tulite laulude järele? Tulge aga edasi. Mul on üks külaline, aga võibolla saatus tahab, et te kaks täna siin kokku peate saama.”
Toas istus linalakk prillidega noormees ja suitsetas.
“Saage tuttavaks,” ütles õpetaja.
Noormehe käepigistus oli soe ja kindel. Tema olekus oli midagi, mis talle kohemaid meeldis, midagi, mis oli ühtaegu õrn ja tugev, intelligentlik ja atleetlik.
“Rein õpib teoloogiat,” ütles Õpetaja. “Me käisime tema isaga koos ülikoolis. Tema isa sai pärast veel Novosibirski oblastis täienduskoolitust.”
Uksele ilmus Ellen kandiku ja kohvitassidega.
“Rein on natuke meie laps ka. Tal on kaks õde ja emal ei olnud vahepeal tööd ega korterit. Siis ta tegi Alole masinakirja ja lapsed olid ka meil.”
Ta andis Underi Ellenile tagasi. Õpetaja tõusis, läks teise tuppa; säält tuli ta mõne viivu pärast, vihik käes, ning ulatas selle kummardades temale.
“Siin olid mõned väga hääd laulud,” ütles ta. “Ma ei saanud kohe teisiti, kui tegin pliiatsiga pisikesed plussid juurde. Ja paari kohta tegin kriipsu – sääl võiks minu meelest ehk paremini öelda, see tähendab, kas lühemini, täpsemini või kujukamalt. Aga muidu… vahest peaksin veel seda ka ütlema, et tuleb kindlasti edasi kirjutada. Vahel kulub mõnele kerge julgustamine ära. Teile pole see vist nii oluline. Minu mulje on, et seltskonnas olete natuke kohmetu ja krampis, aga kirjutades vaba ja kindel. See ei ole halb variant.”
“Kas vastupidine oleks halvem?” päris Ellen.
“Jah, vähemalt mis luuletamisse puutub, siis kindlasti,” ütles Õpetaja. “Enesekindel inimene ei hakka üldiselt luuletama, tal ei ole endaga probleeme, see tähendab, et ta ei tunnista neid, lükkab need kõrvale ja elab eluliselt, kahe jalaga maas. Hakkab juhiks, juhib autot või inimesi. Kes luuletab, ei juhi ega lase end ka juhtida. Luule on oma saar, autonoomia.”
“Aga mis siis, kui luuletatakse rangete reeglite järgi, klassitsistlikult, siis ju ei ole auto-nome, oma seaduste järgi, siis ei ole luuletamine oma saar?” sekkus Rein.
“Kas selline klassitsistlik luuletamine on üldse luuletamine?” kostis Õpetaja. “See on rohkem seltskondlik mäng. Sedamoodi luuletamine, sedamoodi arusaamine kunstist on Euroopas ikka valitsend. Euroopa on ikka käind soomusrüüs ja vabadusest on siin aru saadud nii, et tuleb vana soomusrüü uue vastu vahetada. Võtta uued reeglid, õppida mängima uut seltskondlikku mängu.”
“Kas see käib siis moodsa kunsti kohta ka?” küsis tema.
“No mida te moodsaks kunstiks nimetate?” jätkas Õpetaja. “On moodsat kunsti, mis romantikute kombel püüab leida väljendust millelegi, mida reeglistatud kunst väljendada ei lasknud, ei osanud, ei lubanud. Kunst, mis püüab tungida sügavamale, vaatab julgemini hämarusse meis ja meie ümber. Ja siis on teistsugune moodne kunst, mille on loonud kavalad ärimehed, kes on leidnud, et sõna “moodne” on hää kaubamärk. See moodne kunst kannab “moodsuse“ kaubamärki. Kunst pole siin nii oluline kui kaubamärk, selle peab kunstnik oma tööle oskama juurde mõelda ja selle märgiga teda ostjale serveeritakse. Selline moodne kunst on tegelikult veel klassitsistlikum kui see, mis kunagi kuningate ja keisrite tahtest sündis. Siin sünnib kunst ärimeeste tahtel. Ja peab kandma seda võõrast tahet, võõrast soomusrüüd võõra vapiga.”
“Nagu meie kunst siin,” ütles tema.
“Nagu meie kunst siin,” kordas Õpetaja. “Siin ja igal pool. Igal pool, kus mängitakse kaubamärkidele ja sellele, et inimeste mälu on lühike, et võib väikse vaevaga pakkuda uue pähe parajasti unustatud vana.”
Sigis vaikus. Rein puhus suust kauni rõnga ja sellesse teise, väiksema.
“Kas seda õpetati sulle koolis?” ei saanud Ellen jätta nöökimata.
“Koolis jah, aga seda ei õpetanud õpetajad, vaid suured poisid.”
“Nojah, rumalatelt õpitakse ikka meelsamini kui targematelt,” ei jätnud Ellen.
