defineerib end sel kombel täpselt, määrab täpselt, kus sees ta on. Inglismaal on domineerivaks anglikaani kirik – aga ma ei tea ühtki inglise kirjanikku, kes oleks soovinud rõhutada oma kuulumist sellesse kirikusse, end sel kombel defineerida. Erinevalt katoliiklusest on anglikaanlus selgete piirideta, sulades paremal kokku katoliiklusega, vasakul liberaalse protestantlusega. Äärmine doktrinaalne laialivalguvus ei näi aga Inglise kirikumehi eriti häirivat.
Paralleeliks anglikaanlusele on keele vallast inglise keel, mis on tüüpilisi segakeeli, sisaldades algse germaani ainese kõrval tohutult romaani sõnavara. Poliitika vallas vastab anglikaani kirikule hästi Commonwealth, Briti Rahvasteühendus, mis on nii hajuv nähtus, et mõnegi riigi kuulumisel sellesse on ehk vaid ajalooline tähendus. Meenutame, et prantslased on oma keele puhtusega alati palju tegelnud ja Prantsusmaal on oma endiste asumaadega väga tihedad poliitilised ja isegi sõjalised sidemed.
Inglise ja USA etnograafia – siin domineerib nn kultuuriantropoloogia – on süvenenud kultuuride eripärasuste selgitamisse. Prantsuse etnograafid, näiteks Durkheimi ja Maussi koolkond, olid kuni viimaste aegadeni hõivatud teoreetilistest üldistustest, mis kehtiksid kõikide kultuuride kohta. Ka Prantsusmaalt pärit ja siin tänini mõjukas strukturalism on universalistliku suunitlusega, Levi-Straussi ja tema mõttekaaslasi huvitab vähem bororo kultuuri kirjeldamine üldse.
Nii tohiks prantsuse vaimu, vähemalt vaimu, mis seal valitses viimase sõjani, kutsuda egotsentriliseks, monoloogile kalduvaks. Ta ei ole suutnud suhelda endast oluliselt erinevatega. Inglise vaim on olnud suutelisem teisi kultuure mõistma, tema ja teiste vahel ei ole olnud nii selgeid piire.
Samal ajal näib võõral olevat Prantsusmaal lihtsam koduneda. Inglased tunnistavad võõraid võõrastena, kuid võtavad nad väga visalt vastu omade hulka. Selle põhjusi on kindlasti inglise kultuuri ja käitumise keeruline, mitteformaalne iseloom. Inglaseks ei saa õppida, selleks peab kasvama. Ainult laps oma tähelepanu ja matkimisvõimega suudab tabada neid peeni käitumise ja väljendumise nüansse (silent language), mis teevad inglasest inglase. Prantsuse kultuur on selgemini korrastatud ja reeglistatud – seda on lihtsam õppida ja matkida, nagu näitavad kasvõi saksa ja vene aadli kogemused või see, et prantsuse keeles ja prantsuse maneeride järgi suhtlesid omavahel diplomaadid.
Muidugi ei ole prantsuse kultuuri endassesuletus kunagi olnud täielik. Eriti palju mõjutusi on minevikus saadud Itaaliast, mõjuta pole aga jäänud ka kontaktid hispaanlaste, inglaste; sakslaste ja isegi skandinaavlastega (Ibsen). Kõige selgem ja määravam on aga olnud prantsuse kultuuris ladina-orientatsioon. Kuskil ei ole klassitsismil olnud nii sügavat ja pikka mõju kui Prantsusmaal, kus veel selle sajandi alguses valmistati gobelääne rangelt antiiksete kompositsioonidega. Mõndagi sajandivahetuse modernismiplahvatuses seletubki võimsa vastureaktsiooniga sellele põlisele klassitsismile. Pole ime, et siin omandas esteetika teadlikult negatiivseid, vastandavaid jooni ja otsis puhuti inspiratsiooni kõige eksootilisemast ja metsikumast kunstist, mis tollal saadaval oli, nagu kubistid neegrikunstist.
Prantsuse kultuurile on iseloomulik nii ofitsiaalse kui sellele vastanduva kunsti-kirjanduse defmeeritus, kuuluvus koolkonda. Sageli on niisugune koolkond oma taotlused esitanud programmi või manifestina. Seetõttu on kultuuriloolastel lihtne prantsuse kultuuriloomingut jagada koolkondadesse ja ismidesse. Teame, kes olid romantikud, kes sümbolistid, kes impressionistid, kes fauve’id, kes unanimistid, kes sürrealistid, kes katoliiklased.
Inglise kultuuri aga ei õnnestu sellistesse lahtritesse jaotada. Siin on indiviid olnud koolkonnast olulisem ja ajastu ei ole oma maitset nii jäigalt dikteerinud. Tänu sellele kohtame inglise kirjanduses ja kunstis palju suuri üksiklasi, keda ei õnnestu kuidagiviisi kuskile paigutada.
Äärmisel juhul võime neid kavalal kombel lugeda mõne hilisema voolu eelkäijateks, nagu on tehtud maalikunstnikkude Turneri ja Constable’iga või luuletaja ja müstiku William Blake’iga. Inglise kultuuri ongi sellepärast osutunud mugavamaks periodiseerida ajaliselt – räägime Elizabethi-aegsest draamast, viktoriaanlikust romaanist, I ja II maailmasõja eelsest ja järgsest kirjandusest.
