pungil täis kaust. Ta istus sõnatult tagasi tugitooli ja hakkas kaustas sorima. Teised ootasid vaikides. Siis võttis ta säält paberi, mis kunagi oli ilmselt olnud kalendrileht, tõstis selle silmade ette ja vaatas viivu. Siis hakkas ta vaikse häälega lugema:
On vainurästa laulus juba leina
ja kilpjalg juba matnud nõlval raja,
kust käisid jõele, väike uudistaja.
Ja seisatades keset lõhnaheina,
näed männitüvel eksind päikselaiku,
mis sõrmena sind viipab kaasa, ära,
või aega ennast, pimeduse sära,
mis, sädemena muiste uinunud vaiku,
nüüd äkki sinu lapsepilgus virgus.
Ning astud esimese argse sammu
all päikse, mis siin paistis ükskord ammu,
all helmemänni, mis siin ükskord sirgus.
“Mis on helmemänd?” küsis ta.
“Sedasi võiks kutsuda neid mände, mis siin kandis, rohkem küll Skandinaavia mägedel kasvasid – nende vaigust on tekkind merevaik.
See luuletus on ühest lapsepõlve elamusest või kaemusest. Ma olin lugenud saksakeelset hiina muinasjuturaamatut, kus oli selline lugu, nagu neid ka keltidel palju on – noormehest, kes satub haldjate juurde ja jääbki sinna. Tuli suur ja sügav nukrus, selline nukrus, mis tuleb sellest, et muinasjutud ei ole tõsi. Ma läksin tasahilju kodunt välja ja üle kopli metsa. Kõndisin sääl, päike kaldus juba õhtusse ja paistis vana männi korbale teeraja ääres. Ma jäin seisma ja vaatasin, kuidas see päikeselaik liikus aegamööda nagu kellaseier, ja siis äkki nägin hoopis teistsugust maastikku, teistsugust metsa. Päikeselaik oli samal kohal, aga mänd oli hoopis teine, palju palju suurem ja kõrgem. Neid mände oli palju, ma olin keset suurt põlismetsa, see oli paksem ja pimedam kui kodumets. Ma sain aru, et olen kuski mujal, teises ajas ja ruumis, aga imelikul kombel ei olnud üldse hirmu, oli hää ja õnnis tunne, ma nagu tundsin, et seekord on muinasjutt täide läind, ei teadnud ainult, missugune muinasjutt.
Ma seisin sääl hiigelmänni all ja mäletan, et mõtlesin, et ei tohi vist liigutada, siis saab see lumm otsa. Aga siis lendas üks suur sinine kiil otse minu poole, oleks ehk mulle näkku lennand, kui ma poleks kõrvale hüpanud… ja siis ma ei mäleta, mis juhtus, kui jälle mäletan, istusin sääl samas maas, päike oli juba loojumas, külm oli, sääsed sõid nägu ja käsi. Sain aru, et olen vist paar tundi niiviisi olnud… Kodus juba ema ja vanaema muretsesid, mis minuga on juhtund, ma seletasin midagi lindude vaatamisest – olin selline isehakand ornitoloog koolipõlves tõesti – ja nii see jäi. Hiljem olen sääl paigas palju käinud, aga midagi sellist ei ole enam juhtunud. Kuigi jah, tahaks et juhtuks.”
Jälle tundis ta, kuidas pää kergelt ringi käib. Küllap see ei olnud suitsust, vaid Õpetaja räägitud loost. Ta tahtis midagi öelda, küsida, aga ei osanud hästi.
“Kas… kas olete leidnud mingi seletuse sellele kogemusele? Kas te sattusite tõesti teise kohta aegruumis või oli see lihtsalt mingi illusioon?”
Õpetaja naeris:
“Ma arvan, et see kogemus õpetas mind aru saama, et sõna “illusioon” tuleks ettevaatlikumalt kasutada. Ma olen hiljem uurind botaanilisi raamatuid, ja niipalju kui ma tollest metsast mäletan, see klapib: ma olin oligotseeni või pliotseeni metsas, ma ei tea kuskohas, võibolla siinsamas praeguses Eestis. Ilmselt ei saa ma korraga olla praegu siin ja toona sääl, kuigi selleski ei saa kindel olla. Kas tertsiaar on nüüdki olemas ja ajas on mingid lõhed või tunnelid, mida mööda võib sinna sattuda, või siis on üks mu kogemustest vale: kas see siin või too sääl.”
“Aga tertsiaaris ei olnud ju inimesi!” ütles Rein. “Kuidas sa said päriselt sääl olla?”
“Tertsiaari ladestustest ei ole põhjamaadel inimeste jäänuseid leitud,” täpsustas Õpetaja. “See ei tähenda, et neid ei oleks olnud. Ja päälegi ei näind ma iseennast, nägin seda muinasmetsa. Ma ei tea, kes ma olin, võibolla olin ahvinimese taoline olevus.”
Tal tuli äkki mõte, mida ta ei saanud jätta teistega jagamata.
“Aga kas ei saa olla nii, et mitte männid ja sõnajalad, mets ei olnd suurem, vaid et te ise äkitselt olite väiksem? Et te ei sattund mitte Maa, vaid iseenda minevikku?”
Õpetaja vaatas talle otsa.
“Ma ei ole sellele niiviisi mõelnud. Võibolla tasub mõelda. Järgmine kord ma ütlen, kas see oleks võinud nii olla. Või õieti peaks sääl käima ja vaatama, see oleks mingi experimentum crucis. Kas ontogenees või fülogenees.”
“Me võiksime ju suvel teha sinna väikse matka,” ütles Ellen, ja ehk nähes tema silmades nõutut pilku, lisas: “Meie kõik muidugi. Me vahel Aloga teeme mõne väikse matka mööda Eestimaad. Wer den Dichter will verstehen, muss ins Dichters Lande gehen.”
“Jäta, muidu nad arvavad, et meil on tagatoas kapi otsas veel Jööte ja Schilleri büstid ka,” naeris Õpetaja.
“No mis sul ometi Goethe vastu on, et sa iga kord pead midagi ütlema, kui ma teda tsiteerin?” ärritus Ellen. “Aga Rein peab vist varsti minema. Kas sa loed veel mõne luuletuse või ei. Minu meelest – kui ma nüüd veel paar sõna saksa keelt tohin öelda – einmal ist keinmal. Loe natuke veel.”
“Sinu tahtmine sündigu,” ütles Õpetaja ja lappas uuesti oma paberimapis. Järgmine paber, mille ta säält leidis, kandis pahupoolel kirja ARVE. Sellelt luges ta:
Veel kopliteele langeb pihulund,
kui keeris tõttas üle lagendiku.
Kas koju temagi? Ei varsti riku
muu sinu ja su vana maja und
kui oma pulss ja kella tikk ja takk.
Käib tilguti, kuid enam ei käi kägu:
kas mäletan veel tema häält ja nägu?
Kaks kirvest taovad, ruum on raiepakk
ja pimedusse kukub päid ja pinde…
Kui kõik on nõnda pime, külm ja tumm,
kui päevamõttelt hajub viimne lumm –
kes kaitseb mind ja kaitseb taeva linde?
Nad vaikisid viivu, siis ütles Rein:
“Mul on nüüd küll aeg minna.”
Ta ütles, et läheb ka. Tasmaanlaste kohta jäi küsimata, aga ta tundis, et ta ei jaksakski seda enam. Kõike kokku oli olnud väga palju, ehk isegi liiga palju. Ta tahtis välja, värske õhu kätte.
“Külastage siis meid jälle,” ütles Õpetaja, kui nad esikus hüvasti jätsid, ja soovis talle ilusaid uusi laulusid.
“Ma ei taha teid nii palju tülitada, aga kui midagi küsida on, siis ma tuleksin küll,” ütles ta. “Või kui saan ehk mõne olulise raamatu laenata.”
“Oodake,” ütles Õpetaja. “Ma annaksin teile ühe raamatu – see peaks teile meeldima.”
Ta läks tagatuppa ja tuli tagasi raamatuga. Kaanel oli pilt mägedest ja pealkiri “My Encounter with India”.
“Mulle on see raamat kõigist omataolistest selgelt rohkem meeldinud. Ta kirjutab väga ilusti ja on osanud tõsiseid asju vahel ka hää huumoriga vaadata.”
Ta tänas ja mõtles, kas see raamat on ka märk, et teda siin kindlasti jälle näha tahetakse. See oleks olnud liiga ilus uskuda, aga siiski.
Ta toob raamatu umbes kuu aja pärast tagasi, kiiremini tal inglise keele lugemisega ei lähe.
Muidugi, see sobis, raamatuga ei olnud kiiret.
Väljas võttis neid vastu soe ja niiske kevadine õhtu. Kuskil lähedal aias laulis valjusti metsvint.
Ta oli äsja kelleltki ülikooli pääl