Külmale maale. Eduard Vilde

tõi ka ilusa kireva sitsräti. Muudkui iseenda oli mees kõigest ilma jätnud. Küll oleks hädasti vaja olnud uusi saapaid, uut mütsi, uut kaelarätti – noore mehe kohta käis ta tõesti häbiväärt halvas riides –, aga kust võtta! Muudkui pigista hambad kokku ning silmad kinni ja litsu käsi punga peale, kui laadapoodidest mööda lähed! Kui nägus poiss paneks Jaan enesele meeleldi nägusad riided ümber, kuid – võimatu! Kui noor, terve, elupriske mees astuks ta kord ka lõbutsejate sekka, maitseks mõdu, otsiks meelelahutust – riiv ees! Rahata ei ole ega saa lõbu…

      Kesköö oli juba möödas, kui Jaan sai söönud ja võis puhkama minna. Lapsed magasid juba ja ka ema heitis praegu sängi. Seal koputati väljast akna peale.

      Kes seal peaks olema? mõtles Jaan ja astus akna ette. Tema küsimise peale anti vastuseks: “Teekäijad.“

      Vaesel pole kelmisid karta. Jaan ei pärinud siis ka edasi, kes teekäijad õieti on, vaid vaatas küsivalt ema poole, et kas nende sisselaskmine teeks tüli ja kas ei oleks parem neile kohe öelda, et hurtsik on öömajaliste vastuvõtmiseks liiga kitsas.

      “Vaata ometi järele, kes nad on ja mida nad tahavad,“ ütles eit. Jaan läks ust avama ja astus pea kahe mehega sisse. Lambi vaevasel valgusel ei selitanud ema tükk aega, kas külalised on tuttavad või võõrad. Viimaks arvas ühte tundvat: näis olevat Kõverkaela-Juku – vähemalt tema vimmas kukal ja tema kähisev hääl.

      Ka Jaan omalt poolt silmitses hiliseid külalisi, ja kui ta Kõverkaela ära tundis, läks kulm tal kortsu. Teine mees näis talle enam sobivat, ühtlasi aga temas hämmastust äratavat, vist sellepärast, et nägi teda Juku seltsis.

      “Kust sina siis nii hilja tuled, Naarikvere vana?“ küsis ta, ja ta pilk, mis küsitava poolt Juku poole käis, näis juurde lisavat: “Ja veel selle inimesega!“

      See, keda Jaan Naarikvere vanaks kutsus, oli suure prohvetihabemega ja pikkade hallakeste juustega vanaldane mees, kelle paigatud kasukas ja pasteljalad kõnelesid küll kehvusest, kelle nägu ja kogu ilmelaad äratasid aga usaldust. Ta oli üks endine rendikoha-pidaja naabervallast, nüüd aga mõnda aega juba saunik, kelleks ta vaesuse sunnil oli saanud.

      “Ää tee nüüd nii hapu nägu ühtigi,“ võttis Kõverkaela-Juku mahedasti meelitades sõna, “oleme vaesed teekäijad, kes mõneks tunniks ulualust paluvad ja kõigega lepivad –“

      “Oleme hiljaks jäänud laadalised, kes enam korterit ei leidnud,“ lisas Naarikvere mees omalt poolt samuti vabandaval toonil, misjuures ta esiti Jaanile ja siis tusklevalt vahtivale emale kätt pakkus. Sedaaegu ruttas Juku paari viinapudelit lauale panema, neid nõnda lambi kõrvale seades, et tulehelk ühe valget, teise punast sisu laskis särada.

      “Ja et aeg igavaks ei läheks ja uni silma ei tuleks, võtsime ka va valutilka pisut ligi,“ tähendas ta suud maigutades. “Siin on ka kamalutäis laadasaia pere-emale ja lastele… Olge siis head inimesed ja ärge pange pahaks, et öörahu tulime rikkuma. – Jaan, tule siia, lepime ära!“

      “Palju mul nüüd siin torbikukeses öömaja on anda,“ vastas noor saunamees tagasihoidlikult. “Näete isegi – pead-jalad enestelgi juba koos. Ja külje alla pole kõrt sasigi tuua.“

      “Võtku tühi,“ lõi vanem külaline käega, “ega me unest ole tehtud! Laada aeg –võib öö ka niisama surnuks lüüa! Kui aga järi peal natuke saab tukkuda.“

      “Une vastu tõime ju rohtu kaasa, va vennas,“ naeris Juku sõbralikult. “Ja kui hommiku poole just küljealust vaja – meil heinu peal küllalt.“