Inglise kultuuri vähesest defineeritusest ja koolkondlikkusest järeldub kindlasti selle kultuuri arenemise pidevus, voolavus, eelneva ja järgneva sulandumine üksteisesse, mitte vastandumine üksteisele, nagu on tüüpiline prantsuse kultuurile, kus arenemine on katkendlik, hüppeline, kus uus tingimata kuulutab end uueks, vastandudes vanale, võideldes selle vastu. Võibolla ei ole vale näha sellele analoogiaid ka Inglise ajaloo üldises pidevuses, järskude ja vägivaldsete pöörete vähesuses. Prantsuse kultuuriloo hüplevusega sobib hästi kokku Prantsusmaa revolutsioonidest ja pööretest rikas ajalugu. Seda, et prantslased tunnevad vajadust olevat olnule vastandada, tõendab kasvõi nendel pruugiks olev periodiseering: I, II, III, IV, ja V Vabariik – siin on diskreetsust pidevuse arvel tugevasti üle rõhutatud.
Peale oriendimõjulise teosoofia on Inglismaal tekkinud ka spiritism ja teisi vähem tuntud esoteerilisi ja okultseid voole, mis prantslaste seas kunagi pole niisugust populaarsust saavutanud. Väliselt nii kainete ja materialistidena mõjuvate inglaste huvi vaimude, nõidade ja muu niisuguse vastu harmoneerub muidugi täiesti püüdega selle maailma ja elu piiridest välja astuda, vabaneda, hajuda. Võibolla saab seda vahel müstilise intensiivsuseni ulatuvat pürgimust seletada kompensatsioonina oskamatusele leida inimestega lähedasi vahekordi, üksinduse ja kõledustundega, mida on sünnitanud sotsiaalpsühholoogilised puudujäägid. Ei usu seda päriselt. Võiks ju ka inglaste kammitsetust ja rituaalset pedantsust tõlgendada püüdena varjata ja ohjeldada oma vaimu laialivalguvust. Inglane kardab, et loobudes oma rituaalidest, korralikust kestast satub ta kaosesse – selline käitumine on avatud kultuuris vist loomulik. Prantslased ei vaja mingit erilist pingutatud korrektsust, sest nemad on juba loomuldasa korralikud. Prantslast on väga raske viia kaosesse – ka kõige boheemlikumalt käitudes on ta ikka sees, reeglites. Prantslased taluvad sellepärast igasuguseid ekstravagantsusi paremini kui inglased, kuid muutuvad väga sallimatuks, kui ohtu satuvad nende kultuuri põhiväärtused, põhiaksioomid, näiteks selle tsentralism (pealinn – provints) või reeglistamise põhimõte ise: anarhism on prantslastele olnud midagi väga võigast.
Paradoks on muidugi selles, et see selgesti defineeritud sallimatus on just Prantsusmaal sünnitanud kultuuri alusväärtusi kõige radikaalsemalt eitava Rousseau, kellele prantslased pole vist tänini päriselt andestanud. Võibolla lepitab neid Rousseau’ga siiski see, et formaalselt on too helveetslane. Tegelikult on prantsuse rahvuslik suurvaim ikkagi Voltaire, kes peale muu leidis ka, et Shakespeare on andekas, aga tahumatu, ning tutvustas kaasmaalastele Hamleti monoloogi kõlavatesse, ent tühjadesse prantsuse aleksandriinidesse mugandatult.
Seda kõike kirjutades adun siiski, et peaksin tihti, kui mitte igal pool kasutama minevikuvormi. Prantslased ja inglased olid… Midagi olulist on Euroopa rahvaste vaimsuses muutunud Teise maailmasõjaga. Prantslased on minetanud osa oma ülbest etnotsentrilisusest, nende esifilosoofe on antropoloog Levi-Strauss ja prantsuse esseistika on muutunud süngeks ja raskepäraseks. Inglased on heitnud kõrvale suure osa oma rituaalsest väärikusest ning asunud tooni andma riidemoes ja pop-muusikas, see-eest on nende kuulus finantsasjandus käest ära. Kas need suured muutused on vaid ajutine hälbimine põlistest kultuurimallidest või põhjalikumate muutumiste algus, saavad näha ja otsustada tulevased põlved.
Valitsejad ja alamad
On olnud palju arutlusi selle üle, kuidas on tekkinud valitsejad ja alamad, see kaksikjaotus, mis jagas siiamaani homogeensena püsinud ühiskonna nendeks, kes on üleval, ja nendeks, kes all. Selle kohta on mitmesuguseid arvamisi. üht niisugust pooldavad marksistid ja teised, kelle meelest ajalugu on elusorganismi kasvamisega analoogne protsess. Nad mõtlevad, et valitsejad tekivad homogeenses ühiskonnas niipea, kui see on valmis, majanduslikult küllalt arenenud, umbes nii, nagu puhkeb õiepung taimel. Klassiühiskond on vältimatu aste iga ühiskonna arenemises.
Teine arvamus on, et valitsejad on algselt võõramaised vallutajad, kellel õnnestus muuta oma sõjaline üleolek kestvaks võimuks mõne teise rahva üle. Sõjakäigud on kindlasti vanem nähtus kui valitsev klass, niisiis võib teine tõepoolest kasvada välja esimesest.
Akadeemilise diskussiooni reeglid kalduvad polariseerima niisuguseid erinevaid vaatekohti lepitamatult vastakateks. Minu meelest ei ole