aga Malle on veel liiga väike, et sellest kõigest aru saada.
Õhtul enne magama jäämist küsis Malle emalt, kas tema ei saaks ka Jumala juures käia, kus naabri Andres nüüd on. Ema ehmatas selle jutu pääle ja ütles, et tema ei tahaks küll, et Malle ära Jumala juurde läheks. Malle ütles, et tema ei tahaks ka päriselt minna, ainult korraks Jumala juures külas käia. Ema arvas, et Jumala juures vist külas käia ei saa, Jumal ei lase enam kedagi tagasi, kes tema juures on. Malle leidis siis, et Jumal on kuri, kui ta teda enam ema juurde tagasi ei lase, ja tema sellist Jumalat ei taha. Ema ütles, et tema ka ei taha, aga ärgu ta seda vanatädile ütelgu, sest vanatädil ei ole lapsi ega kedagi lähedast, sellepärast on talle Jumalat väga vaja. Malle ei rääkinudki siis vanatädiga enam Jumalast.
Malle keha oli soojem ja pehmem kui varem. Ta tundis aina tugevamini selle tõmmet. Algne deseksualiseeriv joovastus oli vist üle minemas, ihu hakkas ikka selgemini midagi tahtma ja ei leppinud sellega, et nad pärast suudlust ja kallistust kumbki oma koju pidid minema. Ta ei tahtnud koju minna. See ei olnud ainult Malle sooja keha pärast, vaid ta tahtis ka lihtsalt kodust ära, tahtis kuskile, kus saaks olla omaette, ilma ema, tädi, vanaema ja vanaisata. Ta mõtles, kas ta võiks elada üksi nagu paljud mujalt tulnud tudengid. Aga ta ei osanud seda üksi-elamist kujutleda, kujutlusse tuli ikka Malle. See, kuidas nad Mallega voodis on – see oli palav ja põnev kujutlus, ka sellepärast, et ta ei osanud seda ikka hästi kujutleda ja proovis ikka uuesti ja uuesti. Aga ka see, kuidas nad hommikul ärkavad, kuidas Malle hommikukleidis toas kõnnib, juukseid kammib, kuidas nad koos riidesse panevad, hommikust söövad ja välja lähevad, ütlevad naabrile tere, naaber ütleb tere vastu: kuhu siis noorpaar nii vara hommikul läheb? Ta mõtles, et ta tahaks abielus olla, tahaks, et tal oleks oma kodu, oma tuba, mida ta saaks jagada inimesega, kelle ta on ise endale valinud, kellega tahab koos elada.
Kodu ta ei olnud ju valinud. Ta oli sinna sündinud, sinna sattunud teiste tahtest ja juhusest. See kodu ei olnud teistelegi päris kodu. Päris kodust jäid nad ilma, kui sakslased vanaisa maja ära võtsid ja neile linnas korteri andsid. Seda korterit ta natuke mäletas. Sääl oli peetud tema kolme aasta sünnipäeva. Ta ise oli aga olnud haige ja vaadanud tujutult pealt, kuidas külalised, tema täditütred, kes nüüd Rootsis elasid, ja paar tuttavate last, ringi jooksid ja kilkasid. Ta mäletas, et korter oli mööblit täis ja esikus seisis palju kaste ja kohvreid. Vanaisa majas oli olnud kaksteist tuba, selles korteris ainult (naljakas mõelda, et ainult!) kuus. Osa mööblit, pilte ja raamatuid sai viidud maale sugulaste juurde – need jäid alles. Alles jäid ka lauanõud ja kaks serviisi, mis olid keldris. Kõik muu põles ära, kui maja pommitamise aegu pihta sai. Siis leidis vanaisa peatuspaiga tuttavate juures, kelle suurest korterist olid üürnikud koos sakslastega põgenenud – mees oli vist nende teenistuses, võibolla isegi Gestapo’s. Sellele vihjati, aga sellest ei räägitud. Tema emaga oli olnud sõjapaos Läänemaal sugulaste juures, teised vanaisa venna pool, kus oli ka osa kraami. Kui nad emaga tagasi jõudsid, oli uus elamine juba sisse seatud, niihästi kui see võimalik oli. Esikus seisid jälle kohvrid ja kastid, tädi magas välivoodil. Vanaemal ja vanaisal olid oma sängid tagatoas, nemad emaga magasid ema-isa suures abieluvoodis.
Ta sai oma voodi alles murdeea eel, kui kehaga toimuvad muutused hakkasid juba talle endale ja teistele silma paistma. Ta mõtles, et võibolla oli harjunud ema kõrval magama ja sellepärast ei osanud hästi üksi magada. Ei osanud ja ei tahtnud. Oleks tahtnud magada naisega. Tüdrukuga. Mallega. Aga tee selleni oli pikk ja keeruline.
Teel intrisse põikasid nad väiksesse parki, kus vahtrate all sirelipõõsaste vahel oli pink, mida paarikesed ja joodikud sügavamale põõsastesse tõstsid, pargivalvur aga (ta ei teadnud küll, kas selline ametimees olemas oli) jälle säält välja lagedamale tiris.
Ta nägi, et pink on tühi, ja ütles:
“Ma ei taha veel koju minna. Istume natuke.”
