles, et tahaks lugeda luulet ja aru saada, mis Platon ja Aristoteles täpselt mõtlesid ja ütlesid. Aga ta ei saanud jätta ka pihtimata, et keeltehuvi tekkis tal siis, kui koolipoisina sattus lugema raamatut Atlantise mõistatusest. Siis ta otsustas õppida keeli, mida kõneldakse ümber selle piirkonna, kus Atlantis oletatavasti asus. Nüüd ta ei oska Atlantist enam eriti tõsiselt võtta, aga keelehuvi on jäänud.
Õpetaja naeris. Tema oli ladina ja kreeka keelt hakanud õppima siis, kui leidis hunniku vanu pabereid, mis vist olid pärit apteegist. Sääl oli olnud saksa- ja venekeelseid kirju, aga mõned kirjad ja retseptid olid ladinakeelsed. Teda häiris see, et ta neist aru ei saa, ja ta otsustas keele ära õppida. Aga jah, ta tunnistab, et see oli palju kitsam ja isiklikum huvi võrreldes tema omaga.
Mis keeli ta siis veel õpib, küsis Õpetaja.
Neid ei olnudki palju. Inglise keelt ta luges. Pääle prantsuse, saksa, hispaania ja ladina keele oli ta käinud ka sanskriti ja araabia keele tunnis, aga need ei edenenud hästi, küll jättis lektor tunde ära, küll ei saanud tema minna. Ta päris, kas Õpetaja neid keeli ka oskab.
Sanskritti muidugi, kuigi teda huvitasid rohkem draviidi keeled. Ei jaapani ega hiina keelt. Egiptuse keelega tegelemine võtnud talt igaveseks isu hieroglüüfidega tegelda. Hiina tekste on ta tõlkinud küll saksa ja inglise keelest, natuke Menciust ja Tšuangtsed. Hiina keelt tasuks õppida, sääl on tohutult igasugu lugemist. Egiptlastega on nii, et kui huvitavamad tekstid on loetud, ei ole enam midagi teha. Võib hakata egüptoloogiks ja uurida näiteks seda, mis fraasidega pöörduti jumalate Thoti ja Ammoni poole, või püüda rekonstrueerida vana-egiptuse vokalismi, aga see polnud tema kutsumus ja selle eest ei oleks ülikool talle palka maksnud.
Ta küsis Õpetajalt, millega see oleks tahtnud tegelda, kui tal poleks vaja olnud ülikoolis palgatööd teha.
Õpetaja naeratas ja ütles, et seda ei ole temalt vist keegi varem küsinud, nii et ta peab ise natuke mõtlema.
Ellen kasutas pausi:
“Kas mäletad, kord sa ütlesid, et tahaksid uurida ja rehabiliteerida gnostikuid, Valentinost ja…?”
“Seda ei saa ma teha, nüüd tuli ju Egiptuses kõrbeliivast välja terve väike gnostikute raamatukogu. Ma olen sellest näinud ainult pudemeid. Tooma evangeeliumi ja Äikesevaimu lugu.
Ma vist rääkisin eelmine kord, et mõtlesin minna Guatemalasse või Polüneesiasse. Aga hiljem olen mõtelnud, et peaks asja võtma laiemalt. Peaks looma ühe maailmalaiuse vastasrinna eurooplaste laiutamisele ja vägivallale, mingisuguse vanade rahvaste, loodusrahvaste liidu.”
“Kas sõja ajal ei katsunud jaapanlased midagi säärast teha?”
“Jaapanlased olid minu suur pettumus,” kostis Õpetaja. “Ma olen nende luulet lugenud, aga see, kuidas nad Hiinat laastasid ja mis nad Melaneesias ja Mikroneesias tegid, polnud palju parem kui sakslaste märatsemine Ida-Euroopas. Jaapanlastel on ikka olnud sõjamehed nii kole tähtsad, samuraid. Ma oleksin pidanud seda teadma, olin ju üht-teist lugenud. Samamoodi rüütlikultus kui Euroopas. Ja räägitagu mis tahes, rüütlikultusest on sammuke selleni, mida kehastab SS ja eksistentsifilosoofia – surm on tõelisem kui elu, ainult mõrtsukas on tõeline inimene, ainult tapmine ja suremine viib meid inimsuse tuumani…
Hiinlaste juures meeldib mulle see, et nemad pole kunagi sõdimist austanud. Hiina keisrid pidasid sõdu küll, aga see oli väga selgetel riiklikel eesmärkidel. Sõdimine sõdimise pärast oleks hiinlaste meelest täielik hullus. Aga lugege Euroopa keskaegseid niinimetatud “sangarieeposeid” – siin pole muud kui taplemine – ja muidugi tapmine – taplemise ja tapmise pärast. Vaprus vapruse pärast, sõda sõja pärast. Ja eurooplased pole sellest sõdimise kultusest kunagi lahti saanud. Paistab, et jaapanlased ka mitte.”
“See on siis ehk nagu need koolipoisid, kellele kaklemine meeldib, ja need, kes löövad, kui neile kallale tullakse,” ütles ta vahele.
Õpetaja naeratas.
“Jah, nii vist võib asja vaadata küll. Ja kui laps kasvab ühiskonnas, kus kaklemine on omaette väärtus ja kõige kõvem kakleja kõige suuremas aus… Mis hakata pääle kultuuriga, kus suurmeeste loetelus polegi suurt muud kui löömamehed. Küsige koolipoistelt või koolmeistritelt kümne ajaloo suurmehe nime – keda nad nimetavad? Muidugi Makedoonia Aleksandrit, Caesarit, Tšingis Khaani, Napoleoni… noh, prantslased veel Karl Suurt, venelased Peeter Suurt, sakslased Friedrich Suurt. Ehk siis tuleb Shakespeare või Goethe või Mozart. Aga sõjamehed juhivad seda – teie vist nimetate seda edetabeliks. Ma olen palju kordi küsinud, vastused on üsna sarnased. Ja pole suurt vahet venelaste, eestlaste ja sakslaste vahel.”
“Hiinlastel ja hindudel on siis teistsugune edetabel või?”
“Hiinlased alustavad muinasaja suurtest valitsejatest, kes ehitasid tamme ja kanaleid ja õpetasid inimesi maad harima. Ja siis tulevad Konfutse, Mengtse, Laozi, vahest ka Buddha ja veel mõned õpetlased, võibolla ka mõni luuletaja. Ei ühtegi sõjameest. Indias on selles tabelis niisugused poolmüütilised tegelased nagu Krišna ja Rama. Ja kari igasugu avatarisid, inimkuju saanud jumalaid. Mis näitab, et erinevalt Hiinast, kes nägid minevikku realistlikult, oli minevik Indias juba iseendast midagi mütoloogilist, kus maine ja taevane segi. Aga tänapäeva päris reaalsete kangelaste hulgas on esikohal Gandhi, kes jutlustas vägivallatut vastupanu. ”
“Kas te olete siis hiinlasi ja hindusid ka küsitlenud?”
“Jah, omal