Õieti laseks küll, aga meie ei saa nende tingimustega nõus olla.”
“Mida nad siis teilt tahavad?”
“Oma inimesi meie sildi all Läände saata. Umbes nii, et üks õige teoloog ja üks libateoloog.”
“Ja teie ei ole nõus?”
“Vähemalt seni mitte, kuni praegune piiskop ametis on.”
“Ja temast nad ei saa nii lihtsalt lahti või?”
“Siin on nende võimalused piiratud. Piiskop peab olema korraliku teoloogilise haridusega ja ta peab olema vastuvõetav nii siinsetele pappidele kui neile välismaa kirikutele, kellega meie omad tihedamini suhtlevad. Ja neil ei ole päris oma inimest vaimulikkude hulgast võtta.”
“Kas nad ei ole püüdnud teid siis infiltreerida?”
“On küll, aga ei tulnd välja. Paar poissi meile õppima sokutati, aga üks ei saanud juba koolis hakkama ja teine kõrbes vaimulikuna põhja. Isegi tavalise provintsipastori amet nõuab inimeselt ikkagi mõningaid omadusi, mis nuhi omadega kuidagi kokku ei lähe. Tollel mehel ei tekkind kogudusega kontakti, inimesed tajusid kohe, et teda ei saa usaldada, ja lõpuks jäi ta vahele ka. Oli Pärnus teinud mingite moskvalastega pornofilmi. Sellest taheti veel kirikuvastane lavastus teha, aga meie piiskop käis keskkomitees ja rääkis midagi ja asi summutati ära.”
“Nii et kirik on siis ainuke demokraatlik institutsioon Eestimaal?”
“Nii võib vist öelda küll.”
“Ja see teie kaugõppekool on siis ainuke koht, kus veel korralikku haridust saab?”
“Ainult vaimulikku haridust.”
“Mida teile siis pääle teoloogia õpetatakse?”
“Keeli. Saksa, ladina, kreeka ja heebrea. Kirikulugu ja filosoofiat.”
“Ja kõiki neid ajamattisid, diamattisid ja marksusid ei ole?”
“Vaimulikukutse saamiseks ei pea neid õppima. Aga meilt nõutakse, et me kutsuksime lektoreid marksistlikust filosoofiast ja poliitökonoomiast rääkima.”
“Kas võitlevast ateismist ka?”
“Ei, seda otse küll mitte. Sellest ei tuleks midagi välja.”
Nad pöörasid sillutamata kõrvaltänavasse.
“Ma olen peaaegu päral,” ütles Rein. “Siin elab mul üks sugulane ja õde on tema juures kostil, nagu vanasti öeldi. Ühed tuttavad pidid täna autoga meie kanti sõitma, lubasid mind ka ära viia.”
Tal tuli pähe küsida, kus teine õieti elab. Rein nimetas väikese asula nime, mis oli talle hästi tuttav.
“See pole ju eriti kaugel sellest kohast, kus ma olen lapsest saadik kõik suved sugulaste juures olnud. Äkki sa isegi tead seda kohta?”
Rein arvas, et teab, kuigi ei olnud sääl käinud.
Ta jäi seisma värava ees, mis viis väiksesse õue, kus tänavast eemal seisis vana veidi maasse vajunud puumaja. Õues hakkas koer haukuma, Rein hüüdis talle “Tuki, tuki”. Koer niutsus ja klähvis jälle, aga juba teistmoodi, ta hääles ei olnud enam tigedust.
“Sa võid tõesti suvel meile sõita, kui aega ja tahtmist on. Näiteks juulisaugustis oleme kindlasti kogu aja sääl. Meile tuleb buss. Kiriklasse saab igaks juhuks helistada ka, siis võid kindel olla, et ei sõida tühja.”
Ta arvas, et tuleb kindlasti. Ta sõidab palju rattaga, vahel isegi linnast vanatädi juurde, tubli kaheksakümmenud kilomeetrit.
Ah jaa, Rein oleks hää meelega tema luuletusi vaadanud ja ehk ka õele näidanud. Ta lubas need siis kaasa võtta.
Nad jätsid hüvasti. Rein helistas uksekella, tema pöördus minekule.
Kui ta südalinna jõudis, hakkas sadama. Ta kiirendas sammu, kuid vihm oli nobedam. Kodus tuli riided kuivama riputada. Tädi tõttas kuiva särki ja taskurätti otsima ja kuuma teed tegema: kevadised külmetamised on salakavalad.
Tagatoa uks oli kinni. Vanaisal oli jälle halvem olnud.
Ta oleks tahtnud natuke lugeda India-raamatut, aga ei olnud kohta, kus lugeda. Ta mõtles, et tõuseb hommikul varem üles ja läheb raamatukokku, sääl on rahulik ja vaikne.