“Mis sa siis tahad,” sekkus Õpetaja, “kui terve kultuur on üles ehitatud sellele, et uus ja noor on parem kui vana. Vanast tuleb lahti saada, vana tuleb ära visata, on ta siis tark või loll. Loeb ennekõike see, et ta on vana. Uuega on samamoodi. Me elame nagu moemajas. Moemajas ei küsita, kas uus kleit on vanast PAREM. Ta on lihtsalt UUS ja MOODNE. Sellepärast hakkab mulle ka vastu see väljend “moodne kunst“. Nagu oleks sel tõesti tähtsust, kas ta on MOODNE või ei.”
“Aga millest see moodsuse kultus siis tuleb?” küsis tema.
“Seda on lihtne küsida, aga vastust ei ole üldse lihtne anda. Mina vähemalt ei tea ühtegi lihtsat vastust, mida ma suudaks tõsiselt võtta. Mulle meeldib kõige enam ühe hiina etnoloogi oma. Tema peab kultuuris üheks kõige tähtsamaks asjaks perekondlikke suhteid – võluvalt konfutsiaanlik seisukoht muide –, selliseid primaarseid suhteid nagu isa-poeg, ema-poeg, vend-vend, ema-tütar ja nii edasi. Igas kultuuris on üks neist suhtepaaridest domineeriv ja määrab sel kombel paljud kultuuri põhijooned. Sääl – nagu Hiinas –, kus domineerib isa-poeg suhe, ei armastata järske muutusi, oluline on järjepidevus, järkjärguline üleminek. Vana ei asendata uuega, vana ei pea kaduma, hävima, et tuleks uus, vaid vana saab vähehaaval uueks, aga säilib uues, nagu pojas säilib isa, poeg saab jälle isaks ja nii edasi. Selline ühiskond on traditsionalistlik, konservatiivne, aga mitte jäigalt, siin ei pea ka vana VÕIT-LEMA uue vastu. Läänes jälle domineerib suhe mees-naine. Ja doktor Hsü järgi tähendab see järske hüppeid, määramatust, ootamatust. Piiblis ju seisab, et mees jätab isa-ema ja läheb naise järele. Tema meelest näitab see, et juba vanadel juutidel oli niiviisi, et see läänemaine uuenduslikkus algas juba hiljemalt sääl ja siis. Siin lahkub ka mees senistest suhetest ja loob täiesti uue. Vana heidetakse kõrvale. Ja Lääne kirjanduses on nii oluline võitlus õiguse eest abielluda armastatuga. Võitlus vana ja uue suhte vahel. Vanemad tahaksid last endale jätta või vähemalt otsustada, kellega ta abiellub, lapsed tahavad seda õigust endale.”
“Aga Läänes oli ju samamoodi, et vanemad otsisid lastele abikaasa, kui palju siis noortel endal siin öelda oli?” päris Rein.
“See mulje võib jääda tõesti, kui lugeda haledaid armastusromaane kuningate ja krahvide elust. Nendel oli abielu poliitilis-majanduslik akt. Nagu hiljemgi rikastel ja vägevatel. Abielu liitis varandusi, riike ja kontserne. Aga lihtrahval oli asi lihtsam ja inimlikum. Seda tõendab kasvõi eesti etnograafia. Seda, et tütar vägisi mehele pandi või pojale naine võeti vastu tema tahtmist, juhtus rohkem siis, kui maalgi tekkisid Mogri Märdid ja hallparunid. Miks see või teine partner ei sobinud – ikka raha pärast, sellepärast, et oli vaene. Aga muiste oli see selgelt rohkem poiste ja tüdrukute oma asi, kuidas nad oma suhted sõlmisid ja ühte heitsid.”
“Aga ära ütle, et noored ise valiku targemini ja paremini teevad, kui vanemad nende eest teeksivad,” ütles Ellen.
“No kui vanemad tõesti oma lastele kõige paremat tahaksid, nagu nad kõik ütlevad, siis nad võiksid neile tõesti targemini elukaaslase otsida kui noored ise,” oli Õpetaja nõus. “Mina võiksin siin mõnelegi hääd nõu anda, kui seda keegi kuulda tahaks.”
“Ava-ava kosjakontor jah ka veel,” oli Elleni kommentaar. “Vahest sa siis alustad neist kahest noormehest siin?”
See oli korraga ehmatav, naljakas ja võluv. Lasta Õpetajal leida endale naine. Naine, kelle Tema talle valib. Jah, aga Malle. Kas see võiks olla Malle?
Hetke ei pannud ta tähele, mis teised rääkisid. Siis ei saanud ta küsimata jätta:
“Milline see minu naine siis peaks olema?”
Õpetaja naeris:
“Ma peaks mõtlema, mulle tundub, et ma tean teid juba päris hästi. Nende laulude järgi ja. Nii et äkki ma tean ka mõnda noort neidu, kellega te väga hästi sobiksite. Aga ma tean ka, et mina kosjakontorit ei ava. Lugege psühholoogiat, sellega tasub tegelda. On mõned päris lihtsad reeglid, mida inimesed võiksid teada. Ka siis, kui nad tahavad oma elu teise