>
Jaan Kaplinski
See ja teine
Prometheus ja Tuhkatriinu
1969. aastal tõlkisin Andre Gide’i jutu Halvasti aheldatud Prometheus, mis Loomingu Raamatukogus ka ilmus ja arvatavasti nüüd juba samahästi kui ununenud on. Nähtavasti oleks meie lugejale Gide’iga tutvumiseks paremini sobinud mõni teine, lihtsama koega teos, kasvõi Pastoraalne sümfoonia, millest vist kord algas minu tutvus Gide’iga.
See tutvus algas kuskil viiekümnendate aastate lõpul ja on mulle olnud kuidagiviisi oluline. Gide’i peaprobleeme on vabadus ja põhiveendeid see, et inimene on küllalt tugev taluma pühaks peetud institutsioonide, moraali ja usu kadu. Sajandi alguse Prantsusmaal oli palju püüdeid ja pürgimusi kindlate traditsiooniliste väärtuste poole. Ilmnes nagu väsimust kõikumisest väärtuste vahel, mis kõik olid liiga üksteise sarnased, kõik liiga tühised, et väärida pühendumist. Prantsusmaal saavad kuuldavaks natsionalistid, katoliiklased, ihaletakse keskaega ja kuulutatakse jäika dogmaatikat. Mida XIX sajandil vaevalt oleks söandanud teha mõni tuntud kirjanik, seda teeb XX sajandil Paul Claudel. Noorust, kes ei taha usku ja isamaad pühaks pidada, süüdistatakse juurtetuses. Kõiges selles on seda, mida katoliiklased on kutsunud sacrificium intellectus – intellekti ohverdamine – ja mida psühholoog Erich Fromm hiljem nimetab escape from freedom – pagemine vabadusest (või vabaduse eest). See, et paljud inimesed tunnevad end suures valikuvabaduses halvasti, on tuntud tõde. Igaüks meist on kindlasti tundnud veetlust loobuda arutlemast-valimast ning võtta vastu otsus, teha midagi, mida soovitab käepärane autoriteet, on see siis ema, naine, raamat, raadio või mingi muu instants. Prantsusmaa intellektuaalidel oli selline autoriteet katoliku kirik, kes alati rõõmuga oli valmis vastu võtma otsustamise vaevast ja kõige suhtelisusest väsinud olendeid. Kirikust saab alguse ka sellist valikuvõimaluste välistamist, kiriku põlisautoriteedile usaldumist propageeriv ja põhjendav filosoofia, mille nurgakive on väide, et inimene ei ole loodud suuteliseks iseseisvalt, ilma kiriku kaudu temani ulatuva ilmutuse abita oma elu elama, tarvilikke valikuid valima. Inimene peab laskma end juhtida. Kui peenemalt öelda, on küsimus vaid selles, kelle juhatust inimene aktsepteerib, kas õige kiriku oma või võltsi ja petliku ilma oma. Viimasel puhul võib eksinud inimene ise arvata, et ta ei lase end kellelgi juhtida, tegelikult aga sammub ta surma ja kuradi lõas. Katoliiklikult vaatekohalt on inimese vaimne iseseisvus ikka ainult illusoorne ja selle kuulutamine igal juhul kahjulik ning eksitav.
See on taust, millelt tuleb mõista ja hinnata Andre Gide’i tegevust sajandi esimeste kümnendite Prantsusmaal. Gide on vist Euroopaski esimesi, kes usub, et inimene suudab eksisteerida vabaduses, elada üle igasuguste illusioonide hävingu ja sellest ainult selgemaks, inimesemaks saada. Gide’ile on seegi, et miski pole kindel, omamoodi kindluse allikas, ta ei karda tühjust ega relativismi.
Gide on protestant, kasvanud usus, et kirik, inimese saatust ja samme hoolikalt jälgiv-juhtiv asutus, ei ole inimese õndsuseks (parima tee leidmiseks) ilmtingimata tarvilik. Inimene saab olla ja armu leida iseseisvalt, oma mõistuse ja Jumala nagunii igale poole ulatuva juhatuse abil. Inimese mõistus ongi vahend Jumala juhatust vastu võtta. Kui seda pole, ei aita vist ka kirik, loll ei leia mingil juhul õiget teed.
Noor Gide jätab lapsepõlveusu ja – doktriiniga varsti hüvasti, kuid säilitab usu inimese mõistusse. Kui mõistus lammutab ka Jumala ja teised kõige pühamad ja olulisemad müüdid, muudab naeruväärseks põlised moraalinõuded, siis pole need pühad asjad nähtavasti püsimist väärt. Sealt, kust mitmed intellektuaalid mõistuse juhatusest lahti rabelesid ja vanade müütide juurde tagasi tulid, läheb Gide ikka edasi.
Gide’i edasimineku oluline tähis on 1899. aastal kirjutatud lugu Halvasti aheldatud Prometheus (Promethee mai enchaine). Seda teost tõlkides (autor nimetab teda jandiks või jamaks – sottie), hakkas ta mulle ikka enam ja enam meenutama teost hoopis teisest ajast ja keelest, nimelt Paul-Eerik Rummo 1967. aastast pärinevat Tuhkatriinumängu.
Nii siin kui seal põrkab teoloogilis-teistlikke veendumustega inimene (Damokles, Prints) kokku maailma käiku suunava puhta juhuslikkusega, mis kehastub Perenaises ja pankur Zeusis. Mõlemal juhul on see kokkupõrge ränk, ei selle tõttu, et inimene otse kannatada saaks (raha saanud Damoklese kannatus on suurem kui kõrvakiilu saanud Koklese oma), vaid et tema usk ja väärtused murduvad.