11
Nad õppisid enamasti Mallega koos raamatukogus ja mõnikord, kui ilm oli hästi soe ja ilus ja ei olnud vaja hulka raamatuid kaasas kanda, kuskil pargipingil. Õhtul käisid nad vahel kinos. Kinojärgsed kojusaatmised venisid ikka pikemaks ja kallistused ikka palavamaks. Ta käsi tundis tüdruku keha juba peaaegu üleni, ka varem keelatud kohtadesse oli tal nüüd juba peaaegu lubatud pääseda. Iha neist põgusatest külaskäikudest aga ei leebunud, vaid ainult kasvas, muutus teravamaks ja konkreetsemaks. Ta tundis, et tahab Mallet, tahab võtta ta alasti ja minna temasse, sinna sooja, kergelt niiskesse lõhesse reite vahel, kuhu käsi aina sagedamini püüdis tungida ja jääda.
Ta tahtis oma ihast ka Mallele rääkida, kuid seda oli raske teha. Sõnadega palju raskem kui suudluste ja puudutustega. Aga kord-korralt õppis ta oma tahtmist ka selgemini sõnadesse panema. Ta tahtis temaga päriselt, päris päriselt olla. Ta tahtis, et nad oleksid mõned päevad ja ööd ainult kahekesi, ainult teineteisega. Ta tahtis, et nad oleksid nagu esimesed inimesed, ilma riieteta, ilma häbita kuskil aias, kus on palju puid ja kus neil on aega teineteist, teineteise keha tundma õppida. Ta tahtis tunda tema keha nagu omaenda oma, igalt poolt. Seest nagu väljast.
Kui ta seda Mallele suudluste vahel sosistas, tundis ta, et tüdruk jäigeneb, ta keha, mis oli end unustades liibunud tema vastu, tõmbus krampi; isegi ta käsi pidi eemale tõmbuma säält, kus ta kõige rohkem oleks tahtnud olla.
Ta ei saanud aru, mida see tähendab: kallistustes ja puudutustes tundus tüdruku keha sulavat ja avanevat kõigeks, miks siis sõnad talle aga hoopis vastupidi mõjusid? Ta püüdis seda küsida. Küsida oli aga veel raskem kui rääkida oma paisuvast ihast. Ja küsimused, mida ta küsida oskas, olid tüdrukule vastumeelsemad kui iha-avaldused. Vähemalt ei saanud ta neile mingit selget vastust. Malle kas sulges ta suu suudlusega või ütles: “Palun ära räägi nii,” või “Ma ei tea,” või “Ah, palun jäta, kui saad.”
Ta tajus, et midagi on valesti, tüdrukus on miski, mingi tõke, mis nende lähedust segab, ei saanud aga aru, mis see on. Oli Malle ju esimene naine ta elus pärast ema, kellega ta oli tõepoolest saanud nii lähedaseks. Emaga ei olnud lähedust enam ammu, Mallega paistis see sündivat, nüüd aga oli tüdrukus tekkinud arusaamatu tõrge. Ta taipas peagi, et ei saa sellest Malle endaga rääkida: ta peab ise aru saama, mis on juhtunud, mis on valesti, kui midagi on valesti. Võibolla ei olnud tüdrukul midagi viga, süüdi oli tema ihast sündinud tormakus ja kärsitus. Võibolla pidi ta teisele lihtsalt andma aega, võibolla pidi tee kehalisele lähedusele, seksile minema samm-sammult. Võibolla oli targem vähem rääkida ja arutada, vaid lasta kehadel kõnelda oma ürgset keelt ja leida kontakt, mida sõnad ei suuda nii hästi sõlmida. Nii ta mõtles, aga need mõtlemised hargnesid nii paljudeks küsimusteks ja kahtlusteks ja sünnitasid ka hirmu, et viimaks on midagi tõsiselt viltu, viimaks ei jõua ta Mallega kunagi seksini.
Ta sai aru, et Mallega ei ole see sugugi kerge, ja see arusaamine lõhestas teda. Ta tahtis olla Mallele truu, aga ei teadnud, kas oleks igas olukorras suutnud. Oleks vaid olnud see keegi, see kogenud hää naine, kes oleks ise ta enda juurde võtnud, teda aidanud.
Nad kartsid mõlemad Mallega seda Esimest Korda. Vahe oli selles, et tema tahtis, et see tuleks rutem, ta ei tahtnud enam oodata, muretseda, kas saab hakkama või ei, Malle aga oleks ilmselt tahtnud kõike edasi lükata kuskile määramata tulevikku.
Kuumalaine oli saabunud. Kõik lokkas kasvada ja õitseda, sirelid hakkasid lõpetama, üleval raamatukoguski, kus tavaliselt oli jahe, läks umbseks ja palavaks. Talle tuli mõte minna Mallega Peedule, kuskile jõe ja metsa äärde õppima. Säält võiksid nad pärast kõndida näiteks Elvasse ja säält tagasi Tartu sõita. Ta tegi selle ettepaneku muidugi tagamõttega, lootes, et ehk pääseb ta looduses Mallele ligemale, ehk on keset suve, õitsemist