“Aga hästi natuke,” oli Malle nõus. “Ma pean veel homseks harjutusi vaatama.”
Pingil oli ühtpidi parem, teistpidi halvem suudelda kui seistes. Teisiti hästi ei saanudki, kui Malle pidi talle sülle istuma. Ta ei olnud kerge kondiga, vaid päris talutüdruku kasvu ja kaalu. Aga ta esialgu vaevalt tundis seda raskust – see jäi läheduse, soojuse ja iha varju.
Nad suudlesid, see oli rohkem pikk suudluses olemine kui suudlemine. Aeg oleks nagu hakanud aeglasemalt liikuma, soe ja külm, raske ja kerge läksid segi. Suletud silmade ees oli tähesadu, tuhandete tuliste täppide tants.
Suudlus kustutas janu, aga sünnitas ka uue, sügavama ja tumedama. Nad panid ninad vastamisi ja vaatasid üksteisele silma. Tüdruku pilgus oli pime taevas vilkuvate tähekestega. Ta mõtles, kas see on kaugete laternate peegeldus, aga see ei olnud praegu oluline.
“Ma usun, et ma olen sinusse armunud,” ütles ta siis, endalegi natuke ootamatult.
“Ma tean, et ma olen sinusse armunud,” oli vastus.
Malle üks käsi oli ta õlal. Ta pani oma käe tüdruku jaki alla ja libistas mööda selga, tajus abaluid, selgroogu, seljalihaseid, jõudis siis puusade ja tuharateni. Käsi liikus nagu iseendas alla mööda reit, jõudis kleidiservani, silitas põlve ja libises siis sinna, kuhu ta varem oli jõudnud ainult unes. Reie sisepind oli soe ja sile. Tüdruk pigistas jalad kõvemini kokku. Ta lasi käel sääl nende vahel olla ja tundis vere tuksumist sõrmedes. Ta oli rõõmus, nii rõõmus, et ihagi jäi kuskile kaugele. Ta tajus, et ei peaks kätt liigutama, ja ei liigutanudki. Nad suudlesid jälle. Kui nende huuled üksteisest lahku tõmbusid, ei saanud ta enam jätta kätt sinna, kus see oli, vaid liikus edasi, jõudis peaaegu kohta, kus reied lõppesid, siis aga võttis Malle tal käest ja viis selle kleidi alt välja rüppe.
“Sinna ei või,” ütles ta.
“Käsi ei tea, et ei või.”
“Siis ütle talle.”
“Ma ei tea, kas ta mind kuulab.”
“Kallis hää käsi,” ütles tüdruk ta kätt silitades, “ole siin minu käes, ära mine siit ära, eks.”
Viivu olid nad nii, siis ütles tüdruk:
“Ma pean nüüd minema.”
Ta oleks tahtnud vastu vaielda, kuid tundis, et lummus hakkab lahtuma. Iha oli vaibumas, ta tundis, et jalad on hakanud tüdruku raskuse all surema ja kõht koriseb. Nad suudlesid veel, tõusid ja asusid minema.
“Hasta la mañana,” ütles ta intri ees Mallele.
“Hasta la mañana,” oli vastus.
Nad käisid mõlemad hispaania keele tunnis.
Ta seisis viivu teisel pool tänavat ja vaatas, kuidas Malle jõudis ukseni, pöördus sääl, viipas talle ja kadus siis ukse taha. Siis hakkas ta astuma kodu poole, just ses suunas, kus katuste ja pargipuude kohale oli kerkinud poolkuu. Õhus oli suitsu ja mulla lõhna. Kuskil tehti vist kütist.
Ema oli veel üleval. Vanaisal oli olnud halvem, ta oli unerohtu võtnud ja magas. Ema küsis, kas ta midagi õhtuks süüa tahab. Ta sõi mõned pannkoogid ja jõi piima. Ta oleks tahtnud emale midagi rääkida, aga ema ei küsinud ja ta ei osanud ise juttu alustada. Ta mõtles, et kutsub kunagi Malle neile.
Kui ta voodisse läks, oli kell juba ühe ligi. Restoranist tuli seltskond, lauldes “Kaugel, kaugel kalda taga, vaba Volga voogudes…”
10
Aeg läks kiiresti. Ta oli Underi kogu kirjutanud ümber halli kaustikusse, joonistanud tiitellehele pildigi ja kirjutanud suurte tähtedega SÄDEMED TUHAS. Ta mõtles valmis ka plaani, mida Õpetajalt küsida. Üks asi olid draviidi keeled ja nende sugulus soomeugri keeltega, teine tasmaanlased. Ta oli lugenud, et nemad olid olnud kõige arhailisem, maailma rahvaste arengust kõige kaugemale maha jäänud rahvas. Ja ta oli otsustanud ka, et katsub Õpetajat veel paluda, et ta mõne oma luuletuse ette loeks. Või talle lugeda annaks.
Pirnipuul ei olnud enam ühtegi õit, ka maas polnud neist enam peaaegu midagi järel. Ta mõtles, et sõna “õievaht” on päris õige: õied haihtuvad, sulavad kokku nagu vaht. Kuhu kaob vahu valge värv? Kuhu õite valevus? Ons mõlemad vaid