Küsimine eeldab, et oodatakse üht vastust võimalike hulgast, igas küsimuses on piiratud hulga võimalike vastuste tunnistamine ja ootus ühe teostumiseks. Kui inimene küsib “miks?”, oletab ta, et sündmused jagunevad tähtsateks ja tähtsusetuteks, mõttetuteks ja mõttekateks, õiglasteks ja ebaõiglasteks jne. Inimene on kõige paremini kohanenud olema lähikondsete ringis, seal ta kasvab selleks, kes ta on, seal omandab arusaamad suhtlemisest, normid, ootused.
On loomulik, et seda, mis saab omaseks väikeses rühmas, laiendatakse ootusena tervele maailmale, kõigele, millega inimene kokku puutub. Kujutellakse, et sellel maailmal on samuti oma Vanaisa või Vanaema või Perenaine, kes teda korras peab, valvab selles maailmas tõe ja õiguse järele, jagab karistust ja hüvitust. Kui siis inimesega sünnib head või halba, on ta esimene lapselik-loomulik reageering küsida “miks?”. Sest sellele peaks tulema vastus ja selle vastuse järgi saab inimene end parandada või vähemasti saab rahulduse teadmisest, mis talle karistuse või hüvituse toonud on. See teadmine kõrvaldaks kahtluse, et inimene polegi ehk enam maailmaperekonna liige, pole olend Perenaise kirjas, vaid on lihtsalt juhuslik objekt juhuslike jõudude juhuslikes toimimistes. Seda viimast näib inimsugu aimanuvat ja kartnuvat ammugi ja sellest juhuslikkuse-hirmust pääsemiseks on ilmselt välja mõeldud mõnedki teoloogiad, teleoloogiad, filosoofiad.
Inimesse kasvanud ja maailmapildiks laienenud rühmatunnete kokkupuutepinnal maailma stohhastilisusega on toimunud kõige suuremad tragöödiad, mida teame. Inimesse, tema intiimmaailma ulatub suur maailm tihti destruktiivselt, ohu, õnnetuse, kannatusena – sellest märkame, et meie ja maailma vahel on konflikt. Igaüks tahab sellest konfliktist pääseda, see, kuidas ta seda teha püüab, sõltub juba tema loomust ja kasvatusest.
Mõned meist ei püüa oma kannatusi mõtestada, vaid katsuvad kuidagiviisi läbi tulla, nii kasvõi Peremees Tuhkatriinumängus, teised ei leia enne rahu, kui on maailma ümber mõtestanud nii, et selles oleks mingi tähendusrikas koht nende kannatuselgi. Kolmandad protestivad, neljandad otsivad pääsmist uimas. üldiselt saab enamik inimesi endaga kuidagi hakkama, ent on niisuguseidki, kellele esimene tõsine konflikt toob hukku, nagu Damoklesele. Hoopis vähe näib olevat inimesi, keda vanade dihhotoomiate ja väärtussüsteemide varing vaimsele vabadusele aitab. Prometheuses on selline tegelane nimikangelane ise.
Mõne inimese muudab tema maailmapildi varing küünikuks, mis on seniste väärtuste pahupidipööramine. Näib, et egoistil on stohhastilises maailmas kergem kohaneda kui altruistil: Prometheuses päästab egoism Koklese, altruist Damokles aga sureb. Kõrvakiilust toibunud Kokles näeb maailma veel ilmsemini vaid enda ja oma kannatuse ümber tiirlemas.
See, et väikesed egoistid maailmaga paremini kohanevad, on reegel ka Tuhkatriinumängus, kus juhuseotsijad ja – ootajad omadega kuidagiviisi hakkama saavad, tõeotsija aga läbi põleb.
Silma torkab see, et kui Prometheuse-loos on vähemalt üks inimene (kui Prometheus on inimene), kes leiab vabaduse ja oskab elada, võttes asju lihtsalt nii, nagu nad on, väljaspool eetilisi, teoloogilisi ja filosoofilisi dihhotoomiaid või õigemini neid dihhotoomiaid maailmale üldistamata, siis Tuhkatriinumängus niisugust olendit ei ole. See on minu meelest suurimaid erinevusi nende vahel.
Kui peame meeles, et Halvasti aheldatud Prometheuse kirjutas umbes kolmekümneaastane Gide 1899. aastal ja Tuhkatriinumängu umbes kahekümne viie aastane Rummo 1967. aastal, võime seda seletada kas Prantsuse-Vahemere ja Eesti-Läänemere vaimu erinevusega või vahepeal ilma ja inimestesse sadestunud kibedate kogemustega, mis on noore eestlase kätte andnud süngemad värvid. Tuhkatriinumängul pole lahendust, kellelgi ei saa kergem nagu Prometheuse kolmel isandal, kes peavad restoranis halvasti kohastunud inimese Damoklese peiesid, tundes igaüks omamoodi, et juhuslikus maailmas saab elada sama hästi ja pareminigi kui rangelt determineeritus. Pankur Zeus ei ole hea ega halb, ta lihtsalt eksperimenteerib ja on rahul, see rahulolemise viis pole võõras ka kelnerile.
Maailma, kus üldse keegi rahul ei ole, on raske kujutella. Võibolla omandabki sellepärast Perenaine Tuhkatriinumängus ja eriti selle lavastuses sadistlikke jooni: